Allpool on autor toetunud paberitele – avaldatud artiklitele, ajakirja „Looming” kroonikarubriigile ja arhiividokumentidele, milleks olid peamiselt ENSV Kirjanike Liidu juhatuse ja büroo koosolekute protokollid ning liidu parteialgorganisatsiooni büroo ja üldkoosolekute protokollid. Mõistetavalt on selle järel teretulnud kõigi kaasategijate mälestused, õiendused ja täiendused.

Juri Lotman kirjutab oma Puškini biograafias sellest, et vaid vähestel ajastutel on inimeste igapäevane käekäik tihedalt seotud ajaloosündmustega, riikide ja rahvaste saatusega.^[2] Eesti ajaloos on üks niisugune ajastu Nõukogude okupatsioonist vabanemise periood, nn üleminekuaeg, mil Nõukogude Liidu seatud normid, käsud ja keelud kaotasid järk-järgult oma jõu. Tee Eesti taasiseseisvumisele oli raske ja täis ootamatusi, kuid nagu mäest veerev lumepall kogus see ajaga kiirust ja jõudu. Arglikud muutused 1986. aastal said iga kuuga hoogu juurde, kuni neist muutustest sai laviin. Ja kui laviin oli alla jõudnud, oligi kõik teisiti.

1986. aasta kevadel, 24.–26. aprillini toimus ENSV Kirjanike Liidu IX kongress. Kongressi viimane päev oli varasuviselt soe ja üritus lõppes ilmselt heas meeleolus – keegi ei teadnud siis ju veel, et samal päeval oli üle taeva liikumas Tšornobõlist tõusnud radioaktiivne pilv. Keegi ei teadnud ka seda, et lõppenud oli ühtlasi ENSV Kirjanike Liidu viimane kongress – järgmine oleks pidanud toimuma 1991. aastal, aga seda enam ei peetud. Selleks ajaks oli organisatsiooni nimi juba Eesti Kirjanike Liit ja 1990. aastal rutakalt Eesti Vabariigiks ümber nimetatud ENSV ise elas oma viimaseid päevi.

1986. aasta aprillis aga järgiti veel tavapäraseid kombeid: päev enne kongressi algust oli rühm kongressist osavõtjaid vastuvõtul Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitees. Nii oli sel ajal kombeks, et enne loomingulise liidu kongressi kutsuti selle liidu juhtivad kommunistid ülemuste juurde hingekinnitust saama. Ka 1986. aasta 23. aprillil tervitas kirjanikke EKP KK esimene sekretär Karl Vaino, sõna võtsid Vladimir Beekman, Kalle Kurg, Villem Gross, Jaak Jõerüüt, Teet Kallas, Väino Ilus, Paul Kuusberg, Uno Laht, Rudolf Rimmel, Arvi Siig, Grigori Skulski, Boriss Štein, Leonid Zaitsev, Rein Veidemann, Enn Vetemaa, Aksel Tamm ja Toivo Tasa.^[3]

Kirjanike kongress ise peeti ENSV Ülemnõukogu istungite saalis Toompeal, selle avas vanim elusolev kirjanik Valmar Adams ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee tervituse kongressile luges ette partei ideoloogiasekretär Rein Ristlaan. Loomingulised liidud ja nende tegevus olid nõukogude süsteemis kindlalt reglementeeritud, suunised tulid Moskvast ja kehtisid kõikidele loovatele tegelastele kõikides loomingulistes liitudes (aga sinna kuulumata oli avalik loominguline tegevus sama hästi kui võimatu).

ENSV Kirjanike Liitu oli aastast 1971 (väikese katkestusega aastatel 1981–1983) juhtinud Vladimir Beekman, nõukogulikus nomenklatuuris kõrgel asetsev kirjanik ja tõlkija, kes oli valitud EKP Keskkomitee liikmeks 1976. aastal. Tema rääkis oma avaettekandes kongressile „kogu maad” (see maa oli muidugi Nõukogude Liit) vallanud „äsjase NLKP XXVII kongressi värskendavast vaimust”. Päris tühi sõnakõlks see tookord ei olnudki, sest 1985. aasta märtsis oli NLKP peasekretäriks tõusnud Mihhail Gorbatšov, kes oli keskuses alustanud perestroikat (eesti keelde pandi see sõna ümber terminiga uutmine), ja uued tuuled hakkasid tasapisi ka Eestisse jõudma. Esialgu olid aga asjad Eestis veel vanamoodi ja sellest kasvasid pinged, mis hakkasid kõigutama seni kindlana paistnud dogmasid. Nii rääkisid kirjanikud oma kongressil eesti keele mahasurumisest, ajaloo võltsimisest ja mahavaikimisest, mõnede autorite tõrjumisest ja ikka ja jälle tsensuurist. Kõlas ettepanek avaldada kõik kongressi materjalid, sh sõnavõtud.^[4] Seda ei olnud võimalik teha, isegi kongressi otsust ei saanud esialgsel kujul avaldada, nagu edaspidisest selgub. Siiski oli „too kongress”, nagu mäletab Teet Kallas, „tegelikult just see kõige esimene avalik kõnekoosolek Eesti NSV-s, kus räägiti juba vägagi teravaid asju – ennekõike venestamislainest ja sellest tulenevast ohust eesti keelele ja eesti rahvale”.^[5]

