Freud ütleb, et unenägu võtab oma materjali eelmisest päevast. Ükskõik kui sügavas ajakaevus ka ei juurdu muidu unetöö impulsid. Selle järgi pidanuksin näiteks mina oma elu jooksul üsna palju raamatuid unes nägema, sest olen nendega tööalaselt ja ka muidu kokku puutunud peaaegu iga päev – ja tihti painavaltki, olgu kas või toimetajana mõnd kadunud tsitaati jälitades. Aga võta näpust. Ei mäleta, et oleksin ülepea raamatuid unes kohanud. Ega ka raamatute autoreid, kirjanikke. Kui Runnel ja Alliksaar välja arvata. Aga neid on unes näinud võib-olla iga korralik kirjandusinimene.

On siiski üks kaugemasse minevikku kuuluv erandjuhtum, mida võiks nüüd, eesti raamatusse, tema ajaloosse ja tähendusse süvenemise aasta hakul põgusalt meenutada.

1984. aastal nägin ülimalt selge unenäo, mille kirjutasin üles tükk aega hiljem. Alles siis, kui olin lõplikult veendunud, et see unenägu on „päris”, ei haju teadvuse silmast olematusesse nii, nagu unenäod tavaliselt hajuvad. Järgnegu siinkohal nähtu üleskirjutus koos mõne tarviliku lisamärkusega.

 

Alguses oli tõepoolest igati argine elupilt. Olin Toompea lossis, raamatukogu erifondi lugemistoas. Olin keelatud kirjanduse lugemiseks loa saanud. Valendav lubatäht käes, astusin läbi piklikuks venitatud kitsukese lugemistoa selle ukseni, mille taga seisis kõrgetel riiulitel Eesti-aegne kirjandus ja kus trellitatud akna ette seatud laua ääres istusid vastamisi kaks valvurit. Mitmesugustel ettekäänetel, alates kursusetöö tegemisest kuni Tuglase bibliograafia koostamises osalemiseni, oli mul heade soovitajate toel õnnestunud ikka vastav eriluba hankida. Olen sellest kusagil mujal pikemalt kirjutanud. Tegelikus elus kasutasin niisugust, tollases reaalsuses juba iseenesest peaaegu unenäolist olukorda maksimaalselt, tajudes ainulaadset võimalust oma haridust täiendada. Nii et unes ma läbisin jälle sellesama tihedast käimisest üsnagi koduseks muutunud kitsukese lugemistoa ja astusin tagaruumi, kus laeni kõrguvad riiulid kulgesid hämarusse: seal oli peidus kogu Eesti-aegne ajakirjandus ja oluline osa tolle imelise aja raamatutoodangust. Sel korral tahtsin lugeda Kirjanduslikku Orbiiti, tõsi, see polnud raamat, vaid väiksemat sorti ajaleht, mida oli aastail 1929–1930 ilmunud seitse numbrit, aga mis sisaldas tolle aja noorema põlvkonna olulisi manifestatsioone ja andis kinnitust rahvuskultuurilise elutunde süvenemisest. Tuttav valvur-raamatukogutöötaja, sõbraliku olemisega blond naine, lausa hõljus riiulite vahelt mulle vastu, Kirjanduslik Orbiit käes. Tundsin selle juba eemalt ära, teadsin, et see on köidetud tumeroheliste tugevate kaante vahele, aga tema ütleb, et vahepeal on toimunud muudatus: kogu erifondis olev kirjandus on tõlgitud vene keelde. Ja trükitud täpselt endisel kujul uuesti. Ja sellega oli nagu iseenesest selge, et eestikeelset enam ei ole. Ja juba ma näengi, et mu tuttavate roheliste kaante vahel on Literaturnaja Orbita.

Olin nii rabatud, nagu unes olla võib. Mitte niivõrd sellepärast, et erifond on vene keelde ümber tõlgitud, sellepärast muidugi ka, kuigi mingi loogika alusel ei olnudki see ju täiesti üllatav. Mind rabas hoopis arusaam: nüüd ei saa ma enam oma erialal hakkama. Ma ei oska piisavalt vene keelt. Ja mis kõige olulisem: ma ei suuda vene keeles kirjutada. Sest küllap nüüd peaksin sedagi tegema. Blond raamatukogutöötaja oli lohutav-rõõmus, ta justkui arvas, et erifondi vene keelde tõlkimine annab võimaluse rohkematele inimestele seda külastada, eesti kirjandusteostega tutvuda ja võib-olla leevendab keeldusidki, umbes selline õhkkond hõljus tema oleku ümber. Avasin ukse ja astusin tagasi lugemissaali. Selle asemel oli nüüd avar madalavõitu laega ruum, mis oli korrapäraselt täidetud koroonalaudadega, ruum oli hämar ja tühi, kaugemal nurgas, heledas valguslaigus vestles salgake intelligentseid vene noori, midagi oli siin neil vist algamas, nägin, kuidas sihvakas neiu unelevalt oma juukseid kuklasoengust vallandas, kostis vaikset ja tumedat tüminat, nagu veeretataks lae peal raskeid kuule. Siis olin äärelinnas, puumajade vahel, oli õhtu, majaseintele langes päikese mahenukker hüvastijätuvalgus, kõik oli nii nagu lapsepõlves, oli hea tunne, ja korraga ma teadsin, et viibin Mait Metsanurga romaanis „Taavet Soovere elu ja surm”. Teadsin, et mulle on saanud osaks imeline kogemus ja õnn olla ühes raamatus, just selles raamatus, oma lemmikraamatus, Metsanurga romaanis, kus igavene õhtupäike paitab äärelinna puumajade seinu, siin ma nüüd olen nagu väljavalitu, kuigi pilt on natuke viltu, mina olen viltu ja majad on viltu, ja ma mõtlen, et küllap nii peabki olema, kui oled raamatus. Kaks meest tulevad, ka kuidagi ettepoole kaldu liikudes, tulevad pooleldi joostes, nad on minuga ühes ruumis ja samal ajal ei ole ka, sest mina olen ju lisaks veel raamatus, linn on tühi, ütlevad nad mööda kiirustades, kõik on juba sadamas. Põgenejad! Ja ma taipan, et olen jäänud hiljaks ja et unenägu lõpeb, ja selle ülilühikese vilke jooksul, kui miski sinus juba teab, et sa näed üksnes und ja oled ärkamas, ja miski sinus võtab äsjast varjukaetust ikka veel nagu päris maailma, selles kahepaikses sekundis ma mõtlen suure kahjutundega ja samal ajal kuidagi väga asjalikult, et nüüd ma ärkan üles ega saagi teada, kas Metsanurga romaanis olemine oleks mind venelaste eest kaitsnud. Hetkeks tundub, et vastus sellele küsimusele oleks olnud oluline tervele inimkonnale.