Mehis Heinsaar: „Läbi hingemaastike”.
Menu Meedia, 2024. 216 lk.
Vastukaaluks traditsioonilisele läänemaisele käsitlusele inimesest kui looduse kroonist, kes on elusolendite seas jõudnud jumaliku täiuse lähistele, on mitmed mõtlejad viimastel aastakümnetel rõhutanud vastupidist suunda. Antropoloog Clifford Geertzi meelest iseloomustab inimest just ebatäielikkus. Erinevalt ülejäänud loomadest, kellele geenid annavad mingidki tegevusprogrammid selgekujuliselt ette, on inimestele jäetud äärmuslik vabadus, mis ühtlasi loob võimaluse tegutsemisvõime täielikuks kollapsiks. „Ilma kultuuriliste mustriteta oleks [inimene] mitte üksnes andekas ahv, [—] vaid vormitu monster, kellel puudub suunataju ja enesevalitsusvõime: spasmiliste impulsside ja ebamääraste emotsioonide kaos.”[1]
Geertz juhib sellega seoses tähelepanu kolmele põhiviisile, kuidas kaos (ehk „sündmuste möll, millel ei puudu mitte ainult tõlgendus, vaid ka tõlgendatavus”[2]) võib inimeses kriise esile kutsuda: esiteks, kokkupuude nähtustega, mis ületavad meie mõistmisvõime piirid; teiseks, kehalised üleelamised, mis ületavad meie kannatusvõime piirid; kolmandaks, silmitsi seismine lahendamatute eetiliste paradoksidega.[3] Kui inimesed tunnevad, et neil puudub taolistele olukordadele kohane kunstmaailm, tekitab see neis „kõige tõsisemat sorti ärevust”.[4] Nagu Geertz märgib, on sääraste maailmade (näiteks religioossete süsteemide) põhiline eesmärk tekitada tunne, et tegelikkuse näilise tähendusetuse taga on laiem, esialgu hoomamatu tähendus ja korrapära. Kunstmaailmad ei aita niivõrd kriise lahendada, kuivõrd pakuvad raamistiku tegelikkuse paradokside ja ebaõiglustega toimetulekuks.
Ka Hannah Arendt juhib oma käsitluses inimtegevuse sfääridest tähelepanu selliste tegude tähtsusele, mis loovad meie muudele tegevustele stabiilse tausta. Erinevalt töötamisest ehk rügamisest (labor), mis seisneb lühikese mõjuulatusega aina kordamist vajavates tegudes (nagu pesupesemine, toiduvalmistamine, koristamine), ja tegutsemisest (action), mis on seotud poliitilises sfääris osalemisega ning eeldab lõpetamatust, tekivad valmistamise ehk teostamise (work) käigus pikema kasutatavusega esemed ja ruumid.[5] Just nendest moodustub see tehisümbrus, mida Arendt nimetab maailmaks. Kuigi poliitiline tegutsemine, sealhulgas ühiste lugude jutustamine, on tema jaoks võrratult tähtsam kui valmistamine, pakub stabiilne maailm poliitilisele tegutsemisele olulist tuge. Kui poleks tehiseid, mis lugusid ja muid sümbolitel põhinevaid kunstmaailmu edasi kannavad, tuleks viimaseid aina üle jutustada.
See rakurss annab ühe võimaliku võtme Mehis Heinsaare kahe päevik-raamatu – „Ööpäevik” (2022) ja „Läbi hingemaastike” (2024) – mõistmiseks. Heinsaar ehitab neis raamatuis üles kunstmaailma, et taastada oma olukorra tõlgendatavus ja tulla paremini toime oma kannatustega. Olles ümbritsetud kõiksugu lükkavuste ja tõmbavuste väljadest, mis meelitavad teda pea eranditult halvasti lõppevatesse seiklustesse, ja kannatades nii kehaliste kui ka meeleliste hädade käes, otsib Heinsaar kujunditest loodud puhvrit, kunsttuge, mis teda lohutaks ja paranema innustaks.
