-
Lauri Kaldoja: „Vessel”.
Lauri Kaldoja & Q-Damm, 2017. 88 lk….
-
Jüri Kolk: „Roheline suits”.
„Post Factum”, 2017. 172 lk.
„Roheline suits” on julgelt ette võetud romaan. Seda juba valitud jutustamislaadi poolest, tegemist on teosega, mis koosneb peaasjalikult monoloogidest. Selline lähenemine eeldab, et…
-
Kristjan Haljak: „Conceptio Immaculata: uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning mis nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud”.
„Vihmakass…
-
Piret Bristol: „Muutmissõnad”.
„Ilmamaa”, 2017. 74 lk.
Lugesin „Muutmissõnad” tähelepanelikult läbi — lootuses ehk, et need mindki muudavad. Püüdsin astuda samm-sammult Bristoli sõnade kannul. Enamasti viis teekond läbi Tartu, läbi Piret Bristoli…
-
Aare Pilv: „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007—2015)”.
„Tuum”, 2017. 130 lk.
Mälu
Luulekogu „Kui vihm saab läbi” üks dominante on esimene osa „Lülitid”. See on ka kõige mahukam, järgmistest pea…
-
Urmas Vadi: „Neverland”.
„Kolm Tarka”, 2017. 352 lk.
Urmas Vadi uue romaani „Neverland” lugemise eel jäi mulle siin ja seal silma kiirhinnanguid, mis nimetasid romaani kui mitte hüsteeriliselt lõbusaks, siis vähemalt huumoriküllaseks.…
-
Mihkel Mutt: „Eesti ümberlõikaja”.
„Fabian”, 2016. 208 lk.
Veretilgad kenal valgel raamatukaanel on eksitavad. Siin pole mingit verd, roima ega märulit, napib isegi hariliku romaani masti tegevustikku. Kuna veretilku on kolm, tuleb…
-
I. V.: „Aedniku päevik”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 139 lk.
Vanglaromaan on kindel žanr. Eks ole neid kirjutatud meil ja mujal. Paremini ja halvemini. Pikemaid ja lühemaid. Kindla žanri kirjutamisega — iseasi,…
-
Viivi Luik: „Pildi ilu rikkumise paratamatus”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 381 lk.
„Pildi ilu rikkumise paratamatus” on Viivi Luige kolmas essee- ja artiklikogumik, mis koondab lühemaid ja pikemaid kirjatükke aastatest 1988—2016. Ligikaudu…
-
Maimu Berg: „Hitler Mustjalas”.
„Tuum”, 2016. 222 lk.
Eesti online-ajakirjandust lugevad inimesed on ilmselt tähele pannud, et artiklid, mille pealkirjas on mainitud Hitlerit või Stalinit, koguvad alati erakordselt palju kommentaare. Inimesed, kes…
-
Mart Kangur: „Liivini lahti”.
„Kirimiri”, 2017. 95 lk.
Mart Kangur jätkab oma kolmandas luulekogus tuntud headuses vanaviisi. Tema loomingu austajatele võib öelda, et raamat väärib lugemist, pole kartust pettuda. Logisevat täitematerjali siin…
-
Andrei Hvostov: „Šokolaadist prints”.
„Hea Lugu”, 2016. 383 lk.
Paneme kohe alguses mõõtkava paika: Andrei Hvostovi romaan ei ole Thomas Manni „Võlumägi”. See ei ole isegi saksa suurmeistri „Võlumäele” eelnenud printsiromaan…
-
Tõnis Vilu: „Kink psühholoogile”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 85 lk.
Kelle varbad need on minu pastelse seina peal?
Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile”
Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et…
-
Maarja Kangro: „Klaaslaps”.
„Nähtamatu Ahv”, 2016. 208 lk.
Maarja Kangro on meister kirjutama asjadest, mis lähevad valesti. Kui novellides on tal valesti kord boyfriend, kes ei vasta ootustele, kord praad, mis pole…
-
Juhan Hellerma: „Tühjusse, kaugusse”.
„Tuum”, 2016. 71 lk.
Mida hakata peale raamatuga, mis algab eriti igavalt: „Aknast paistab täna õhtul kuu, suur kollane täiskuu. Üks sääsk oli tuppa tulnud, lõin maha”…
-
Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.„Petrone Print”, 2016. 134 lk. Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta…
-
Mathura: „Jääminek”.„Allikaäärne”, 2016. 94 lk. Oma viimasel elutalvel vaatab Manivald, kuidas külalapsed pihlaka pihta lumekuulidega täpsust viskavad. „Keegi ei tabanud ja naerdes jooksid nad teed mööda edasi.” Vana mees kuulatab, kuidas…
-
Kalle Käsper: „Filosoofilisi novelle”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 148 lk.
Seekord suisa peab alustama päris algusest ehk siis pealkirjast. „Filosoofilisi novelle” — siit kumab pretensiooni, enesekindlust, intellektuaalse väljakutse lubadust; kahtlemata püüab pealkiri…
-
Kaur Riismaa: „Soekülm”.
„Verb”, 2016. 88 lk.
Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana —…
-
Berit Kaschan: „Ma naeran magades”.„Verb”, 2016. 40 lk. 2008. aastal „Värskes Rõhus” debüteerinud luuletaja, Esimese Sammu preemia laureaadi Berit Kaschani (BK) esikkogu ilmumine paneb kindlasti nii mõnegi luulearmastaja rõõmust hõiskama —…
-
Marko Kompus: „Laboratoorium”.
„Unenoppija”, 2016. 64 lk.
Marko Kompus on nüüdisaegses eesti luules omajagu müstiline ja raskesti haaratav fenomen. Kuigi tema aktiivne luuleraamatute avaldamise staaž ligineb juba kahele aastakümnele, on Kompuse looming…
-
Eeva Park: „Lemmikloomade paradiis”.
„Verb”, 2016. 237 lk.
Eeva Pargi viimane romaan „Lemmikloomade paradiis” jutustab noorest naisest, kes kirjanike loomemajas maailma eest paos viibides püüab lahti harutada oma puntras elu. Ennekõike tähendab…
-
Mudlum: „Linnu silmad”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 184 lk.
Kui Made Luiga alias Mudlum 2014. aastal oma tõsise „Tõsise inimesega” nagu ei kusagilt välja ilmus, arvasid ja kartsid paljud lugejad, et see…
-
Rein Raud: „Unelindude rasked saapad”.
„Näo Kirik”, 2016. 88 lk.
„Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab…