Kirjanikud valisid kongressi viimasel päeval liidule uue juhatuse, mis koosnes 34 liikmest. Kuna selle juhatuse roll järgnevatel aastatel on suur, siis loeme nad üles: Priit Aimla, Naftoli Bassel, Vladimir Beekman, Lehte Hainsalu, Toomas Haug, Jaak Jõerüüt, Ain Kaalep, Teet Kallas, Jaan Kaplinski, Doris Kareva, Heino Kiik, Jaan Kross, Kalle Kurg, Paul Kuusberg, Andres Langemets, Aivo Lõhmus, Lennart Meri, Karl Muru, Ralf Parve, Asta Põldmäe, Holger Pukk, Henno Rajandi, Rein Raud, Lembit Remmelgas, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Rein Saluri, Arvi Siig, Aksel Tamm, Mats Traat, Ülo Tuulik, Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa. See oli kirju kogu, seal oli naisi (3), noori (3), NLKP liikmeid (15), vanu nõukogulikke tegelasi ja uusi vastalisi teisitimõtlejaid. Üha kiirenevad muutused ühiskonnas andsid sellele juhatusele aega 1989. aasta kevadeni, mil võeti vastu uus põhikiri ja üldkoosolekul valiti liidule uus juht (kes tegelikult oli ikka sama vana) ja juhatus.

1986. aastal valiti kongressil kõigepealt juhatus ja selle liikmed valisid omakorda juhatuse esimehe ja muud funktsionäärid. Esimehe kandidaate oli kaks – Enn Vetemaa esitas Vladimir Beekmani, Arvo Valton Paul-Eerik Rummo kandidatuuri. Oma sõnavõtus tuletas Valton meelde, et ta esitas Rummo kandidatuuri juba 1981. aastal, kui Kuusbergi asemel valiti liitu juhtima Beekman. Valtoni sõnul on Beekman küll kaitsnud liitu tervikuna, kuid pole kaitsnud selle üksikuid liikmeid, s.t kirjanikke. Koosolekul viibiv EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan pidas vajalikuks kinnitada, et EKP aktsepteerib valimise tulemust igal juhul (see tähendanuks pretsedenditut nõustumist ka parteitu inimese valimisega liidu etteotsa). Teiste seas võttis sõna Lennart Meri, kes ütles välja, miks mõned inimesed tahaksid Beekmani asemele kedagi teist: „Maja on kõledavõitu.” Ta lisas, et tallegi ei meeldi mõned Beekmani iseloomujooned, kuid ta hindab tema tasakaalukust ja objektiivsust. Rummo aga võiks olla valitud üheks sekretäriks. Hääletamisel sai Vladimir Beekman 16 ja Paul-Eerik Rummo 11 häält, kolm inimest jäid erapooletuks.^[6] Esimehe asetäitjateks valiti Jaak Jõerüüt, Jaan Kross ja Arvi Siig; juhatuse sekretärideks said Teet Kallas, Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo ja Ülo Tuulik. Juhatuse presiidiumisse valiti esimehe, tema asetäitjate ja sekretäride kõrvale veel Lehte Hainsalu (Tartu osakonna juht), Kalle Kurg („Loomingu” peatoimetaja), Paul Kuusberg, Hando Runnel ja Arvo Valton. Juhatuse presiidium oli sisulisest kirjanike liidu vahetu juhtkogu.

Tavakohaselt võeti kongressil vastu ametlik otsus, milles seekord väljendati muu hulgas rahulolematust tsenseerivate asutuste tegevusega. Otsuse avaldamine takerdus ja juhatuse järgmisel koosolekul, kus viibis ka EKP Keskkomitee osakonnajuhataja Kalev Tammistu, küsiti, miks kongressi dokument pole ikka veel ilmunud. Otsuse 12. punkt, mida tsensuur läbi ei lasknud, oli sõnastatud nii: „Juhtida direktiivorganite tähelepanu sagedasele ebakompetentsusele Eesti NSV Glavliti tegevuses ja taotleda, et Glavlit toimiks ainult talle seatud tööeeskirjade piires. Ühtlasi taotleda nende tööprintsiipide avalikustamist.”