Siin on aga üks aga. Oma tehismaailma loomisel kaldub Heinsaar kujundite poole, mis kuuluvad kokku pigem kasvatamise kui valmistamise sfääriga. Tõsi, vahel nimetab ta end ka Poeetiliseks Inseneriks ja tema päevikud kubisevad kõiksugu ehitisekujunditest, nagu näiteks inimloss, labürint, hingemaja, millega ta üritab tabada oma kehameele struktuuri erinevaid kihte. Tähendust loovad siin näiteks üles-alla ja sisse-välja suunad, nii et rännak ehitiste sisse ja alumistele korrustele sümboliseerib peamiselt kehameele süvakihte ning viimastega kaasnevat autentsust, kuigi vahel ka allakäiku. Siiski võib küsida, kas pole tähenduslik, et kõik Heinsaare ehitisekujundid on oma hõngult minevikulised ja pärinevad ajast, mida kohtame peamiselt muinasjuttudes. Kas ei toeta nad ülesehitavuse kõrval või asemel pigem regressiivset põgenemist? Võikski ehk öelda, et ehitisekujundid saavad Heinsaarel tähenduse üksnes kujundikihi taustalt, mida võiks nimetada kasvukohakujunditeks. Sümboliseerides meeleolude ja tervise olekuid ning viimaste põhja – ilmastikku-olustikku –, on kasvukohakujundid tuumselt elavad ja pidevas teisenemises, sest on täis iseloomulikke taimi, loomi, inimtüüpe ja vaimolendeid. Kujundid, mis säärasest vohavusest kerkivad, ei ole enam metafoorid, mille ülekandealus on suhteliselt stabiilne, vaid metamorfid, mis loovad tähendust just oma liikuvuse kaudu.[6] See, mida Heinsaar loob, polegi niivõrd tehismaailm, vaid tehisilmamaa. Seejuures ei esita kasvukohakujundid tal üksnes regressiivseid kehameelelisi ümbrusi (padrik, mädasoo, paisjärv, umbjõgi ja tiigimuda), vaid ka võimestavaid ilmaruume (kõrb, meri, peajõgi, stepp ja ääremaa): neis kehastub positiivne, jõuduandev eluprogramm.
Oma raamatutega näib Heinsaar taaselustavat päeviku vanemat, aristokraatlikumat kasutusviisi. Nagu selgitab Pierre Hadot, oli Antiik-Kreekas päevikuvorm kasutusel peamiselt ülesehitavas, tulevikulises funktsioonis. Eesmärk ei olnud tagasi vaadata, vaid sedastada, milliseks soovitakse saada. Päevikud olid niisiis fiktiivsed, sest pidid toetama suurt pingutust nõudvat enda teisendamise tööd, kohati nentides oma vajakajäämisi, aga peamiselt tehes nägu, nagu oleks see töö juba vilja kandnud.[7] Michel Foucault’ väitel on päevikuvormid, mis keskenduvad pihtimisele, hilisem nähtus. Kui ülesehitav enesetöö on eesmärgilt võimestav, siis pihtimusega pole lood samavõrd selged, sest see võib olla kantud alistuvast vaimsusest või lausa lootusetusest.[8] Heinsaare päevik kaldub pigem ennastloovasse suunda. Mitmel korral väljendab ta põlgust üldkehtivate moraalinormide suhtes, rõhutades aristokraatide kombel piiranguid, mis seatakse endale vabatahtlikult. Päevikud on täis plaane, unistusi enda muutumisest ning enesemotivatsiooni katseid, mis küll suuresti kuhugi ei vii. See omakorda toob kaasa rohkem pihtimuslikud päevikukanded, ennast mitte säästvad „pattude” üleslugemised ja lootusetuse tunnistamised.
