Epp Annus: „Tere, Aleksander”.
EKSA, 2021. 232 lk.

„Mind on ikka võlunud ka kirjandusajakirjad, see erinevate kirjutiste koosolemise intensiivsus ja katkendlikkus, viis viletsat luuletust, kuus kummastavat, häirivat teksti nende järel, üks lugu mälestusi, võibolla üks ulmejutt, siis lugu sellest, mida on kirjutanud hoopis keegi teine, imelik, absurdnegi žanr, teistest raamatutest kirjutamine.” (Lk 107.) See mõte sobib hästi kultuuriajakirja veergudele. Kirjelduse autor on küll romaani „Tere, Aleksander” minategelane, kõrges vanuses mamma Iia, mitte Epp Annus, aga tegu on ilmselt raamatu ainsa lausega, milles peegeldub autori professionaalne taust teistest raamatutest kirjutajana.

„Tere, Aleksandri” tegevus paigutub lähitulevikku, aastasse 2066, aga ­koosneb valdavas osas meenutustest, milline oli elu mõnikümmend või enamgi aastat tagasi. Raamistuse moodustab mina­tegelase, 95-aastase Iia ühepoolne vestlus mõnekuuse lapselapselapse Aleksandriga, millest ka pealkiri. Esiema istub kiik­toolis või mujal, imik süles, ja selgitab talle olevikku ning vestab lugusid valitud minevikuhetkedest.

Kuna 2066. aastani peame meie alles välja vedama, kui vähegi jaksame, siis raamatu esimeses pooles saamegi aimu, kas on mõtet pingutama hakata või võib juba praegu käega lüüa. Autor ei lange tuleviku kirjeldamisel päris ulmesse, pigem arendab praeguseid protsesse loogilise jätkuna. Milline maailm meid siis Annuse nägemuses võiks 44 aasta pärast ümbritseda?

Lühidalt öeldes elame siis peaaegu kõik harmoonilises külaühiskonnas ja idüllilistes maamajapidamistes. Raha küll kuskil eksisteerib, aga on kogukonnas asendunud külakassaga, mis on midagi naturaal­majanduselaadset. Külas toodetakse ise sööki, kas siis kasvatatakse või valmistatakse, antakse, kellele vaja, „hiigelkasu­mit taga ei aeta”, aga väike sent ikka koguneb. Kohalikule tootmisele annab hoogu ­kaugusemaks. Puudega võib ahju või kaminat kütta, sest korstnas elutsevad targad bakterid, kes ei lase keskkonda reostada. Robotid pesevad kogu küla pesu ära. Inimesed tegelevad hästi palju harrastustega, lapsed käivad vanainimestel abiks koristamas ja muud vajalikku tegemas. 2042. aastal kehtestati lihakeeld, mistõttu on enamik inimesi taimetoitlased. Mõned küll ihkavad ja söövad liha, aga see on hirmus kallis ja ega nende peale hea pilguga vaadata.

Arvutis on põhimõtteliselt tehisintellekt, kes on asendamatu abimees, hoiab ka vanainimesel silma peal ja on üldse üks sõbralik ja mänguline tegelane hüüd­nimega Tupsu, armas kui kassipoeg ja tark kui Albert Einstein.

Kaitsevägi on samuti veidi teistsugune. „Nüüd, kus kaitseväge ei võeta kui inimsõjalist üksust, vaid kui eluilmakaitset, pole töökäte puudus enam takistuseks. See oli küll kõige õigem otsus, mis viimastel aastakümnetel tehtud, kaitseväeteenistus universaalseks ja keskkonnakaitse põhiseks.” (Lk 169.)

Meie ajast alguse saanud maailma parandamise kampaaniatelgi on tuleviku­ilmas oma koht, isegi pealetükkivam kui praegu. Näiteks võtab üks seltskond kätte ja hakkab igale poole puid ja põõsaid istutama ning hea toon on siis endale mõni teeäärne taim lapsendada ja teda kastmas käia. Inimesed käivadki, kus nad pääsevad. Samal ajal toimub „võitlus muru­niitmistõve vastu loosungi all „Pikk on šikk”: kui puid ei taha, külva aasa­lillede seemneid ja jäta mururobot ostmata, imetle õisi ja ole rahus.” (Lk 101–102.)

