Halloo!

Ma ei tea, emme, ta tegelikult ei meeldi mulle nii väga, või selles mõttes, et üldse, ma saan aru, et hea perekond ja nii, samas ma ei tea, nad said ristitud mingi üleeile ju umbes. Aga ma tõesti arvan, et ei peaks lihtsalt tiitli ja maavalduste pärast abielluma. Nagu päriselt. No ei, ma olen näinud ainult seda mingit udust miniatuuri ja no selle pealt ei saa ju midagi aru üldse ja asi ei ole ainult välimuses. Näiteks lugesin seda romaani „Sir Lancelot ja Lady Guinevere” ja no ausalt, ma arvan, et abielluda tuleb vähemalt inimesega, keda kordki näinud oled. Mingi tõmme peab olema ja võiks ikkagi mingeid ühiseid teemasid olla. See tüüp tundub ikka väga juhm, nad on täiesti valgustamata seal Põhjas. Elavad nagu mingid mongolid, hobustega ühes toas. Masendav. Räägib ka kindlasti ainult hobustest, vaata, mis tal seal miniatuuril seljas on, kõik on vappe täis, täielik oss.

Jah, ma tean, et järglasi on vaja. Jaaa, ma teaaan, Melisanda sünnitab juba seitsmendat, no ja siis? Neil ikkagi vasallid sõna ei kuula ja kõik on pekkis. Ta rääkis mulle, et nad seksivad ainult läbi auguga voodilina. Kuule, mis jumala­teotus, seks on täiesti normaalne sõna. On küll. Firenzes öeldakse ja mingit Jumala karistust pole olnud, eks, Soodomat ja Gomorrat pole juhtunud. Ja ei pea ainult selleks, et pärijaid vaja. Ja Melisandal on kõht kõik täiesti välja veninud, midagi ei aita, lubasid isegi mingile nõiale, et ei põleta teda ära, kui ta korda teeb, ja see käskis kõhulihaseid teha ja siis ikkagi põletati ta ära.

Oota, see jutudeemon hakkab ära väsima. Oota. Ma lähen teise tuppa, annan talle süüa, siis räägime edasi.

Täitsa lõpp, see deemon on pmtselt uus ja no juba on nii, et kui pole küna ees, siis üldse rääkida ei saa, midagi ei edasta. Ei, ta ei ole maha kukkunud, ainult vaiba peale on. Ei, ta ise rabeles, nägi rotti gobelääni taga ja hakkas rabelema. Muidu on tore, ilusa kestaga ja näitab naljapilte ka, parem kui eelmine, saame hästi läbi. Mulle meeldib, et ta on nagu isikupärasem ja saab aru, kui ma näiteks magan, ega hakka räuskama, kui kõne sisse tuleb. Ikkagi Hiina maagia on kõva sõna, kui oleks siiamaani ainult piibli peal, siis me praegu ju ei räägiks, emme. Ei ole nii, et kõik välismaa asjad on pahad. Sul on endal ainult siid ja siid kogu aeg, kanna siis karusnahka, kui Hiina ei meeldi.

Kuule ei. No on välismaa ja välismaa, erinevad asjad on. See Nižni Stockholm on täiesti teine teema, nad ei räägi ladina keeltki, kuidas ma suhtlen temaga. Ja tal on eelmisest abielust poeg, kindlalt hakkab intrigeerima ja mürki latesse kallama, mai viitsi tegelda selliste asjadega.

Mhm. Jah. No isa on alati selline. No rahuneb maha. Ma võin ise ka temaga rääkida. Aa, selle eelmise teema juurde tagasi tulles. Tead mida. See kuulus truba­duur, Ott de le Pland, ja tema kurtisaan. Nad käisid turneel Indias, seitse aastat läks, aga käisid ja oli väga edukas ja võib olla, et esimene sellelaadne õnnestunud kultuurideülene projekt. Aga see selleks, nad tõid sealt Indiast ju lapse, sest kurtisaani vägistasid kunagi mingid röövlid ühe väiksema sõjaretke käigus, oli valel ajal vales kohas ja ta igal juhul lapsi ise ei saa ja siis nad tõidki sealt Indiast ühe ja meganunnu laps on, väga isikupärane ja oskab malet mängida. EMA!!! Kuule, ma panen deemoni ära selle jutu peale. Tsau.

