TÜRI.
On hämar. On kuulda hääli.
TALLINN. HOMMIK.
Poirot istub tugitoolis, hommikumantel seljas, ja joob taimeteed.
HASTINGS (pakib kohvreid): Poirot, kas te tõesti ei soovi tulla nautima imelist Paide tehisjärve?
I know all there is to know about the crying game
I’ve had my share of the crying game
Autoraadiost immitses Boy George’i kaeblik hääl.
Vot see on ikka üks hea lugu, mõtlesin. Imalavõitu? Olgu siis pealegi imal. Mulle meeldibki, kui on imal, magus,…
Küsimus oli selles. Õigemini küsimusi oli palju. Aga see üks tuli otsustada kohe.
Sest juba homme ootas Korfu. Või siis ei oodanud. Kindlustuse tegin ära. Igaks juhuks. Et kui midagi minuga siiski juhtub. Infarkt, insult, putukahammustus, tromb, mõni madu salvab, neid on ju kõikjal,…
Ostsin jõulude ajal soodusmüügist Kalju Kruusa nimelise kaasaegse poeedi luulekogu – kas see on mingisugune luule?! Ja need y-d!!!
HAIGEKASSAKAARTI ENAM EI OLE
ei tea mida ette vytta
hakka füüsilisest isikust ettevytjaks
aga mis myttes ettevytjaks

Hedvig lebas mitmendat päeva tõvevoodis. „Diphtherie,” oli järeldanud saksa arst Salemi haigemajast ja kirjutanud valget pulbrit, mida tuli kolm korda…
Kuidas saavad ühe väikese inimese peas nii koledad mõtted tekkida, imestas Vivian mööda Trastevere tänavaid lonkides. Varakevadine Rooma oli teisipäeva pärastlõunal inimtühi. Eredast päikesest hoolimata mõjus linn kalgina, tänavaplaatidest õhkuv külmapuhang ja tuule jäised okkad torkisid läbi mantlivarruka käsivarteni. Hetk tagasi oli ta läinud üle…
Juba kaugelt paistab, et baar on mõeldud natuke noorematele inimestele. Sellest hoolimata otsustavad mees ja naine teha peatuse just seal: see on nende majutuskorterile kõige lähem ja õigupoolest ka selle kandi ainuke koht, kus soojal varasuvisel õhtul väljas istuda ja paar viimast jooki võtta. Mõlemad…
Keeruline maastik küll, aga kui külluslik! Mustikaid hooajal nii, et metsaalune mustab, varajased kukeseened, talvine paks lumi, mis sulgeb orgudes teed, ühe ööga võib see paikkond muutuda ligipääsmatuks. See viimane polegi tingimata puudus. Tõusud ja langused, langus, jälle tõus, siin ei näe kunagi liiga kaugele…

Mina ei käinud siis veel koolis. Siis, kui linnud kogusid tuuled tiibadesse ja tõusid sügise hakul lendu. Kallutasin pea kuklasse…
Liina tundis, kuidas vana maamaja rõskus tema noortesse ihuliikmetesse hiilib. Hoone oli ammu kütmata. Ta polnud õigupoolest plaaninudki siia nii kauaks jääda – kõige enam mõneks tunniks, et kiiresti välja sorteerida asjad, mis enam kasutust ei leia, ja pakkida auto tagaossa see vähene, mis temaga linna…
Televiisoris loeti ette õhtuseid uudiseid. Umbes kolmsada aastat tagasi elas Rootsi kuningriigi kuldsel ajastul mees nimega Mads Israelsson, kes töötas Falunis vasekaevandajana. Ta oli kihlatud ka ühe kohaliku naisega ja peale 1687. aasta jaanipäeva oli plaanis ära pidada ka nende pulmad. See jaaniöö oli aga eriline…
Seda oligi arvata: sinised püksid valge pluusiga – ei sobi; pruun seelik oranži jakiga – ei sobi; mustad püksid musta kampsuniga – ei sobi; madalad saapad, kontsaga saapad, tumedad kingad, heledad kingad – mitte miski ei sobi. Tüüpiline naine. Panin siis rohelise kleidi ja valged…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.