Enne surma

mida ma tundsin enne surma
sookurgede lõputut kluud
surnud isa ranget häält
lapsena nii tuttavat välisukse võtme maitset suus
nurmenukku

oma laste vaikimist 
ja nende nii armsat puutumatut hingeõhku näol

see ongi 

kõik


Abikaasa

Ma tahan rääkida teile oma abikaasast.

Kohtusime botaanikaaias. Esimest korda. Ma ei olnud temast kunagi kuulnud. Ja kui ma teda nägin, ei arvanud ma temast ka veel mitte midagi. See ei olnud armastus esimesest silmapilgust. See ei olnud armastus esimesest. See ei olnud armastus. 

Ma tahan rääkida teile oma abikaasast.

Tema oli mind näinud juba kunagi varem. Ühel pildil ajalehes. See oli uudis minu kohta. Uudis, et ma olen surnud. Ta luges ja ei uskunud. Mina küll.

Ma tahan rääkida teile oma abikaasast.

Me oleksime olnud koos õnnelikud. Aga me ei olnud koos. Ja meil oli veel mitu häda. Me olime kogu aeg pettunud. Pettunud põhilises. Me kohtusime. Ja keegi ei löönud kedagi. Keegi ei löönud kedagi kelleltki üle.

Seepärast ei olnudki armastust.

Üksikute kohtumisest ei sünni armastust. 
On vaid lohutus, mis kestab tüdinemiseni.

Ma tahan rääkida teile oma abikaasast.

Kui te teda näete, öelge talle, et ma tulen täna hilja. Palju hiljem.

Aga toit on ikka veel soe.


Abielu

külmunud saun
tuisanud lumi leiliruumi nurkades
jääkirme pesukausil
akendel lilled, mida mina ei kinkinud

talv läbi miinuseid

need ise tekkisid
su pilgust
nagu kõik see kõik, mis meie vahel on olnud 

miinused tekkisid tegudest

nii on parem mitte kütta
teineteist
mitte tõsta kätt ja vihta
mitte higistada, pesta,
mitte kuivatada
pisaraid

abielu miinus kohalolu
üksinduse pluss

miinus muidugi 
su keha puudumine

seal samas saunas
kõik su plussid
hämaras, laval
kus keha ei vaadata nii…

aga kuidas siis vaadata?

miinus-iha