Sügavkülm

Kui Piibu ükspäev annab otsad, mis paratamatult ükspäev juhtub, vahet pole, et Piibu toitub paremini kui mina ja teeb kõike, mis tahab, ja käib palju jalutamas ja magab voodis ja tohib käia diivanil, ma pean Piibu kiirelt toppima sügavkülma, põhimõtteliselt kohe, kui on kindel, et ta on kutu.

Mis tähendab, et mul peab olema kindlasti normaalne külmkapp, mitte nagu need väikesed rotikad hotellide külmkapid, kus sügavkülma põhimõtteliselt pole. Mul on vaja sellist külmkappi, millesse mahub miinimum kümme kilo koera.

Ma olen kindlasti väga kurb sel hetkel ja ei taha üldsegi seda veel sooja keha, minu parima sõbra keha, kuhugi toppida, seda enam, et soojade asjade külmkappi toppimine pidi olema külmkapile halb. Aga ma võtan ennast kokku ja topin Piibu sinna valgete seinte vahele, loopides välja jääkuubikute tegemiseks mõeldud Muji plastikust junni ja mis iganes seal sügavkülmas veel olla võib.

Järgmise asjana pean ma kuskilt saama 50 000 eurot. Variante on mitmeid, ma saan müüa maha oma korteri, valetada FB-s, et mul on haruldane ajukasvaja ja vajan selle raviks raha, röövida ära üks Markuse sõber, kellel on krüptofirma, ja nõuda tema pruudilt ja perelt lunaraha. Viimane variant muidugi töötab siis, kui nad üldse tahavad teda tagasi saada, kui ei taha, siis lihtsalt see Kristjan istub mu köögis tooli külge kinni seotuna ja vingub ja siis ma ei tea, mis saab. Aga oletame, et 50 tonni eest nad ikkagi on nõus teda tagasi ostma, see ei ole neile mingi raha.

Siis, kui mul on vajalik summa arvel ja Piibu on ilusti jäätunud, helistan kiirelt Hiinasse, firmasse, mis kloonib koeri ja kasse. Kassi on muide odavam kloonida kui koera, aga mis teha. Juba järgmise lennuga, ilmselt Finnairiga, Aasiast Eestisse väga muid variante polegi, tulevad Tallinna neli hazmat-ülikonnas hiinlast, kellel on kaasas kohver, millisega tavaliselt transporditakse inimorganeid, siis, kui keegi vajab kusagil uut südant, maksa või silmi. Kõige veidram oleks saada endale võõra surnud inimese silmi, sest südant sa nagu väga ei näe, mis ta seal sinu sees teeb, aga silmi näed ikka.

Hiinlased astuvad mu tuppa vaikides, nad on tublid ja osavad, ei raiska liigseid sõnu, ja nendest, mida ütlevad, ma aru ei saa. Nad lihtsalt avavad sügavkülma, võtavad sealt välja jäätunud Piibu, panevad ta kohvrisse ja lahkuvad kiirustades, surnud Piip kaenlas. Tegelikult ma saan osta ka odavamat teenust, sellist, kus nad lõikavad Piibu küljest saba ja võtavad kaasa ainult selle, sest sabas on piisavalt geneetilist materjali, et toota uusi Piibusid, aga ma leian, et see ei ole see koht, kus kokku hoida.

Hiinlased hüppavad lennukile ja läinud nad ongi, nüüd on lihtsalt waiting game. Päevad mööduvad, tunnid mööduvad, ei peagi kellegagi õues käima ja keegi ei torgi oma teravate lõikamata küünistega – Piibule ei meeldi küüniste lõikamine – voodis mulle kõhtu ega haugu naabrite peale. Igav, mõttetu.

Ja siis heliseb telefon, ekraanil on pikk Hiina number, hiinlasi on ju sitaks ja vastavalt sellele on nende telefoninumbrid megapikad, sellist küll meelde ei jäta. Hiinlane räägib konarlikus inglise keeles, närviliselt, taustal kostab haukumine, urisemine ja hiinakeelne õiendamine. Meil juhtus väike äpardus, ütleb hiinlane, aga me ei taha lisaraha, tulge lihtsalt järgmisele lennule vastu, eks. Mis äpardus, küsin mina, hiinlane korraks karjatab, sest keegi vist lõi talle hambad säärde, ja paneb toru ära.