Teine märkimist vääriv kampaania puudutab raamatukogundust. Kõiki laenutatud raamatuid saab ja lausa peab kommenteerima. „Ei saa ju uut raamatut enne tellida, kui oled vana kohta kasvõi mõne sõna kommentaariks pannud, see süsteem seati sisse kodanikuosaluse kampaania „Sina oled kultuur” käigus.” (Lk 106–107.) Samas on ka hea uudis kõigile kirjanikele: autorid saavad iga laenutuse pealt viis eurot. Otsesõnu sellest juttu ei tehta, aga jäi mulje, et 2066. aasta elukallidust arvestades võib see viiekas olla isegi rohkem väärt kui praegu. Jälle on, mida oodata, kui nii kaua vastu peame muidugi.

Mingid suured mured ja eetilised dilemmad võib-olla kuskil selles maailmas eksisteerivad, aga mamma Iia vahendusel me neist ei kuule. Ehk teda see ei huvita, sest lugeja sõltub sellest ja ainult sellest, mida minategelane suvatseb talle (ja Aleksandrile) teada anda. Võimalik, et ta maalib teadlikult oma maailmast nii ideaalse pildi, et imik ära ei ehmataks. Ehmub ja ei tahagi äkki sellesse maailma edasi elama jääda, see oleks ju küll üks paha lugu, aga pahad lood hoiab vanamemm oma heietustest eemal.

Autor ei keera tulevikukirjeldustele vinti peale, et need oleksid võetavad iroonia või ühiskondliku düstoopiana, kus pealispind on kaunis ja rukkilillemustriga ning rahvariides näitsikud kappavad kui noored sälud naerdes mööda heinapõldu ringi, aga selle all on teine maailm, kus kasimata morlokid viina joovad, burgereid söövad ja vanainimestele jämedusi ütlevad. See morlokiteta maailm kõlab rohkem unistuse kui võimaliku reaalsusena. Kõik halb on jäänud kaugele minevikku, sõda ilmub vaid unenäos ja muud kurjad asjad meenuvad tänu sellele, et keegi kunagi ammu rääkis, et olla juhtunud.

Selge narratiiv romaanis puudub, seda võiks võtta ka fragmentaariumina, mis kulgeb täpselt nõnda, nagu ühe mälestustest tulvil vanainimese jutt võiks kulgeda. Küll tulevad kõneks olevikuimed ja mõni nendega kaudselt seotud mälestus mõnest inimesest või juhuslikust sügavama tähendusega sündmusest.

Otsekõnes pöördutakse üsna pidevalt Aleksandri poole, kes oma imikuseisuses muidugi millestki aru ei saa ja magab suure tõenäosusega vanavanaema jutuvada maha. Lugeja ju ei teagi, kas Iia vestab oma lugusid kõva häälega või ainult mõttes. Iia lapsed Hanna, Hele, Andreas ja Ingebord, nende kaaslased, abikaasa Asso, naabrid ja teised külaelanikud ning muud episoodi­liselt esinevad isikud sulavad enamjaolt lihtsalt taustaks, nagu heinamaa, mille olemasolu Iia ise vahest üheks tähtsamaks asjaks maailmas peab.

Jutu kulgedes saab olulisematest tegelastest küll mingit aimu, aga milline on nende lugu, ei selgu. Umbes poole raamatu peal jutustab Iia oma neljast lapsest, aga täiskasvanud Hanna, Hele, Andrease ja Ingebordiga me ei kohtu ja seega me ei tea, kuidas neil läheb. Lood, mida Iia igast lapsest vestab, räägivad sellest, kuidas nad elus oma kohta ja teed otsisid. Andreas õppis ennast ja maailma tundma animafilme tehes, Hanna moekunsti, Hele tantsu ja Ingebord muusika kaudu.

Need episoodid on erinevalt ülejäänud raamatust üsna sirgjooneliselt ja novellilaadselt selge alguse ja lõpuga ning ilma liigse heietamiseta kirja pandud, andes lõpuks kogu teosele konkreetsema joone ja võimaluse sellest kuidagi kinni hakata.

