Jane

Igal hommikul teeb ta esimese asjana arvuti lahti ja kammib läbi kõik uudisteportaalid – ERR, Postimees, Delfi, BBC, CNN. Ta loeb The New York Timesi ja The Guardiani, üritab Le Monde’i lugedes oma prantsuse keele oskust värskena hoida.

Kunagi ei ole kõik liiga hästi. Alati leiab ta eest mõne suurema või väiksema õnnetuse, vahel mõne, mis juba poolenisti kohaliku katastroofi mõõtu, mõne, mis tal peaaegu terveks päevaks tuju rikub. Aga ometi on ta viimaks ikkagi kergemalt hinganud – midagi nii-nii kohutavat, kui oli koroonaviiruse vallapääsemine või Venemaa sissetung Ukrainasse, ei ole rohkem juhtunud.

Veel.

Ja neil hommikutel on ta tänulik veel selle ühe päeva eest. Päikese eest, mis paistab otse, mitte läbi tuumatolmu, puhta õhu ja värske vee eest.

Aga täna ei ole selline päev. Täna ei ole ta tänulik.

Midagi ongi juhtunud. Ja just täpselt nii, nagu on ennustatud – midagi, mida ta pole osanud oodata, milleks ta pole absoluutselt valmis olnud.

Ta on terve päeva arvuti taga istunud. Ja ikka veel on tal raske end toolilt püsti ajada, et minna ja väljas väike jalutuskäik teha. Vaadata, kas kitsedel on piisavalt juua, ja mõned kanamunad korjata. Pealegi peab ta ju end ikkagi liigutama. HIIT-harjutused, mida ta arvuti taga istudes teeb, võivad küll mõjuda südametööle ja üldisele vastupidavusele hästi, kuid need ei asenda pikka aeroobses tsoonis liikumist.

Jane paneb saapad jalga ja viskab jope selga. Ta plaanib teha kõigepealt jalutus­käigu ja pärast munad üle vaadata. Tegelikult lükkab ta kanaaedikusse minemist edasi. Kanad munevad viimasel ajal nagu masinad ning tal ei ole vähimatki ideed, mida munadega peale hakata. Niigi teeb ta endale peaaegu igal hommikul neljast munast koosneva omleti, kuigi ilmselgelt on see liig mis liig. Ta koleste­rool on varsti niimoodi kontrolli alt väljas. Ja mune, erinevalt ükskõik millisest teisest toidust, on ju täiesti võimatu pikka aega säilitada. Juhul, kui ta ei õpi munapulbrit valmistama, mis kodustes oludes oleks vist ikkagi liiga keeruline ettevõtmine ja tõenäoliselt vajaks mingeid ekstra seadmeid.

Jane keerab talu juurest välja ja liigub mööda metsasihti edasi. Seda rada mööda kõnnib ta kõigil neil päevadel, kui ta ei käi jooksmas. Siht on täpselt kilomeeter pikk ning kulgeb põhja-lõuna suunas. Jane kõnnib tavaliselt selle lõppu, keerab siis lääne poole, kõnnib mõnda aega metsa all mööda enda poolt juba sisse tallatud rada ja keerab siis teisele, eelmisega paralleelsele sihile, ning kõige viimaks itta, ja ongi siis jälle oma metsas tagasi ning jõuab mööda heina­maa äärt talu juurde. Kokku on see ring või õigupoolest ruut veidi üle nelja kilomeetri pikk ning kui ta seda paraja tempoga läbib, siis võtab see aega umbes neli­kümmend viis kuni viiskümmend minutit. Tavaliselt läbib ta selle raja kaks korda, aga täna mitte.

Täna ei ole tal jalutuskäiguks õieti mingit tahtmist, kuid ta sunnib end seda ikkagi tegema. Selleks et natukenegi pead selgemaks saada ja suuta rahuneda. Sest korraga, täiesti üleöö, on täielik põrgu valla pääsenud ja ta tunneb pidevat vajadust netis olla ning kõikidel arengutel ning sotsiaalmeedias toimuvatel vestlustel silma peal hoida.

