$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Milleks see?
Mihkel Kunnus: „Minu eugeenika saladus”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 265 lk.
Mihkel Kunnuse „Minu eugeenika saladuse” lugemine on justkui Walmarti riiulite vahel tiirutamine. Need on täis mingit sätendavat ersatsi, kuhjade viisi kaupa, kuid kaasa võtta pole midagi. Kunnus esitab hoolikalt neid tuntud kriitilisi küsimusi liberalismi ja õiguskeskse maailmavaate…
-
Mismoodi Rooste räägib?
Jürgen Rooste: „Higgsi boson”.
„Näo Kirik”, 2012. 72 lk.
Jürgen Rooste: „Laul jääkarudest”.
„Ji”, 2012. 114 lk.
Poeediga on ikka käinud kaasas väheke ka pühakuoreool, ja sama hästi, kui seda on ära kasutanud tõeliselt andekad paroodilised poeedid, on seda ka pikka aega kas eitatud või tagaplaanile jäetud. Eesti luuletajate…
-
Õnn on möödumises
Tõnu Õnnepalu: „Kuidas on elada”.
„Varrak”, 2012. 98 lk.
Mul on õnn hoida käes Tõnu Õnnepalu luulekogu „Kuidas on elada”. Kui olin selle läbi lugenud ja hinganud, meenus iiri pajatus kolmest erakmungast, kes kolisid ilmakära ja askelduste eest inimtühjale saarele. Esimese aasta lõpus ütles üks: „Kas meil…
-
Üks melanhoolne lugemine
Hanna Kangro: „Kolmeteistkümnes kääne, ehk Kõik Kalamaja tänavad”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 87 lk.
Hanna Kangro debüütkogu sisaldab nii stiililiselt kui ka mõtteliselt väga ühtlasi vabavärsilisi tekste, mida võiks nimetada postluuleks. Mõtlen selle all ühelt poolt isikliku tasandi apokalüpsisejärgset luulet, teisalt luulet, mis on kirjutatud usus, et see…
-
Kirjaniku üksindus
Maarja Kangro: „Dantelik auk”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 141 lk.
Maarja Kangro teises novellikogus kestab „Ahvidest ja solidaarsusest” tuttav meeleolu — kirjaniku üksindus. Samas ei kirjuta Kangro metafüüsilist refleksiooni kirjutamise needusest, olemuslikust üksindusest, mis Kafka ja Blanchot’ arvates kirjaniku elust välja rebib. Kuigi Kangro tekst on erudeeritud,…
-
Pööretega kaasa minna
Andrus Kivirähk: „Lood”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 243 lk.
Ehk peaks alustama sama tundmusega, milles vaevleb „Lugude” esimese jutu tegelane Kärd: see kõik on juba kunagi olnud, kõike on juba kunagi nähtud. Mis selles kontekstis tähendaks õieti kolme asja. Ühe kandi pealt seda, et Kivirähk kirjutab selles…
-
Retk soojade mändide juurde, tütar käekõrval
Mathura: „Kumalasepäev”.
„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.
Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha igaühele, teisalt aga ümbritseb seda müstika ja saladuse loor ning see on side, mis on…
-
Vana kuld
Mihkel Mutt: „Kooparahvas läheb ajalukku”.
„Fabian”, 2012. 462 lk.
Mihkel Mutt tuli mõni aeg tagasi lagedale teooriaga, mille järgi iga kirjaniku elus on 10—15-aastane periood, mil ta on n.-ö. tipus. See on siis aeg, mil kõik teda loevad ja temast räägivad. Kirjaniku elu ise kestab muidugi sootuks…
-
Võtmed Mülleri juurde
Aleksander Müller: „Jumal, kes oli näinud koeri”.
„Ji”, Pärnu, 2011. 143 lk.
Eestis on väga vähe neid autoreid, kes suudavad end ise korralikult toimetada. Võiks koguni nõuda, et ülepea ei tohikski neid olla, et iga kirjanik vajab tingimata toimetaja arukast ajust ja suuremeelsest südamest juhitud kätt. Et…
-
Maskiball ja silmakiri
Eda Ahi: „Maskiball”.
„Värske Raamat”, 2012. 60 lk.
Eda Ahi pälvis 2011. ja 2012. aasta hingedepäeva vahel ilmunud debüütteose „Maskiball” eest Betti Alveri preemia. Ta on lugenud oma luulet nii avalikel esinemistel (näiteks kirjandusrühmituse „Purpurmust org” koosseisus) kui ka ETV „Luuletuse” saates (ERR arhiivist saab vaadata kümmet…
