Heino Kiik 14. V 1927—22. II 2013

Heino Kiik surnud. Pärast lühikest ja rasket haigust. Eluaeg terve mees olnud! Aga 22. veebruari hommikul kell 9 tuli siiski lahkumine. Maha jättis ta oma hea Helmi Puuri, oma lapsed, lapselapsed, mõned vanad sõbrad veel, ei vist ühtegi vastalist enam, palju austavaid lugejaid muidugi.

Veel hiljuti kõnelesid Heino Kiik ja Madis Kõiv omavahel telefonitsi. Kõiv ütles: kui millalgi külla tuled ja mind kodus ei ole, tuled mu hauale. Ei tule — ütles Kiik — mina olen ju vanem. Ja justkui jonni pärast pidaski sõna: ei tule, tulge teie. Jah, me tuleme! Ei saa öelda, et tuleme rõõmuga…

Heino Kiik oli sünnilt Avinurme mees. Sealt metsade mailt oli pärit ta iseteadvus. Ta ei unustanud puid ega metsa, aga ühtlasi püüdis ta eluaeg visalt kuhugi kaugemale. Metsade vahelt vaimuilma. Ta õppis Räpinas aiandust; siis Tartu ülikoolis ja EPA-s — agronoomiat. Agronoomist kujunes aga peatselt ajakirjanik, varsti populaarteaduslike raamatute kirjutaja. Kuni ühel päeval lõi laineid Heino Kiige võistlusromaan kolhoosielust — „Tondiöö­maja”. Juba tunnustatud romanistina läks Heino Kiik ikka edasi. Õppima Moskvasse. Esmalt kirjandusinstituuti, seejärel kinoinstituuti stsenaristiks saama. Ilmumist ootav Heino Kiige mälestusteraamatu viimane ehk 12. köide kannabki pealkirja „Põgenemine Moskvasse”. Ei jõudnudki enam kõige uuemasse aega…

Heino Kiigele meeldisid puud. Talle meeldis parkisid rajada, puid istutada. Need olid justkui ühed ta lapsed. Sõpradegi lapsi pidas ta meeles. Külla saabudes tõi ta nendele mett!

Kirjanik Kiigel on kirjutatud palju raamatuid. Kõiki nimetada siin ei tarvitse. Olgu meenutatud ainult mõni nendest, nagu „Arve Jomm”, „Maria Siberimaal”, „Mind armastas jaapanlanna”, „Taimetark”, „Maailma viljad” — ja ülisüdamlik „Kuresaapad”.

Oleks veel palju rääkida. Tahaks veel ikka ja ikka kuulata ka Heino Kiike ennast. Aga ei, aga ei saa! Pigem lõpetada tarksõnaga:

Tõesti, ka vaikides saab

kõnelda kõigest,

kui oskad!

Hando Runneli hüvastijätusõnadega ühinevad

Eesti Kirjanike Liit

Kultuuriministeerium


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Rein Sander 3. XII 1945 – 19. XII 2025

Eestimaa aedasid, aga ka mõne maja päikesepoolseid seinu kaunistab elulõng. Neist vähenõudlikest, jämeda puitunud varrega ligi kolme meetri kõrguseni ulatuvatest liaanidest on 1972. aastal Tartu ülikooli botaanikuna lõpetanud ning taimesüstemaatikast…

Airis Erme 10. V 1973 – 16. XII 2025

4. detsembril toimus Irus Airis Erme neljanda luulekogu „Võta mu sõnad” esitlus, kaksteist päeva hiljem teda enam ei olnud. Selle raamatu kolm alajaotust „Ilu”, „Draama” ja „Absurd” peegeldavad omal moel…

Estica

Armeenia keeles ilmus Kalle Käsperi „ՀԱՅՈՒՀԻՆԵՐԸ” („Armeenlannad”). Teose tõlkis Artsvi Bakhchinyan, kirjastas Grakan Hayrenik – Hayastan.
Gruusia keeles ilmus eesti muinasjuttude kogumik, mille tõlkis Nana Devidze.
Hispaania keeles ilmus Kai Aareleiu „Océano…
Looming