$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Topograafiline eeltakt
„Mis maa see on?
Siin pole ühtki mäge…”
Siiri Sisaski tungiv toon pani presidendi püsti tõusma, terve laulupeorahva tema järel. Ühendkoor kaare all seisis püsti juba niikuinii.
President pilgutas prillide taga nõutult silmi. Ta oli kimbatuses. Kust pidi ta selle mäe oma rahvale nii äkki võtma, kui…
„No, maq naka sõs minemä,” ütlen burkat kotti toppides.
„Maq või suq jo ärq viiä,” peaaegu lunib Imre.
„Püsü kotoh, külh maq saa!” käratan.
„Sul kõk n’oo kombsu ja…”
„Jätä… Saq nakat jo jalh ull’usiq tegemä. Sul mineväst kõrrast väähä viil, vai’?”
Imre komberdab vaevaliselt taldadele toetudes minuni, ta silmad…
Heinrich Krämer tuli läbi sügisese uduvihma sõbra juurest õhtusöögilt. Nagu üliõpilastel pärast ilmasõda üldiselt, olid tal näpud täiesti põhjas ja see oli ta esimene soe eine viimase kolme päeva jooksul. Heinrich tundis, kuidas selline eluviis hakkab talle tervise peale. Tänavanurgal tuli talle peale selline köhahoog,…
Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult.
Paviljonis…
„Ärge siis unustage, kuidas neid tablette võtta. Üks pärast hommikusööki ja teine pärast õhtusööki. Ja kui ennast ikka halvasti tunnete, helistage kabinetti. Doktor Malleus võtab teid kindlasti jutule, kui on vaja.”
„Aga teie? Kuhu teie siis lähete?” Tema vastas istuv noor kõhn naine vaatas Ludwigile kurbade,…
1
Meest ei olnud, ainult rasedus oli. Kui tulid hommikused iiveldused, sõitsin linna ja läksin apteeki, seda nüüdsel ajal tehakse. Küsisin sellist kriipsudega pulka, mis näitab, kas on sedapsi või ei. Apteegineiu oli lobisemishimulise ja õpetliku iseloomuga ning kippus muudkui küsima ja seletama. Ütles, et ega…
Maarja oli väsinud. Kuid väsinud oli ainult ta seitsmeteistkümneaastane keha, hing oli ikka veel erksalt ärkvel. See oli tal täna öösel juba kuues lennuretk.
Kui ta lendas pilvede vahel, siis tundis ta end hetkeks rändurina. Nii nagu ta esivanemad, kes olid ihaldanud oma maalappi ja vabadust….
1
„Hõu!”
Ta võpatas. Sellest hoolimata, et neil oli juba silmkontakt ja ta nägi, kuidas mees oma pilgu tema omasse haakis, mingist suuremast bussipeatusesse kogunenud seltskonnast irdus ning veidralt, külg ees, tema poole liikuma hakkas.
„Hõu, tere!”
Ustus ei mõistnud, miks pidi see alati temaga juhtuma. Mis see oli,…
Tema ise, Gvidon, juuksed harali ja silmad hõõgumas, hoomas lavale tulles tuttavat aplausikõma, mis tungis ihurakkudesse ja tõstis taevasse. Sündmus oli Hendrixi tribuutkontsert ja Gvidon, kultusliku psühhodeelse progebändi Vürst Gvidoon & Gnuu-Antiloop käilakuju, alustamas oma etteastet. Astus mikri ette ja tõmbas veidi häälest ära Stratocasteriga…
Ma olin saatnud sulle mingi tuhat meili ja helistanud vähemalt sada korda, kirjutanud umbes viiskümmend sõnumit ja sa ei olnud vastanud mitte ühelegi — või noh, peaaegu mitte ühelegi — ja siis ma ei saanudki varsti enam aru, kas me mängime seda mängu, kus sa…
1. Kukenoisi kired
Meie elasime Polotski kuningriigis, mis on kuulus selle poolest, et rohkem kui kaks inimpõlve tagasi elas, töötas ja suri siin suurvürst Vseslav, kes sündis, jalad ees, ning kilelaadses särgis. Kui särk sünnitusel ära tuli, siis palus nõid emal see lapsele taas ülle tõmmata,…
Aeg on säärane, et teeb paljud kurvaks, kurjaks ja/või segaseks. Raske on leida argumenti, vastulauset sõnumile: „Mis meil siis häda on, suures plaanis on ju kõik hästi, eks, ega me kuskil Aafrikas või Venemaal ela…” Mida sa seepääle vastad, et sind opakaks muidumässajaks ei peetaks?…
Karinil oli Kopenhaageni jaoks aega terve pühapäev, sest lennuk Tallinnasse läks alles õhtul. Raudteejaamast valgus kogu rahvamass kesklinna suunas. Kiirustaja ei teadnud, miks ta põikas hoopis vasakule, lasi jalgadel end kanda, nagu polekski olemas linnaplaane, vaid hoopis kvartalimuusika, mis muutis kõndimise rütmiliseks tantsuks.
