Nüüd oli jant ämbri ja kopsikuga kestnud juba üle mõistuse kaua. Kui selgus, et neid esemeid mu majapidamises ootamatult tarvis läheb, suundusin kaubandusvõrku otsingutele. Võib ju mõelda, et mis suuri otsinguid peaks tühipalja ämbri ja kopsiku soetamine tähendama, ent mul on kiiks. Neid on muidugi…
„Meil ei pruugi koos puu otsa ronida, loodetavasti ei pea me seda kunagi tegema, kui sa just väga peale ei käi. Jäägu see Arnold Weskerile, oled temast kuulnud? Pealegi on praegu ka juba liiga pime. Aga üle aia ronime küll, ületame tõkke.”
„Ma ei näe tõesti…
„Nii et uus samm evolutsioonis, ütlete?”
Slobodan rüüpas konjakipokaalist väikese lonksu. „Jah, midagi sellist. Nii just.”

Aivo kallas saapa esikuvaibale tühjaks. Rõõmsa sahinaga voolas kergkillustik jalanõust välja. Vaibale moodustus päeva jooksul Tallinna tänavailt kokku korjatud graniitkillustiku…

Ma ei teagi, kuidas seda lugu jutustada, sest ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Esiteks muidugi on juhtunu kõik väga…
Kivi
Tüdruk oli brünett. Ülejõe Teesi oli poe juures tüdruku emale ja vanaemale öelnud, et tema ei ole kunagi väikestel lastel nii tumedaid juukseid näinud nagu tüdrukul ja tema õdedel. Ema oli selle peale õlgu kehitanud, sest emadele on nende laste välimus harjumuspärane. Kuid vanaema mainis…
Video sarjast “Tosin lugu Sibulateelt”.

Kirjanik Vahur Afanasjevit (24. aug. 1979 – 10. mai 2021) jäävad meenutama tema tänavu kevadel Loomingule kirjutatud ja videosse loetud…
Sellest, et kõikidele hädasolijatele ei jaksa kaasa tunda, sai Milla aru siis, kui sattus kokku järjekordse liputajaga. Väikeses majadevahelises pargisopis polnud see mingi eriline üllatus ja liputaja oli üsna pelglik, seisis juba veidi närbunud valgete õitega sirelipõõsa varjus, aga ikkagi nii, et avatud hõlmade vahelt…

Olen juba kuskil kirjutanud, et pärast sõda läks meie suguvõsal õnneks, keegi repressioonide alla ei sattunud. Vanaema kutsuti siiski millalgi…
Ingrid on just tööle jõudnud, lülitab arvuti sisse ja ühe käega mantlit seljast ajades vajutab teisega harjunult, peaaegu mehaaniliselt pisikest rohelist ikooni ekraani alumises servas. Ta riputab mantli kappi, istub kontoritooli ja klõpsab niisama harjunud liigutusega kaamerapildi uuesti kinni, kui miski sunnib teda tagasi pöörduma….

Oli kevadine pealelõuna, kui Hints mulle tööle helistas ja mind „Volgasse” sööma kutsus. „Volga” oli omal ajal Tartu parim restoran,…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.