$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari. Ekstaatiline Ehin
„Täiskui: Andres Ehin. (Studia litteraria Estonica 12)”. Koostaja Arne Merilai. Toimetaja Ele Süvalep.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012. 440 lk.
Andres Ehini aeg on käes. Ehini on üles leidnud noored inimesed, kellele tema tekstidest on saanud omamoodi sõnumitoojad, kes tajuvad tema tekste põlv- ja ühiskondlikult võib-olla sama olulistena,…
-
Opossumlus on maailmast otsa saamas
Andrus Kivirähk: „Maailma otsas”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 388 lk.
Lugesin Andrus Kivirähki raamatu „Maailma otsas” läbi ja pidin murelikult tõdema, et mingit praegusel ajal nii kõrgelt hinnatud akadeemilist retsensiooni minul siit ei tule. Parimal juhul võin asjale läheneda endaleiutatud terminitega. „Asi” on aga muidugi rohkem kui…
-
Hugo Raudsepp mõtteloolasena
Hugo Raudsepp: „Nüüd ma tahan mõõka tõsta”. Eesti mõttelugu 108. Koostaja Hando Runnel.
„Ilmamaa”, Tartu, 2012. 488 lk.
Mälu pakub ja raamatud riiulil kinnitavad, et sari „Eesti mõttelugu” hakkas ilmuma juba aastal 1995. Viimasel aastavahetusel lisandus sellesse pikaks kasvanud ritta Hugo Raudsepa „Nüüd ma tahan mõõka tõsta”,…
-
Ühe kohatunnetuse portree
Mihkel Kaevats: „Ungari kirsid & teisi luuletusi”.
„Pegasus”, 2012. 80 lk.
Mu nimi on Stephen Dedalus,
mu kodumaad hüütakse Iiriks.
Clongowes on mu asupaik,
ja taevas mu ootuste piiriks.
(James Joice, Kunstniku noorpõlve-
portree)
Ameerika ökokriitik Lawrence Buell pakub raamatus Writing for an Endangered World välja kaks erinevat viisi, kuidas üksikisiku kohatunnetust võiks…
-
Jutte sellest ainsast maailmast
Madis Kõiv: „Uudisjutte tegelikust ja võimalikest maailmadest; nägemused ja uned”.
„Loomingu Raamatukogu” 2013, nr. 1—3. 184 lk.
Madis Kõiv on ammu nihkunud autorite kilda, kelle loomingut saadab juba ilmumisel teatud aprioorne kvaliteedigarantii, jättes tema teoste meeldivuse pigem isikliku temperamendi ja ehk ka kirjandusse suhtumise emotsionaalse sättumuse valda…
-
Käsiraamat nähtamatule tallinlasele
Holger Kaints: „Kõrvalepõige”. „Varrak”, Tallinn, 2012. 365 lk.
Iga kirjandusteos, mis ihkab kõnetada olemasolevat maailma, vajab teatavat kompositsioonilist nihestatust. Midagi, mis laseks fiktsioonil mõjuda tegelikkuse (kõver)peegeldusena selle mitteharjumuspärasest küljest. On õigupoolest kummaline, et kui asjadest räägitakse nõnda, nagu need on, puudub neil igasugune esteetiline, moraliseeriv ja…
-
Paar tähelepanekut Rein Raua loomingust
Rein Raud: „Rekonstruktsioon”.
Mustvalge Kirjastus, 2012. 264 lk.
Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamise vääriliseks. Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja suhtuma oma teksti tähelepanunõudesse proportsionaalse vastutustundlikkusega. Päevalehtedesse pole juba aastaid mõtet kriitilist…
-
Nõusolek oma eluga
Peeter Sauter: „Märkmeid vaeste kirjanike majast”.
2012. 180 lk.
1
Kui kuus aastat tagasi ilmus Peeter Sauteri „Beibi bluu”, kirjutas Vaapo Vaher: „. . . .selgeks hakkab saama ka värske energia puudus Sauteri loomes, eksistentsiaalsed ängid on mõistetavad, kuid inertsus ja korduvus nende kujutamisel hakkab põhjustama blaseerumist ka Sauteri fännkonnas.” (V….
-
Jah, vigadega — aga suurepärane
Jan Kaus: „Koju”.
„Tuum”, 2012. 208 lk.
„Koju” on Jan Kausi neljas romaan. Seda ütleb vähemasti Andres Rõhu kauni kujundusega köite kaanetekst. Kuivõrd on tegu romaani, kuivõrd aga kolme ühte ideed kandva novelliga, on vaidluse koht — idee rahu(olema)-tusest, armastuse kaotamisest, otsimisest ja leidmisest, vanadest lõppudest ja…
-
Vanavarakoguja Poeedirahult
Andrus Kasemaa: „Leskede kadunud maailm”.
„Varrak”, Tallinn, 2012. 174 lk.
1
Andrus Kasemaa luulest olid jäänud meelde märksõnad „vedelemine” ja „lagunemine”. Peenemalt võiks ehk öelda: mediteerimine ja dekadents. Jäänud meelde seetõttu, et nende sõnadega seostus midagi ehedat, isegi ajamärgilist, mis tõstis Kasemaa ühtlaselt voolavas noorluule jões nähtavamalt pinnale….