„Loomingu” peatoimetaja Kalle Kurg pani ette muuta sõnastust järgnevalt: „Informeerida EKP Keskkomiteed kongressi arvamusest, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu j. [juures] a. [asuva] Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse töös on sagedasti esinenud ebakompetentsust ja talle seatud tööeeskirjade ületamist.” Veel üks muudatus tehti erifondide asjas: „Taotleda direktiivorganeilt, et KL liikmepilet annaks õiguse piiramatult kasutada vabariigi raamatukogude kõikides fondides säilitatavaid trükiseid.”^[7] Kogu see peen taktika oli siiski asjatu, sest juulikuu „Loomingus” avaldatud otsuses puuduvad mõlemad parandused, punktide kaupa esitamisest on üldse loobutud ja ainsana viitab tsensuuri vägivallale väike märge allservas: „Avaldatakse lühendatult”.^[8]

Järgmisel juhatuse koosolekul 3. septembril 1986 on Kurelt selle kohta küsitud ja Kurg peab tõdema, et teha pole midagi, sest igasugune Glavliti mainimine on trükisõnas keelatud.^[9] Nõnda oli vaid kaks aastat enne laulva revolutsiooni algust nõukogulik kontroll tavapäraselt tugev, seda ei vääranud ka EKP KK osakonnajuhataja Tammistu kirjanikele väljendatud toetus. Glavlit oli allutatud vahetult Moskvale ja vabariiklikud parteiülemused siin asju ei määranud.

Eesti kirjanike kongressil valiti delegaadid NSV Liidu Kirjanike Liidu VIII kongressile, mis toimus 24.–28. juunini Moskvas. Seal oli käimas perestroika, puhusid uued tuuled ja seda said tunda ka sinna sõitnud eestlased. Oma positiivseid muljeid kongressilt jagasid Andres Langemets „Loomingus” ja Lehte Hainsalu „Vikerkaares”. Mõlemad on innukalt registreerinud kõike uut ja lootustandvat. Langemets tõdeb oma muljeid kokku võttes, et Moskva kongress oli „teemade poolest vahest ahtam kui eesti kirjanike äsjane kokkutulek, ent nõudlikkuse, aususe ja avameelse kriitilisuse poolest saab neid foorumeid pidada üheks ja samaks ürituseks, üht teise jätkuks ja edasiarenduseks”.^[10] Lehte Hainsalu oli ülevaate kirjutamiseks lugenud pool tuhat lehekülge teiste vabariikide kirjanike kongresside materjale (kõik need toimusid kuu või paar enne keskset kongressi, nii oli tollal tavaks). Nii Moskvas kui ka liiduvabariikides oli endiselt palju tavapärast halli bürokraatlikku liturgiat, aga seda teravamalt jäi meelde kõik uus ja enneolematu. Nii Hainsalu kui ka Langemets rõhutasid, et palju räägiti looduse kaitsmisest. Loodusega olidki asjad halvasti: nii nagu Eestit ähvardas suures mahus fosforiidi kaevandamine, räägiti Siberis jõgede pööramisest, ära oli mürgitatud Baikali järv, Tšornobõli katastroofi järel olid Ukraina ja Valgevene suured piirkonnad muutunud tühermaaks. „Tragöödiat nimetati tragöödiaks, katastroofi katastroofiks, peremehetunde kadumist peremehetunde kadumiseks ning ohjeldamatut optimismi kuriteoks”.^[11] Veel räägiti bürokraatia vohamisest, keskpärase ja halli kirjanduse pealetungist, puutumatute autorite (Mihhalkov, Tšakovski, Semjonov, Ajtmatov) klassist. Eestlastest pääses kõnetooli Beekman, kes rääkis sotsiaalse väsimuse sündroomist.

Ühiskonnas oli aga õhus midagi, mis loovad inimesed sellest väsimusest üles virgutas. Kui juba Moskvast kuulutati muutusi, siis sai ka Eestis sõnavabaduse piire üha julgemalt kombata, kuigi harjumuspärased kontrollorganid EKP Keskkomitee juhtimisel püüdsid isetegevust veel kõigiti takistada. Juba 1986. aasta lõpuks oli selge, et lahti hakkas rulluma positsioonisõda ainupartei aparaadi ja rahvuslikult mõtleva loomingulise eliidi vahel. Võitluste käiku mõne järgneva aasta jooksul üritame siin markeerida, jälgides kirjanike tegemisi ja olulisi muutusi kirjanike liidu vaatenurgast.