Robotid.

Ta ei olnud robotite peale üldse mõelnud.

Õigemini tehisintellekti peale. Vähemalt mitte sellise, mis hakkab kohe esimese hooga kunsti tegema. Ja muidugi ei olnud ka mitte ükski kunstnik mõelnud sellele, et äkki on ta üleöö olukorras, kus kõige elementaarsemad seadused ja kokkulepped ei kehti enam. Nimelt on selgunud, et kunstnike, olgu nood siis elavad või ammu surnud, loominguga treenitakse masinat, kuid mitte keegi ei suvatse küsida kunstnikelt selleks luba, ja mõistagi ei ole kellelgi plaanis neile selle eest ka midagi maksta.

Kunst ei ole enam midagi sellist, mida peaks tingimata inimene tegema, nüüd saab sellega hakkama ka masin. Masin, mis on kõigepealt tuhandeid inimeste tehtud pilte vaadanud ja analüüsinud, neist õppinud ning siis asunud inimest seljatama. Kui veel mitte oma oskuste poolest, siis kohe kindlasti kiiruse poolest.

Kunstnikud on marus. Diskuteeritakse selle üle, kes ikkagi on pildi autor, kas inimene, kes selleks käskluse on andnud, või arvuti või hoopis programmeerija, kes pilte genereeriva programmi kirjutas. Küsitakse, mis juhtub siis, kui enam ei ole arusaadav, kas kunstiteose on teinud inimene või tehisintellekt, ning kas sellest õigupoolest midagi ongi. Ja muidugi on põhiline rahateema – kui minuti või paariga genereeritud pildi eest võib küsida tühise summa, siis kunstnik ju nädalase töö eest sama rahaga ära ei elaks.

Päevapealt on kõik muutunud. Kunstnikud, kirjanikud ja kujundajad on teel unustusse. Ja isegi kui pildigeneraatorite kasutamine maksab raha, siis ka see ei jõua nendeni, kelle loominguga on masinat treenitud, vaid tehnoloogiafirmadele. Kunst ei kuulu enam rahvale, nüüd kuulub see masinatele.

Sotsiaalmeedia grupid kubisevad juba näidetest, mida pildigeneraator teha oskab. Ja olgugi et osa piltidest on ilmselgelt ebaõnnestunud oma ebaloogiliste seoste või ülesehituse poolest, peab tunnistama, et teine osa masina loodud kunstist on tavainimese silmis ilmselgelt ikka väga ilus ja võimas. Ja mis põhiline – selle valmimiseks kulub koos käskluse andmisega imelühike aeg.

Kuid masina tehtud piltide ja inimese loodud kunsti peamine erinevus on see, et arvuti ei õpi ise juurde, teda tuleb eraldi õpetada, ta ei mõtle välja midagi uut, vaid väljastab ainult seda infot, mis tal juba on. Inimene aga lisab alati midagi endast – oma kogemuse, uued mõtted, viited enda või teiste varasematele töödele, vihjeid popkultuurile. Ja kui kunstniku jaoks on igal pildi elemendil mingi mõte, siis masinal ei ole tahet ja ta teeb seda, mida ta on programmeeritud tegema – pildigeneraatorid ennustavad käskluste põhjal, milline on järgmise pildi­punkti kõige tõenäolisem värv või kontrastsus. Keegi nimetas seda juba kuskil telefonimänguks – generaator püüab inimese sisestatud sõnade põhjal pilti luua, kuid mitte keegi ei oska aimata, mis sealt välja tuleb. Erinevate märksõnade abil võib aga katsetada lõputult.

Kui Jane esimeselt sihilt metsa vahele keerab, märkab ta rebast. Ta seisatab ja ka rebane seisatab. Nad vaatavad mõnda aega tõtt, siis silkab rebane metsa. Ta ei tea, kas see on seesama rebane, keda ta on paar korda varem metsas näinud. Kas rebaste silmis on inimesed ka kõik ühesugused? Ei ole ju. Inimestel on eri värvi ja pikkusega juuksed, neil on erinev kehaehitus, mõnel lokid, mõnel habe ja vuntsid. Kuid rebased näevad kõik ühtmoodi välja. Kuigi võib-olla rebased ise nii ei arva.