Helistan Priidule, nüüd on aeg Priidule rääkida, et lähme koos lennujaama, mul on sulle üks üllatus. Priidu oli Saaremaal ja ei tea, et Piip vahepeal andis otsad ja nii, ma olen see nädal saatnud Priidule vanu Piibu pilte, kuidas Piip vedeleb diivanil ja närib kanakäppasid ning pullipeeniseid ja tukub, ega Priidu ei oska seda kuupäeva fotodelt vaadata, ta pole mingi IT-mees. Priidu plaan muidu on, et kui Piibu on otsas, laseme talle taksidermiat teha ja paneme ratastele, et saaks korteris järel vedada nagu mänguautot, nädal aega minu aeg ja nädal aega Priidu aeg. Vaikselt, aga kindlalt, nendest kohtadest, kus topist katsutakse liiga palju, hakkaksid Piibu karvad kuluma ja jääksid kiilakad laigud. Nüüd ei pea seda kartma, ütlen ma endale ja tellin takso.

Jõuan suht täpselt, lennuki uksed avanevad, sealt astuvad välja ärireisijad ja turistid, pahur stjuardess võtab mu käest paberi, pööritab silmi ja avab pagasiruumi. Pagasiruumist tormab välja 50 000 Piibut, sest hiinlaste koerakoopia­masin unustati õigel hetkel välja lülitada, ta tootis Piibusid kogu raha eest, euro tükk. Piibud hauguvad ja hüppavad sülle ja terve lennujaam on neid täis ja ma olen väga-väga õnnelik. Priidu õiendab, aga ma tean, et ka tema on õnnelik, kuigi mõned uued Piibud on natuke väärakad, mõnel on ainult üks silm, mõnel jäid printimata kõrvad. Aga vahet ei ole, need on minu Piibud ja ma lihtsalt pean kuskilt hankima veel suurema külmkapi, koerakonservidele.

Order is being processed

Order is being processed. Siim klikkas uuesti träkkimisnumbrile. Samasugune, külm ja ükskõikne ingliskeelne kiri ilmus taas ekraanile. Fakk, oli vaja maksta selle next day delivery eest. Istuvad seal Rootsis oma Covidi ja rahvuspühadega, on raske inimesele saapaid saata.

Siim ootas saapaid väga. Nagu kohe eriti väga. Ei, ei saa öelda, et Siim oleks olnud liiga edev mees, ei-ei, selline keskmine ultrahipster, kelle puhul mõni vähem hipster tegelane võiks teha iidset hipster-or-homeless-nalja ja sellega reeta oma vanamoodsust ja labast huumorisoont. Aga igal juhul kuulusid tema garderoobi mitmed khuulid jakid (pigem bomberid, aga ka mõned 1990-ndate stiilis nahkjakid), püksid olid alati ideaalpikkusega ja pead kroonis nii mõnigi kord iroonilise tähendusega nokamüts. Õnneks oli Siim pikk ja kõhn, mõni ütleks, et isegi modellimõõtu noormees, ja kandis välja peaaegu kõik riided. Inimeses peab ju kõik olema kaunis, ütles kunagi keegi, ja Siimule oli tähtis, et kõik istuks seljas hästi, oleks paras ja üleüldse võiksid riided mõjuda harmooniliselt.

Läks juba kolmas päev. Reede hommikul ärgates – ja reede õhtul pidi aset leidma üks eriline sündmus, milleks saapad olidki tellitud – võttis Siim unisena telefoni kätte, olles juba sisimas lootuse kaotanud ning plaanides asuda Eytyse moebrändiga juriidilisse sõtta. Kuid ei! Ekraanil ilutses rõõmusõnum: „Sinu pakk XXX toimetatakse süsinikuneutraalselt asukohta DPD automaat Tallinn Viru Terminal kella 15 ja 16 vahel.” Margitiga pidi Siim Argo baaris kohtuma kell 18.

