Aeg

Armastan aega, kui aed vaikib,
kui astrid on härmas,
õhus nahkhiire puudutus kui viibe,
hääletus kannab meid üle jäise udu,
kui aed vaikib omaenda vaikust,
tõmbab hinge, kõik on valmis, viljad salves, lapsed suured,
öö teeb aseme valgeks vähenevale valgusele,
murduvale hommikule,
tumedate jälgedega,
mis tallavad jäätunud kõrsi
veel nii rohirohelisi –
kõik on nüüd näha – su tulek, su minek
ja su vaikus.

 

Linnumaja reeglid

Tahtsin toita laululindu,
…kaela alt valge, kõht kollane…
riputasin üles linnumaja,
rotid õppisid lendama,
sidusid sabad sõlme,
tegid kehadest keti.
Tahtsin toita laululindu,
tõstsin terad kõrgemale,
peki pilvepiirile,
varesed asusid valvesse,
kullid jahti pidama.
Tahtsin toita laululindu,
panin püssi palgesse,
lõksud rotte püüdma.
Tahtsin toita laululindu,
            leidsin ta peadpidi lõksust,
nokk vaid veidike verine…
…kaela alt valge, kõht kollane…

 

*

Paristaja pojal polnud oma nimegi,
aga ikka sirgus taevani,
sirutas käe läbi pilve,
võttis äikesemasina
ja maailm muutuski
kõrbeks.

 

Saxo Grammaticuse jälgedes

Nüüd lähed poodi nagu lahingusse,
kõik vajub kaela, hinnad maast laeni ja laest põrandani, sinna tolmu sa ei taha põrmustuda, vead välja välkuva mõõga, mõõdad saialette, raiud tühja rahakotti, laksutad hundina hambaid, liha on juba lettidele laotatud, šokolaad valgub vedela porina uksest välja, treppidele libestiks, sest seks, nälg ja surm käivad käsikäes, kukutavad sind põlvili nagu Kalevipoja põrgu väravale.

 

*

Üht teadsin: et
ei poeta maha, ei pudista lindudele,
ei kingi ära, ei pleegita valgeks seda –
mustemast musta.

 

Kuhu põimida pärlid

                        Tervitus R. W-le

Ei ole mul halli habet, kuhu põimida pärleid,
ei pleekinud siidpaelaga kitarri, ei šamaanitrummi,
luuleprojekte
ega ülemaailmset kuulsust.
Ei ole mul halli habet, kuhu põimida pärleid,
ega kiljuvat tüdrukutekampa, kes järgiksid mind najaadidena
kiirelt voolava Ohio vee sulinas,
on vaid see tume Keila jõgi, mis jäätudes petlikult kannab
ja talla all vetrub kui võlupeegel,
silmad kinni või pärani lahti –
ikka ei ole mul halli habet, kuhu põimida pärleid,
ei ole,
ei tule,
ei tilise
mu hall habemekee.