Õhtul vaatab ta poole ööni tehisintellekti tehtud pilte, mida inimesed on fooru­mitesse ja jutulõimedesse postitanud. Pildid on ilusad, tundetud ja külmad.

Tundetud ja külmad nagu masin.

Harald

Vanaduse juures on üks tüütumaid asju, et uni läheb juba varahommikul ära. Võib-olla see on nõnda seatud, et vana inimene jõuaks enne surma veel võimalikult palju asju korda ajada, kui aega ja jaksugi on vähem. Kui palju veel aega on jäänud? Ta ei tea. Keegi ei tea.

Ta nägi täna öösel Helgat unes. Helga oli noor, ta kandis tumepunast kleiti ja pruuni mantlit, ta lokkis juuksed langesid õlgadele ning neile langes omakorda lumi. Unes oli talv ja nad kõndisid Tartus Toomemäel, toomkiriku varemete vahel. Nii, nagu nad kunagi nooruses kõndinud olid. Aga ainult Helga oli unes noor, tema, Harald, oli vana. Ja tal oli kuidagi häbi enda pärast. Kui inimesed neist möödusid, vaatas ta kõrvale või maha, kuigi sellest polnud mingit kasu. Nad ju ikkagi nägid, et Helga talutas vanameest, peaaegu rauka, sest just täpselt raugana ta end Helga kõrval tundis. Läheme ära siit, ütles ta Helgale. Ja nad läksid. Ühe müüri sees oli uks, mida ta seal mitte kunagi varem näinud ei olnud. Ja võib-olla see oligi seal ainult nende jaoks. Unes on kõik võimalik, kuigi siis ta veel ei teadnud, et see on uni ja see lõppeb ära ja siis ei ole enam Helga ta käe­vangus, mis siis, et ta on rauk, sest isegi see on parem kui mitte midagi. Aga siis nad läksid sellest uksest sisse ja jõudsid silmapilk hiljem päikeselisele välule. Enam ei olnud talv, vaid hoopistükkis kevad. Puud olid hiirekõrvul, linnud laulsid ja suured värvilised liblikad lendasid ümberringi. Kas sa oled nüüd rahul, küsis Helga. Millega, küsis tema. Kas sellega, et me siia tulime? Helga ei vastanud, ta ainult naeratas ja vaatas teda. Vaatas ta kortsus nägu ja kuivetunud keha ning naeratas. Aga Haraldil oli ikka piinlik. Mida sa minus leiad, küsis ta Helgalt. Ma olen vana, kortsus ja väeti. Sa ei ole vana, ütles Helga, ainult su keha on vana. Sina ise oled ikka seesama. Sa oled seesama poiss, kellega ma pool sajandit tagasi tuttavaks sain. Sa ei ole muutunud. Ja ka mina ei ole muutunud. Isegi nüüd, kui ma ei ole enam sinuga koos. Sa ju oled, tahtis ta ütelda, aga ei ütelnud. Midagi oli valesti, võib-olla see, et üks neist oli vana, teine noor, võib-olla hakkas ta juba taipama, et see oli uni, et see ei olnud päriselt. Aga ometi seisis Helga ta ees, lihast ja luust. Võib-olla sellepärast ta ikkagi proovis, ta pidi proovima, kaotada ei olnud enam midagi.

Hetkel, kui ta üritas Helgat kallistada, ärkas ta üles.

Tuttav valu rõhub ta rinda. Ta isegi ei mäleta enam, kuidas oli ilma selleta olla.

Päike tungib kardina vahelt tuppa, kell on viis läbi ja ta teab, et ta ei saa enam und.

Harald paneb end riidesse, teeb linnupetteks ühe võileiva ja läheb õue.

Hundu pistab pea kuudist välja, nagu tahaks küsida, et kas täna jälle või? Mis sul, vanamees, õige arus on?