Viru keskusest koju jõudes hakkas Siim jakki seljast võtmata lahti rebima põhjalikult pakitud saadetist: üks karp, siis teine, siis siidpaber, siis kangakott – ikkagi 314 faking eurot! – ja siis saapad. Saapad. Ahah. Hmm. „Ei no nad on suht täpselt samad nagu pildil,” ütles Siim endale, kuid ta käsivarsi kattis järsku kananahk. Musta värvi, kerge platvorm, modernne versioon klassikalisest ­Chelsea saapast, veits nagu Mad Max või midagi, peavadki nägema nii suured välja, apokalüpsis on khuul. „Peab jalga proovima,” otsustas Siim ja hakkas saapaid jalga tirima. Saapad ei allunud hästi, olid väga rasked ja ebamugavad. Lõpuks saapad jalga saanud, kõndis Siim korra koperdades, sest saabaste pikk metallotsaga nina jäi ette, ootusärevalt peegli ette. „Ei no täpselt see, mis ma endale ette kujutasin,” ütles Siim endale uuesti, olles minut aega jutti end peeglist vahtinud. Ta keeras teise külge ja võttis sisse oma signatuurpoosi. Natuke on nagu proportsioonist väljas. „Aga nii ongi mõeldud, oversize on moes. Jah, need tõesti ON head saapad,” ütles Siim endale kolmandat korda.

Argosse jõudis ta gramm hiljem kui kell 18 ja Margit juba istus lauas, nägi teda kaugelt ning siis naeratas imelikult. Nad jõid Saperavit ja rääkisid tühjast-tähjast. Vestlus oli kuidagi puine, Margit vaatas tihti telefoni. Siim mõtles kogu aeg saabastele, mis istusid koos nendega ühes lauas, kuigi laua all, ja käisid talle järjest rohkem pinda.

Margit ei viitsinud Svetasse tulla, ütles, et peab kodus artiklit kirjutama. Kui nad vaikides Argost väljusid, astus Siim talle kohmetult jala peale. Margit karjatas. Siim ukerdas üksi kodu poole ja oli elus pettunud. Saapad logisesid jalas ebakindlalt ja kontsad tegid nõmedat häält.

Pühad asjad

Ukerdan ringi Saaremaal, Pilgusel, ei saa öelda, et ma ei oleks teinud seeni. Pilguse kant on niigi liiga ilus ja siis psühhedeelikumide abiga on ta veel ilusam. Lompide vesi on siiruviiruline, lambad määgivad poeetiliselt, kaugel eemal sörgib metsaserval puhvis kasukaga rebane, siis kaob puude vahele oma asju tegema. Taevas on taevas, maa on maa, laht on laht, lahe peal passivad luiged. Mida veel elult tahta, peale lotovõidu, et ei peaks rohkem kunagi elu sees kontorisse minema ja ekraani vahtima ja koosolekutel osalema, vaid saakski kogu aeg kusagil võsas kooserdada, reaalsuse piirimail, vahepeal astudes korra ka reaalsusest täitsa välja, sest, olgem ausad, reaalsus tihtipeale sakib ja on tuuline ja niiske ja jahe.

Kõnnime ja oleme vait ja ma mõtlen omi asju. Seekord seened võtavad kuidagi rahulikult, liiga retse visulle ees ei jookse, aga mõte jookseb küll. Samas, mitte selline kõva eksistentsiaalne mõtlemine ei käi, sest mul praegu nagu polegi väga eksistentsiaalseid probleeme äkki, vaid mõnusad väikesed mõtted on peas, sellised, mis mahuvad ära ega vaja liiga palju tegelemist. Isiksus ka püsib koos, tundub, et seekord ei pingutanud selle kogusega üle. Mõnikord on küll niimoodi olnud, et näed, kuidas su isiksus kuidagi hõljub su ümber õhus ja selle tükkidega vaja opereerida ja neist kinni hoida, et isiksus täitsa laiali ei lendaks kurat teab kuhu.

Väikesed mugavad mõtted roomavad mu kolbas ringi, Versace päikeseprillid on mul igaks juhuks nina peal, kui peaks keegi vastu tulema, et ta kohe ei vaataks, et see tšikk kuidagi funny’lt naeratab siin omaette, sest keegi ei tohi niisama meil siin Eestis naeratada, eks ole, sest maksud on kõrged, toidukorv kallis ja elu on raske. Kuigi tegelikult Pilgusel ei ole raske, kuna Pilgusel käivad ainult rikkad või noh, kind of rikkad ja siin tekib teatud sorti heaolu mull inimestest, kes saavad endale lubada steiki ja head veini ja Land Roverit. Me tulime küll Markuse vanemate Audiga, aga siis, kui Markus teeb eksiti, ostame helesinise Porsche, kuigi see võib-olla mõjuks Pilgusel kohatult, okei, mõni vanem mudel äkki oleks ok.

