Heinrich Stahlile

Pühendusluuletus praost ja keelemees Heinrich Stahlile,
ilmus 1637. aastal Stahli „Eesti keele õpetuses”.^[1]

Teil eestlasi, Herr Stahl,   on õpetada nõu,
te justkui terasest   – toob kujutluse pähe
te töökus, mille eest   peaks saama tänutähe
ja täidab jumalast   mis rohkem rahva põu.

Te puruks lõite jää,   neid nuhtlete kui kõu,
kes seda patu sees   ei vääri mitte vähe,
moel terasesel just.   Ei roostest hapraks lähe
te töö, sest suuta nii   käib ajal üle jõu.

Ka teras hävib siis,   kui viimsepäeva vari
kord kõige kohal on,   kuid mitte teie kari
ja mitte karjane   – ning rõõmsaks saab te meel,

kui häälel mahedal   te poole pöördub looja:
vaev talutud sai truult,   ma pääsemise tooja,
ees ootab taevariik   sel ehtsa usu teel.

Terasele Heinrich Stahlile

Ilmus 1637. aastal Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamatus”
selle autorile pühendatuna.^[2]

Oo auväärt kiriksand,   kui andis jumal tarmu
sul kätte võtta sulg   ja kiita tema armu,
ta sõna teraselt   sa lugesid, ja head
nõu sulle jagasid   need pühad kirjaread,
veel jooni tundma said   sa eri keelte palgel,
mistõttu selgemalt   me silm näeb sõna valgel,
sa panid tähele   ka talurahva suud.
Sul aina käsil töö,   ei öelda saa ma muud.
Sind teraseseks pean,   kui vaatan sinu jõule,
ja kes küll jääda võiks   ses asjas muule nõule?
Sa, Sinreich, teraslik,   kui oma ridu teed –
ka olgu lugeja,   kes ette võtab need.

Jumalatest hoitud

Kirjutatud 25. jaanuariks 1636, pühendatud saksa luuletajale
Paul Flemingile, kes viibis Tallinnas 1635. ja 1636. aastal,
samuti 1639. aastal. Ilmus Flemingi luulekogumikus
„D. Paul Flemings Teütsche Poemata” 1642. aastal.

Kas veel miskit saada mul?
Jumalaist sa oled hoitu,
nende tahtel koidust koitu
särad igal ajastul,

nendelt pärg sul otsmikul.
Tõstetuna täheloitu,
heldemalt veel vaimutoitu
osaks määratud on sul.

Mina, surelike ringist,
paremat ei tea sest kingist,
mis seob taevastega sind.

Nad on siiski vaimukujud,
nendest üle on mu tujud,
minu, kellel soe on rind.

Minu read on eesti keeli

Ilmunud Tallinnas 1637. aastal samas trükises koos Brockmanni
esimese eestikeelse luuletusega „Eestikeelne laul aleksandriinis…”

Teistel muu las köita meeli,
minu read on eesti keeli.
Eesti keel on kõikjal hinnas,
kõlab rannas, maal ja linnas,
eesti keeles talupojad
räägivad ja kõrged kojad,
daamid sellest peavad lugu,
õpetlased, aadlisugu.
Saksamaaltki tulnud seda
ihaldavad kõneleda.
Räägib seda noor ja vana,
kostab ikka väärikana,
jumal selles tarkust jagab,
õpetaja kantslist pragab.
Eesti keelt ka mõnel tunnil
pruugitakse muusa sunnil.
Minu read on eesti keeli,
teistel muu las köita meeli.

Saksa keelest WIMBERG

---

^[1] Originaalis põhineb sõnamängul: (der) Stahl – saksa k teras.

^[2] Originaalis sõnamäng nimega ning alapealkirjas anagramm Heinricus Stahl – Sinreich Lahstu, mis kolmandas värsis võtab kuju lasest, Sinreich, du. Sinnreich on saksa keeles nupukas, nutikas, terane, ning sõnapaari Lahstu ~ du lasest moodustavad verbi lesen (saksa keeles lugema) ainsuse teise pöörde minevikuvormi lasest (esimesel juhul häälduspärane) kuju ja du (saksa keeles sina), seega tähendab anagramm mõlemal kujul: teraselt sa lugesid. Tõlkes on terane eriti sobilik vaste, sest seostub kõlalt sõnaga teras. Originaali nii kolmandas kui ka eelviimases värsis on autor kasutanud sõna Sinreich lisaks adressaadi eesnime tähenduses.