Hundu on äsja teismelise east välja saanud ega tea veel, et vanadel lähebki varakult uni ära. Aga ainult mõni sekund hiljem ajab ka Hundu end jalule, ringu­tab ja sörgib siis saba liputades Haraldi juurde, nühib oma pead vastu ta jalga ja ootab, et Harald teda kõrva tagant sügaks.

„Mis sa arvad siis, kas teeme küla peal väikese jalutuskäigu?” küsib Harald Hundult ja Hundu liputab saba. Ta on juba aru saanud, et varahommikustel jalutuskäikudel jäetakse rihm koju ja ta saab vabalt ringi joosta. Küll ta pärast veel päeva peale põõnata jõuab.

Nad kõnnivad peaaegu tunnikese. See tähendab, et Harald kõnnib. Hundu jookseb ja teeb selle ajaga kindla peale kaks korda rohkem samme kui Harald. Võib-olla isegi neli korda rohkem, sest Hundu jookseb ju kõigi oma nelja käpaga korraga. Ja ega Haraldki õigupoolest oma samme ei loe, seda teeb tema eest spordikell, mille tütar ja tütrepoeg talle sünnipäevaks kinkisid. Kell jäädvustab muu hulgas ka tema rännakuid metsas ja see on just see, mis talle meeldib, ta saab oma teekonna arvutisse tõmmata ja märkida oma trajektoorile jäänud tähtsamad kohad üles, piirkonnad, kus ta on kohanud mõnda ootamatut linnuliiki või näinud midagi muud, mida ta hiljem kontrollida tahaks. Vahel on tal kahju, et tal on nii vähe aega järel, et ta silmad ei näe, kuhu inimene oma leidlikkusega viimaks välja jõuab. Tal on kahju, et kõiki neid liikumist ja trajektoore ja pulsitööd analüüsivaid vidinaid siis ei olnud, kui ta oli noor ja jaksas päevade ja nädalate viisi metsas matkata.

Enne kodu juurde pööramist mööduvad nad keset küla asuvast puudetukast ning Harald kamandab Hundu kõrvale, pole vaja, et ta sinna nuuskima või sirtsu­tama läheks. Muidugi on need kõigest puud. Aga ikkagi mõtleb ta neist möödudes sageli sellele, kuidas ta poolpime vanaisa rääkis, kui ta alles väike poiss oli, et need puud on kunagi inimesed olnud. Vanaisa jutustas, et kunagi hallil ajal olid siin kaks pulmarongi omavahel kokku põrganud ning vaidlus, kumb peaks kummale teed andma, oli tapluseks üle läinud. Karistuseks olla jumal pulmalised puudeks moondanud ja seetõttu polevat mitte keegi neid raiuda tohtinud, kuna puude sees pidavat endiselt inimeste veri voolama. Ta mäletab ikka veel vanaisa nägu ja häält, karedat ja juba pisut kärisevat vanainimese häält, ning seda, kuidas ta istus ahjusuu ees ja paberossi tõmbas, suurte muhklike kämmaldega ahjus süsi segas või Haraldile ja ta vennale puust loomi voolis. Kuidas ta päris noorena välja nägi, seda Harald ei teagi. Tal on vanaisast vaid mõned fotod, kus ta juba keskealise mehena oma naise ning kahe poja ja kolme tütrega maja ees pingil fotograafile poseerib. Neil on tõsised näod ja lihtsad taluinimeste riided. Hilisemaid pilte on muidugi rohkem. Vanaisa suri, kui ta oli üheksateist ja just Tartusse kooli läinud, kõva külm oli tol aastal juba oktoobri lõpus, kui ta koju matustele sõitis. Aga puud, need on endiselt alles. Ja ta mälus on alles ka kõhedus, mida ta oli poisikesena tundnud. Õhtul hämaras neist puudest möödudes oli tal vahel hirm, et nood võivad ellu ärgata, uuesti inimeseks saada, taplus võib edasi minna ja tema võib kuidagi poolkogemata selle keskele sattuda.

