Düsfunktsionaalne armastus

Ma tean et ei pääse su juurde
nii nagu tahaksin
sellepärast tõmbun kokku
kaltsuvaibanarmaks
järgmisel nädalal lõplikult suletava
(põhjus: vähene külastatavus)
antikvariaadi
kõige tagumises nurgas
 
mille peale sajanditaguse 
tigudiivani jalg
litsunud oma viimased mõtted
 
ma tean et ei pääse su juurde
nii nagu tahaksin
sellepärast tõmbun kokku
kõikidele 
triikraua alt viie minuti eest tulnud
pluusiõlgadele 
sihitud tuvisitaks
rebenenud kommipaberiks
mis vedelenud kuumavas tuisus
kaks ja pool aastat
Balti jaama turu prügikasti küljes
igikõvaks keltsastunud nätsu abil
 
ma tean et ei pääse su juurde
nii nagu tahaksin
aga see ei takista mul elamast
täisäärmuslikku elu
 
ei takista mul
hommikutest õhtutesse
lammutamast niigi lühikeste küünte abil
murenemiskindlaid barrikaade
inimmõistuse ja looma vahel
see ei takista mul peaaegu midagi
selle leluga ette võtmast
kelleks olen ma ise
 
kolmapäeval viin ta
salalikku varjumiskohta
pisutki järele mõtlema
kas ta ikka tõesti tahab
oma närviühendusi 
sellisel kombel läbi kärsatada
 
natuke ta seal püsib
siis koperdab trepist üles
jookseb Toompea nõlvale
kisendab kõikide läinud
ja alustavate rongide vilesid
 
alt turult utsitab
sõge ventilatsioon 
kuus korda arutuseni kuumutatud 
vastupanuõli lõhna
mulle teadet viima
 
et sulle langes peale
harva- ehk peaaegu mitte kunagi enam esinev
armastus mu vastu 
 
nii ruttu ma kohale ei jõua
mul läheb siin omajagu aega
aga sõprusest on alati kasu
 
sõprusest tuvidega
kellest üks sööstab kohe su akna taha
ja teeb mulle duublit