Samas näitab kasvukohakujundite rohkus Heinsaare päevikutes, et tema üldises meelestuses on midagi fundamentaalselt mittekreekalikku. Nimelt juhib Hannah Arendt tähelepanu olulisele erinevusele kreekaliku ja roomaliku meelestuse vahel. Vanade kreeklaste jaoks oli igasugune inimtegevus tehislik. Isegi maaharimine oli neile „söakas, vägivaldne ettevõtmine, mille käigus ammendamatut ning väljakurnamatut mulda aasta-aastalt häiritakse ja vägistatakse.”[9] Ka enese treenimisest saab siin paratamatult vägivallaakt enda vastu, et saavutada enesevalitsusvõime. Päevik on siin vallutaja tööriist. Roomlased aga lähtusid sidususest nii loodusliku ja tehisliku kui ka minevase ja tulevase vahel. „Kultuur nii sõna kui ka mõistena on rooma päritolu. Sõna ‘kultuur’ tuleneb sõnast colere (‘harima, kultiveerima, asustama, hoolitsema, austama’) [—]. Niisugusena osutab see hoolele ja armastusele ning on teravas vastuolus kõigi püüetega loodust inimese ülemvõimule allutada.”[10] Treenimise asendab siin kehameele harimine ehk kultiveerimine. Päevikust saab aedniku või metsniku tööriist.
Nagu Arendt selgitab, kujutavad roomlased kunsti tekkimist sama loomulikuna kui maakohtade tekkimist.[11] Kuigi ta kiidab selle ettekujutuse poeetilist jõudu, väidab ta samas, et „pole tõenäoline, et siit oleks millalgi võinud võrsuda suur kunst. See, millega luuakse kunsti, pole siiski aedniku hingelaad.”[12] Kas ei saaks Heinsaare loomingus näha süsteemset katset tõestada vastupidist? Tehislik ja looduslik, tulevikuline ja minevikuline, vaimne ja kehaline moodustavad siin lahutamatuid puntraid ning just nende pingestatud ühtesattumisest või ülekattest ammutab tema kujutlus lakkamatult inspiratsiooni.[13]
Heinsaare baasmeelestus tekitab aga tuumse pinge tema päevikute kahe aspekti vahel. Ühelt poolt peaksid need toestama tema enesearengut ja olema seega isiklikus plaanis tõhusad. Teisalt aga jagab Heinsaar oma päevikuid avalikkusega, teisisõnu, esitleb neid esteetilise objektina. Kuigi need aspektid võivad ka teineteist toetada, ei ole see enamasti nii. Ühelt poolt on Heinsaare päevikukanded tõepoolest kohati väga nauditavad, seda nii kujundite tasandil kui ka näiteks tragikoomilises võtmes: ta jookseb alatasa peaga vastu ühtesid ja samu seinu, tekitades ümbruste tõmbavuste ja lükkavustega kaasa minnes endale kehalisi ja vaimseid vigastusi. Aga teisalt tahab Heinsaar saada oma tekstilt tuge. See nõuab kordusi, rutiinseid meeldetuletusi jõudu andvatest tingimustest, mis ilukirjanduslikus plaanis mõjuvad tüütult ja igavalt.
Sellest rakursist näib „Läbi hingemaastike” mõistatusena. Kuna lõviosa selles esinevatest poeetiliselt mõjusatest žestidest on olemas juba „Ööpäevikus”, kusjuures tunduvalt kontsentreeritumal ja vaheldusrikkamal kujul, võib majanduslikke kaalutlusi kõrvale jättes tekkida küsimus, miks Heinsaar üldse oma päevikute teise osa avaldas.
Pöördugem ühe võimaliku vastuse väljapakkumiseks tagasi Vana-Kreekasse. Nagu Foucault selgitab, oli seal töö enda kallal avaliku iseloomuga. Enesevalitsust (täpsemalt elutehnikat, techne tou biou) sooviti omandada selleks, et õigustada osalemist ühiste asjade eest seismisel, muu hulgas teiste valitsemisel. Selle töö objektiks ei olnud niivõrd inimene ise, kuivõrd linn, polis: tollane aristokraat tundis, et tema elu techne käib linna või oma kaaslaste eest hoolitsemise nimel.[14] Ühtlasi kaasnes säärase tehnikaga avalikkuse esteetiline hinnang: selle elu, kes langeb liialdustesse ega suuda end valitseda, on inetu, samas kui selle elu, kes suudab, on ilus.[15] Foucault’ nägemuses ilmnebki kreekalik eetika esteetilises võtmes: selle taga on soov muuta oma elu kunstiteoseks.