See kõik oleks justkui eile olnud. Tal ei ole vähimatki aimu, kuhu kõik see vahepealne aeg ja ühes sellega ta elu läinud on. See oli ju alles äsja, kui ta väikese poisina vanaisa vastas istus, kuulas lugusid ja mõtles asjadele, mida ta teha kavatseb, kui ükskord suureks saab.

Ja siin ta nüüd on. Suureks kasvanud. Vanaks saanud. Aga puud on ikka samasugused. Sammaldunud kõverikud, veri soontes voolamas.

Hundu nügib kärsitult ninaga Haraldi kätt. Muidugi, tuleb edasi minna. Mis siin ikka vahtida. Puud on puud. Ja lood on lood. Ja eks vaja ole mõlemaid ja teinekord neid ka koos.

„Lähme siis!” patsutab Harald Hundut turjale ja koer tuiskab ees minema.

Mona

Telefon heliseb 8.30. Ja siis 8.35, 8.40 ja siis veel umbes kolm korda. Ta ei suuda tõusta. Ta ei suuda seda kinni vajutada. Ta ei suuda mõelda. Jõud, millega ta keha on voodi küljes kinni, on peaaegu ebainimlik, nagu kuuluks see mõnele ta unemaailmas ringi hulkuvale koletisele, nagu kuuluks ta neil hetkedel rohkem sinna teise maailma. Unenägude maailma, kus kõik on võimalik.

Ainult mitte lahkumine.

Kell 9.00 tõuseb Mona voodist, sest muidu lööks Alina ta maha.

Concerta tabletileht on peaaegu otsakorral. Ta kavatseb järgmine kord arsti veenda, et see talle Elvanset kirjutaks. Elvanse maksab sada eurot karp. See on mõttekoht muidugi.

Mona õngitseb Concerta lehest ühe tableti välja, paneb suhu ning neelab koos paari lonksu veega alla. Järgmised kaheksa kuni kümme tundi peaks ta aju töötama nagu tavalisel inimesel. Teoreetiliselt. Tegelikkuses see nii ei ole. Concerta imeb ta päeva lõpuks energiast tühjaks, vahel on tal tunne, nagu tal ei oleks enam hinge. Ta hängib inimestega kaasas, kuid tal ei ole tahtejõudu midagi teha ega öelda. Enese kooshoidmine võtab kogu järelejäänud energia.

Mona joob veel natuke vett, vajutab seejärel kuularid kõrva, paneb telefonis Twenty One Pilotsi mängima ning kõnnib vannituppa. Ta paneb dušist vee jooksma ning lihtsalt seisab mõnda aega voolava vee all. Paarkümmend sekundit hiljem, kui süütunne on nagu vesigi ta üle ujutanud, keerab ta kraani kinni ning hõõrub end dušigeeliga sisse.

Peale dušši kuivatab ta ja kreemitab end korralikult. Vahetab Pilotsid She Wants Revenge’i vastu. Katab näo kõigepealt aluskreemi ja seejärel puuder­kreemiga. Võtab laineri ja tõmbab silmanurkadesse kontuurid. See on ta lemmik­osa, see on hetk, kui ta ennast loob. See, millise pilguga ta endale hiljem peeglist otsa vaatab, defineerib, kes ta on, defineerib seda, kuidas ta vaatab maailma, kuidas ta vaatab maailmale vastu. Laugudele paneb ta lillat värvi, ka ripsmed katab tumelilla tušiga. Huuled värvib ta pärast sööki. Või siis ei värvi üldse, see sõltub.

Ta silmitseb end mõnda aega peeglist ja jääb rahule. Ta on valmis. Niivõrd, kui valmis on tal võimalik olla. Kui inimene on valmis, kas siis saabub ta hukatus? Nagu Tallinna linnale.

Ikka veel rätikusse keeratuna läheb ta kööki ja avab külmkapi. Seejärel vaatab ta telefonilt kella. See näitab 9.45. Tal pole enam kuigi palju aega ja tõtt-öelda pole ta ka kuigi näljane, kuid selle kuradima Concerta pärast peab ta siiski midagi sööma. Tal läheb süda pahaks, kui ta seda ei tee. Seega otsustab ta kiiresti jogurti ja müsli kasuks.