Ma vaatan alla, vaatan oma käsi, tegelikult ma ei saa neid vaadata päriselt, sest nad on mul taskusse topitud, ehk siis käte asemel ma vaatan hoopis oma pusa ja siis läbi tekstiili ulatub mu pilk kuidagi mu käteni, näppudeni, mis tunnevad end nii mugavalt ja hästi praegu, ilusti taskutesse pakituna, kaitstuna loodusnähtuste eest, lõõgastunult kampsuni sisemuses olevates tekstiilikotikestes lebades. Imeline. Ja siis plahvatab mu peas SUUR MÕTE, mis kõrvaldab korraks kõik väikesed mõtted ära. Omg. See täiesti tavaline, musta värvi Uniqlo U pusa on minuga kaasas käinud mis iganes retkedel, sellistel nagu praegu ja teistsugustel ja koosolekutel ja kohtumistel ja kohtingutel ja pidudel juba kusagil kümme aastat. Ma olen selle pusaga rohkem läbi elanud ja näinud ja nähtud olnud kui paljude inimestega, kes on paberi peal mu sõbrad. Ta on kulunud, must värv pole enam nii sügav, mansettide juures on harutused ja augud, millest on vahepeal mõnus sõrmi läbi toppida. See pusa on lennanud tuhandeid kilomeetreid kõrgel taevas, mitte küll kunagi äriklassis, oma kapuutsiga varjanud mu nägu kaaslendajate eest, varjanud seda, et ma tegelt retsilt kardan lendamist, summutanud vastikut lennukimootori põrinat, kaitsnud mind oma iga aastaga järjest enam kulunud pehmusega.

Ta on hommikul roninud mulle selga, siis kui üldse ei taha kuhugi minna, aga peab minema kapitalismi orjama – see Korea filosoof leiab, et nüüd me pigem orjame ainult ennast, aga ma ütleks, et me orjame ennast ja kapitalismi, et nüüd on kaks orjamist vaja teha. Ja ta on siis aidanud mul seda kapitalismi orjata, sisendas mulle enesekindlust ja olles samas täiuslikult anonüümne ja mitte kuidagi tähelepanu endale tõmbav, perfektne eimiski pusa näol.

Me oleme päris mitu korda kakerdanud koos koju Balta Chillist, ja oleme tantsinud kuskil DJ puldi ees või siis klubi nurgas konutanud ja poes oleme koos käinud, võib-olla isegi eesmärgiga osta teist pusa, aga kas ostmata jätnud või siis ostnud ja pettuma pidanud ja uue pusa kuhugi Basaari müüki viinud, sest lihtsalt tõesti, ausalt, pole kümne aasta jooksul leidnud ühtegi teist pusa, millega mul oleks nii mugav ja hea olla.

Ja võib-olla jumal on tegelikult olemas, sest ta on säästnud seda pusa õnnetustest, mis tavaliselt pikaealisi tooteid tabavad, nagu näiteks punase veini plekid ja no see ongi kõige hullem, mis juhtuda võib. Muidugi pusa on ka musta värvi ja kindlasti tal ON mõned plekid peal, aga neid ei näe, ja kui ei näe, siis ei loe.

Kõik see mõtterong sõidab mu peast läbi, mu teadvusest mööda ja liigub kuhugi kaugele edasi. Ma vaatan nüüd vahelduseks Markust, mitte pusa, ja mõtlen, et huvitav, kui tuleks see rebane jutu algusest, kes läks metsa ära, ja ütleks mulle inimkeeles, mu sugulase Eri häälega, et tavai, pead nüüd valima, kas Markus või pusa, muidu orangutanid surevad plaanitust isegi kiiremini välja, mis on ilgelt loll väljend, sest ükski loomaliik ei sure välja iseseisvalt, meie oleme need, kes neid välja suretavad, siis mida ma vastaks rebasele. Markus vaatab pilvi ja naeratab samasuguse kahtlase naeratusega, mis mul praegu peas on, ja ma otsustan, et valin ikkagi tema, sest ma ei taha olla selle Korea filosoofi raamatust pärit asjade ja „iseendaks olemise” ori, asjad on lihtsalt asjad ja see kõik oli praegu lihtsalt üks tripi osa ja tripp ise käib veel. Me jalutame edasi, Pilguse poole tagasi.