Heinsaare päevikutes seevastu kohtab alatasa soovi avalikkusest võimalikult enam kaugeneda. Tõsi, ta mängib ka mõttega saada tavaliseks inimeseks, kes on mõne naisega pikaajalises suhtes. Ent õige pea tuleb tal nentida, et selline elu pole tema jaoks. Kreekalikus võtmes saakski tema elu pidada mitmes mõttes luhtunuks, sest enesevalitsus saabub vaid ajuti, et kohe käest lipsata. Kuid ühtlasi annab see võimaluse näha raamatus „Läbi hingemaastike” tuumset ümberpööramist. Fookus nihutatakse siin elult kui puhtandilt elule kui mustandile, „paranduste mitmekordsele rägale”, millest Doris Kareva nii tabavalt luuletab.[16] Lahendust elule ei saabu, ei saabu ka sulgumist eeskujulikult pingestatud puhtandiks. On üksnes kordused ja variatsioonid, kannatuste nentimine ja fabuleerimise mõnu, vaheolek, mis on ühtaegu totakas ja ergastav.
Ühtlasi võib selles näha igatsust kogukonna järele, mida veel ei ole. Heinsaare päevikutes on tihti just sõbrad need, kelle algatus viib järjekordse joomahoo või kasiinotuurini. See viib omakorda katseteni sõpru vältida, liikuda mööda kõrvalteid. Seda silmas pidades saaks ka tema päevikukannetes näha katset luua endale „kunstsõpru”, keda tuleb aina uuesti etendada, et need muutuksid ajapikku tema kehameele pärisosaks. Muidugi ei suuda Heinsaar siingi piiri pidada, vaid andub jutustamismõnule, läheb oma hingemaastike teiseneva eluga kaasa. Siiski, just seetõttu pakub ta üht-teist nii neile, kes tahavad tema tekste kogeda poeetilises võtmes, kui ka neile, kellel on tema loodud kujundi-idusid vaja igapäevaelu tugede või eeskujudena, et hakata endale kohasemat kujundistikku fabuleerima. Eks teki ka nii omamoodi kogukond – kunstaednike või -metsnike, rändajate, rahutute, toetute, lükatute-tõmmatute, kujutlejate kogukond.
[1] C. Geertz, Religion as a Cultural System. Rmt: C. Geertz, The Interpretation of Cultures. Selected essays. New York, 1973, lk 99.
[2] Sealsamas, lk 100.
[3] Sealsamas.
[4] Sealsamas, lk 99.
[5] Vt H. Arendt, Inimese olukord. Tlk T. Pakk. Tartu, 2025.
[6] Metafooride ja metamorfide eristuse kohta vt: A. Saar, Tähesadu. Preikonograafilise intuitsiooni võimalikkus. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2005, lk 107–109.
[7] P. Hadot, Philosophy as a Way of Life. Spiritual Exercises from Socrates to Foucault. Tlk M. Chase. Oxford, 1995, lk 179 jj.
[8] Foucault’ kriitikat pihtimuse vastu nii kristluses kui ka psühhoanalüüsis käsitleb nt D. Tell, Rhetoric and Power. An Inquiry into Foucault’s Critique of Confession. Philosophy & Rhetoric 2010, nr 2, lk 95–117.
[9] H. Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tlk L. Keedus ja E-R. Soovik. Tartu, 2012, lk 255.
[10] Sealsamas, lk 253.
[11] Sealsamas, lk 254.
[12] Sealsamas.
[13] Analoogse meelestusega kujunditöö kohta Hasso Krullil vt: E. Hermann, Mitmikajastu vaimud ja kohalik konnatiik. Looming 2019, nr 8, lk 1181−1182.
[14] M. Foucault, Teadmine, võim ja subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tlk H. Krull. Koost. M. Tamm. Tallinn, 2011, lk 321.
[15] Sealsamas, lk 322.
[16] D. Kareva, Vari ja viiv. Tallinn, 1986, lk 13.
Lisa kommentaar