Ta kallab müsli kaussi, valab sellele jogurtit ning istub laua taha. Samal ajal, kui ta sööb, skrollib ta telefoni, vastab paarile sõnumile ning vaatab läbi paar TikToki videot. Viimaks tšekib ta, kas Lynnilt ei ole uut postitust.

Ja ongi! Ta loeb seda ahnelt. Ta poleks kunagi arvanud, et teda huvitab mingi keskealise naise elu, aga kuna naine tundub peast päris korralikult põrunud olevat, siis on saanud Monast ta tulihingeline jälgija. Kuigi tegelikult on vist veel midagi. Naine kirjutab ausalt. Isegi kui ta on loll, siis ta on aus loll, ning Mona ei saa salata, et just seda ta tegelikult naise juures hindab.

Selgub, et Lynnil on nüüd relv. Naine kirjeldab üksikasjalikult, kuidas ta hankis perearstilt tervisetõendi, läbis esmaabikoolituse ja seejärel relvaeksami, kuidas ta perearstile valetas, sest ei julgenud öelda, et ta ei ela üksi ja vajab relva, et peale maailma lõppu enda õuele tulevaid rüüstajaid maha nottida.

Mona püüab loetud infot seedida. Et siis Lynnil on nüüd relv. Ta ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Naine tundub relva omamiseks justkui veidi ebastabiilne või siis liiga suurte sisemiste hirmude küüsis. Aga kui ta ikkagi kõik need testid ja koolitused läbis, siis ei peaks Mona muidugi selle üle muretsema, et kuskil Lõuna-Eesti metsas elab naine, kel on kodus mingi kuradima pumppüss.

Seda Lõuna-Eesti metsade juttu on Lynn nii palju kordi maininud, et Mona ei usu seda tegelikult juba ammu. Arvestades naise paranoilisust ja ettevaatlikkust, poleks ime, kui Lõuna-Eesti asemel elaks ta hoopiski Alutagusel, kuigi see on Venemaale ohtlikult lähedal, või siis mõnel väikesaarel, olgugi et seal poleks katastroofi korral võimalik minna tagavarade suurendamiseks ladusid ning toidu­poode rüüstama. See on see, mida Mona ise tingimata teeks, kui tal relv oleks. Kuigi tõtt-öelda ei tundu Lynn just rüüstaja tüüp olevat.

Paarkümmend minutit hiljem loksub Mona bussiga kesklinna poole. Üks heledas jakis vanamutt ning veel üks väikelapsega ema vaatavad teda varjamatu halvaks­panuga. Võib-olla ta liiga tugeva meigi pärast. Võib-olla seepärast, et ta pole seda nägugi, et ta kooli kiirustaks. Tundidesse, mis on juba paar tundi kestnud. Need pilgud ei häiri teda tegelikult juba ammu, ta on nendega harjunud.

Ta teab, mida enamik inimesi temast mõtleb. Reedeti koolist poppi tegev noor, tegelikult küll alles laps, kes ei näita piisavalt tänulikkust üles selle külluse vastu, mida eelmised põlvkonnad on talle raske tööga välja võidelnud, vaid kes tahab nüüd oma isiklikust heaolust loobuda ja on otsustanud mässama hakata. Muna, kes õpetab kana.

Ta peaks oma nutitelefoni ära viskama ja elu lõpuni jala käima. Või hobusega. Ta peaks minema kas kooli või tööle, sest ta ei saa nagunii aru, kuidas päris elu käib. Mustvalge maailmapildiga rohehelves, kelle ökopesu on ära lollitanud. Tal oleks viimane hetk aru saada, et vegannahast saabaste kandmine, liha pähe tofu söömine ja tõuksiga sõitmine on lihtsalt enesepettus.