Kuivõrd usaldusväärne Iia jutustajana on, on keeruline öelda, osalt vestab ta otsekoheselt sellest, mille tunnistajaks ta ise on olnud, aga Ingebordi kirgliku muusi­kast ja armastusest kõneleva loo puhul on selge, et ta ise pole sündmusi vahetult pealt näinud ega peetud dialooge kuulnud. „Mina teadsin sellest kõigest toona üsna vähe, Aleksander, kuigi üht-teist aimasin ja tajusin; Ingebordi loo panin enda jaoks kokku aastaid hiljem, kui sain lugeda Ingebordi auhinnatud esseed.” (Lk 212.) Mis esseest, mis auhinnast juttu, seda me teada ei saa. Me ei saa ka teada muust olulisest. „Ainult leinast tean rohkem, palju rohkem, aga lein ei õpeta surma tundma.” (Lk 93.) Paraku jääb lugejale rääkimata, millist leina ja miks jutustaja tundnud on.

Lugude lapsed jäävadki lasteks, me ei kohta neid täiskasvanutena, raamatus on neile hiljem pühendatud üksnes mõni pisiepisood või viide. Ju lõppes nende lugu siis, kui ema töö sai tehtud. Aga kui tegelastega ei saa koos kasvada ega ole teada, mida nad mõnel juhul väga põhjalikult lahti kirjutatud lapsepõlvest ellu kaasa võtsid ja mida maha jätsid, siis jäävad nad lõpuks ikkagi kaugeteks ja skemaatilisteks, ei enamat.

Selle juurde, mida tema jutud tähendavad ja millega ta oma elu täidab, tuleb mamma Iia ühtepuhku tagasi, esitades Aleksandrile mõtteid mälust ja oma heietuste sügavamast olemusest.

Järjekordse mälestuskillu järel oma laste lapsepõlvehetkest nendib Iia: „Ja mis pidi neist kõigist saama muud kui üksikud eenduvad pildid ja fragmendid minu pooleldi kuhtunud mälus?” (Lk 131.)

„Need on minu lood, Aleksander, mitte Katrina või Andrease või teiste lood, minu lood, mis keerduvad mällusööbinud hetkede, fraaside, afektide, mõne üksiku eenduva sündmuse ümber. Lood kuluvad aastatega siledaks, eriti need, mille üle oled mõelnud ja juurelnud, et miks just niimoodi läks.” (Lk 183.)

See on muidugi kena seletus kogu teosele, aga jällegi jääb õhku ootus, et ka lugeja saaks aru, miks just niimoodi läks. Teinekord on keeruline isegi aru saada, mis läks ja kuhu, sest ikka ei suuda küüsi kuhugi taha ajada, et haaraks kinni, tõmbaks enda poole ja lahkaks laastudeks.

Kui Aapo Ilves arvustas Epp Annuse eelmist romaani „Sina, Matilda”, siis tsiteeris ta ironiseerides kirjastuse Tuum koduleheküljelt teose saateteksti: „Romaan on kirjutatud väljapeetud, võiks öelda lausa maneristlikus stiilis.”^[1] Kirjutan kahe käega alla. Sellist väljapeetust ja manerismi kohtab harva. Romaanis on paljusõnalisust, lopsakust nii heas kui halvas mõttes, aga siiski mitte nii jõulist kui näiteks Loone Otsal, mis pole ei kiitus ega etteheide. Kui oletada, et autor ei võta oma kirjapandut surmtõsiselt, siis võib ju vahel ühe mitte väga kurnava heietuse ette võtta küll, aga siiski mitte rohkem kui kord viie aasta jooksul. Võib-olla harveminigi.

Mõne õpetussõna võib sellest raamatust eluteele siiski kaasa võtta. Näiteks selle, et üks õige jutt jõuab ikka ja alati välja söögini, mis on väga õige ja mõistlik. Ning seegi pole paha meelde jätta: „Kui oled üheksakümne viiene, Aleksander, siis pole vajadust vahet teha, mis on ettekujutus ja mis täpselt kunagi aset leidis.” (Lk 183.) Tead, Aleksander, ma olen juba praegu selline, pole vaja 95. sünnipäeva oodatagi.

---

^[1] A. Ilves, ÄRA LOE: Epp Annus „Sina, Matilda”. „Eesti Ekspress” 13. IX 2007.