Läbi inimtühjade tänavate…
Sellest hoolimata, et detsember Londonis on soe ja vihmane, tekib tänavale astudes kohe tunne, et kogu linnas käib peaproov lähenevateks jõuludeks. Kummikutega lapsed harjutavad teel lasteaeda ja kooli jõululaule — arusaajalt naeratavaks publikuks kõik need, kes parajasti juhtuvad samas bussis sõitma. Päevast päeva, lõunatundigi pidamata,…
1
Tagantjärele ta muidugi enam ei mäletanud, millal kanalisatsioonitoru asetamine muutus tunneli kaevamiseks. Või oli see hetk nõnda enesestmõistetav, ilmselge. Arvatavasti oli see lausa möödapääsmatu, nii pidigi minema. Ta ei saanud ju kuhugi minema lennata. Kuhu oleks tal olnud minna? Pealegi oleks niikuinii pidanud tagasi tulema.
Kanalisatsioonitoru…
Hans ütles ikka, et apaatia on kõige hullem. Sealt edasi tuli puhas allakäik, üks lõputu vindumine ja määndumine. Ema, sa peaksid end kokku võtma, ütles Ines iga päev, kui oma toidukotiga saabus ja ärgitas midagi ette võtma. Aga see Hans, see oli tema mees, kelle…
Suviti vanaema juures olles kuulsin suuri inimesi kasutamas sõna „kotipoisid”, vahel pandi selle ette ka täpsustus — „vene”. Selle sõna tähendust ma ei teadnud, kuid kontekst ütles kõik.
Sõna kõlas juhtudel, kui leiti järjekordne põhjus kiita Pätsi-aegset ülemaalist lausausust, mille avalduseks oli näiteks selline huvitav meenutus,…
Pilt puuvõra tihkest varjukuplist ning vanamehest, kes istus punutud põhjaga köögitoolil selle musta varju veerel, kaheraudne süles, kõrvetati kitsast seinapraost õuelepiiluja pilku otsekui tätoveering.
Õhk oli kuum ja täiesti liikumatu. Ainus, mis liikus, oli vanamehe pruunis sandaalis üle põlve tõstetud jalg, mis just nagu kehast eraldi…
Armas haamer sigalast. Ta sättis meeldetuletuse kella üheksaks hommikul, alarm „Marimba”. Seejärel keeras auto ringi ja sõitis tuldud teed tagasi. Selle sitahäda viib ta ise traumapunkti.
Lehed laperdasid vahtra otsas, septembri lõpus veel üsna rohelised. Ta tuli autost välja, viskas koti üle õla ja vaatas nende…
Täna suri mu vend. Valveõde helistas hommikul haiglast ja teatas, et mu vend oli öösel kella poole nelja paiku siit ilmast lahkunud. Häälest kostis kindlameelset, õpitult kaasatundvat tooni, ja tundus, et ka varem korduvalt räägitud sõnu. Korraga ma tundsin ennast tema ees süüdlasena, et ta…
Werneris nägi Semper jälle Allet mõnusalt aega veetmas. Kilk peas, seletas luuletaja laudkonnakaaslastele valju häälega, nagu tal niisugustel puhkudel kombeks:
„Kui asjad oleks natuke teistmoodi läinud, oleks mina võinud Poola pan olla. Mu naisele oleks kaasavaraks antud viis tuhat tiinu ilusat palgimetsa. Oleks jätkunud isa eaks…
I
Kellahelin, mis pidanuks Vaike üles äratama, kuulutas vaid uneta öö lõppu. Valgus hiilis tuppa sama vargsi nagu argipäev naise mõtetesse. Ta tundis kergendust, et oli ometi kord aeg tõusta, duši alla minna, hambaid pesta, rõivastuda, kohvi juua. Iga liigutus mahendas mingil moel sisemuses tuikavat piina….
Kell lähenes neljale, ostujuht märkas seda ja magus tunne vajus ta peale, kõrvetades ta südant või hinge või jumal teab mida. Oleneb sellest, kui luuleliseks minna. Ta silmitses raamitud pilti arvutiekraani kõrval, nihutades seda paremini vaatevälja. Stuudiofoto esmamulje ei andnud ruumi kahtlusteks. Kõik viitas professionaalsusele…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.