Tema vastasleeris on täiskasvanud, kes tunnevad, et nad on endast kõik andnud, kuid praeguste noorte arvates on nad ikkagi valesti elanud. Nad on aastaid tööd teinud ja nüüd, kui neil on viimaks võimalus endale ja oma lastele midagi lubada, on see noorte arvates vale, nende lapsed ei taha seda enam, sest see on korraga nii keskkonnakahjulik, ebamoraalne kui ka häbiväärne. Suur maja ja suur auto ning eksootilised lõunamaareisid ei tähenda enam seda, et ollakse naabrist paremad, vaid naabrist lollimad. Eriti teravalt tajuvad seda inimesed, kes on mingi osa oma elust Nõukogude Liidus lõksus olnud. Nüüd, kui nad viimaks saavad reisida, on see kliimakahjulik. Äkki on nad kliimaaktivistide meelest enesekesksed lollid, kes hävitavad juba niigi surevat planeeti ning peaksid tundma lennuhäbi iga jumala kord, kui nad jala üle ükskõik millise lennujaama läve tõstavad.

Aga kui neile rääkida vihmametsade hävimisest, prügisaarest Vaikses ookeanis, maalihetest ja maailmamere tõusust, siis kehitavad nad õlgu, pööravad oma pilgu mujale, küsivad, aga mida mina teha saan.

Äkki te teeksite vähemalt nii palju, et veeuputus alles pärast teie surma tuleks?

Mona on peale kooli otsustanud minna keskkonnateadust õppima. Juhul, kui maailm veel kestab, kui Läänemeri ei ole üle kallaste tõusnud, kui mingit keskkonda selleks ajaks üldse järele jäänud ongi. Vabaduse väljakul, Raekoja platsil või riigikogu hoone ees enda põlema panemine tooks ilmselgelt kliimaprobleemidele rohkem tähelepanu. Või kas ikka tooks? Ehk nii palju, et Maa saaks ühest järjekordsest parasiidist lahti. Sest keda tegelikult tänapäeval kotiks ühe fanaatiku enesetapp? Ilmselt ainult teisi temasuguseid fanaatikuid.

„Maailm on ärkamas,” ütles Greta ühes oma kõnes vist nüüdseks juba rohkem kui viis aastat tagasi.

Aga kas on? Miks ta seda siis kuskilt otsast ei taju? Miks ikka veel atmosfääri paiskuva heitgaasi hulk suureneb?

Vahel teeb ta nimekirju kõigist neist asjadest, mis on valesti. Kõigist neist protsessidest, mida ei pruugi enam kunagi saada tagasi keerata. Maalihked ja üleujutused, igijää sulamine ja maailmamere veetaseme tõus. Atlandi ookeani hoovuste süsteemi kokkuvarisemine. Põuad ja järjest suuremaid territooriume hõlmavad maastikupõlengud. Magevee kättesaadavuse vähenemine. Liikide välja­suremine järjest suuremal kiirusel.

Kliimamuutustega otseses või kaudses seoses on osa teadlaste meelest ka inimeste järjest kasvavad vaimsed probleemid, ärevus, depressioon ja paanika­häired, kõikjal maailmas suurenev sõltuvus retseptiravimitest. Planeet soojeneb ja inimesed lähevad samuti peast soojaks. Mitte kellelgi ei ole lootust.

Mona sulgeb silmad ning püüab mitte millelegi mõtelda. Lihtsalt olla. Lasta oma kehal loksuda bussi liikumise rütmis. Ta ärkas vähem kui paar tundi tagasi, kuid juba on ta nii kohutavalt väsinud.

Kõigest.

Kui Mona üles Toompeale jõuab, rullib ta oma plakati lahti ning võtab Alina kõrval koha sisse. Kõik näod ta ümber on tuttavad. Juba ammu ei ole õnnestunud tal siin kedagi uut silmata. Pigem muutub nende grupp järjest väiksemaks, mitte ei kasva.

Ja ka nende tegevuses ei nähta juba mõnda aega midagi uut. Inimesed kõnni­vad neist tuima näoga mööda, ilmselt ei pane neid juba ammu keegi tähelegi.

Võib-olla oleks alles see pauk, kui nad ühel reedel tulemata jätaksid?