Eraldi tuleks vaadata selleaegsete kultuuriväljaannete vabanemist. Teema sissejuhatuseks on kõigepealt oluline ära märkida ajalehes „Sirp ja Vasar” 8. mail 1987 ilmunud Priit Pärna karikatuur „Sitta kah!”, kus kujutati vatijopes talumeest vankril, mida vedas armetu setukas. Talumees heidab vankrist paraja viglatäie sõnnikut ja see sõnnikuports on väga sarnane Eestimaa kontuurkaardiga. Selle karikatuuri tähenduslikkus oli omas ajas väga suur – just nii tundsid ennast inimesed, keda ähvardas Virumaa hoolimatu üleskaevamine fosforiidi tootmiseks ning tuhandete venekeelsete tööliste sissetoomine. Pärna joonistus oli ajalehe karikatuurivõistluse võidutöö. Seda on hiljem peetud Eesti kõige laiemalt levinud karikatuuriks: pilti paljundati, sellest kõneldi, see oli kõikidele korraga hästi oluline. EKP Keskkomitee büroo seevastu avaldas ajalehe peatoimetajale Ilmar Rattusele noomituse. Mis juhtus karikatuuri trükki lubanud tsensoriga, pole teada.

25. mail 1987 asutati ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu. Loomeinimesed mõistsid, et üheskoos on tulemuslikum muutustega kaasa minna ja neid omalt poolt suunata. Kultuurinõukogu, kuhu kuulus igast loomingulisest liidust neli inimest, sai endale raadios kord nädalas eetris oleva vestlussaate (algul otsesaatena, hiljem siiski ette salvestatuna). Nõukogu esimeseks eesistujaks valiti Ignar Fjuk. Nõukogu eestvõttel korraldati 1. ja 2. aprillil üks 1988. aasta tähtsündmusi – loomeliitude ühispleenum (ametliku nimega Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum). Nõukogude süsteemis oli loomeliitudel ja nende juhatustel oluline roll ja neid peeti selle süsteemi kindlaks osaks. Pleenumi korraldasid peamiselt loomeliitude juhtkonda kuuluvad NLKP liikmed (Jaak Allik, Kalju Komissarov, Enn Põldroos, Jaak Jõerüüt jt) ja nende kindel soov oli viia üritus läbi suure sümboolse kaaluga Ülemnõukogu/Riigikogu saalis Toompeal. Kahe päeva jooksul räägiti kõigest sellest, mis Eesti ühiskonda vaevas: migrantide kasvavast hulgast, vene keele pealetungist, looduse saastamisest, Eesti maha vaikitud ajaloost. Hiljem on pleenumi üks põhikorraldajaid Ignar Fjuk vastanud uurijale, kes küsis, mis teda isiklikult ajendas üritust korraldama: „Tahtsin ainult, et Eesti muutuks .. et Eesti saaks vene võimu alt lahti. [—] Ja et lõppeks see vene surve.”^[12]

Ühispleenumi korraldamise ametlik põhjus oli arutada loomeliitude osa NLKP XXVII kongressi otsuste täitmisel ja XIX üleliiduliseks parteikonverentsiks valmistumisel. Samas tähistas loomeliitude pleenum kultuuriinimeste astumist poliitikasse ning oli seeläbi oluline murdepunkt taasiseseisvumise teekonnal. Ignar Fjuk on hiljem meenutanud, et pleenumit nimetati „Eesti uueks parlamendiks”.^[13]

Edasi hakkas muutuste tempo kiirenema ja kujunes 1988. aasta jooksul lausa peadpööritavaks. Vana võim vankus ja Mihhail Gorbatšovi katsed valitsevat ühiskonnakorda ja majandust uuendada viisid vääramatult Nõukogude Liidu lagunemisele. Ühiskond pulbitses ja kirjanikud olid selles protsessis juhtivad jõud – alates võitlusest fosforiidi kaevandamise vastu (Eestis eeskätt Arvo Valtoni eestvedamisel), mille juurest jõuti üsna kiiresti võitluseni eesti keele ning Eesti ajaloo eest. Kirjanikud olid väga aktiivsed, nii organisatsioonina kui ka igaüks eraldi. Ajakirjanduses paistis teiste seas välja „Looming”, mis väga iseloomulikult oli 1986. aastal veel „kirjanduslik ja ühiskondlik-poliitiline ajakiri. Eesti NSV Kirjanike Liidu häälekandja”, aga sai 1987. aastal tiitlile märke „ilmub 1923. aastast” ja muutus 1989. aastal lihtsalt „Kirjanike Liidu kuukirjaks”. Kurikuulus tsensori märge, MB number kadus ajakirja sabast 1989. aasta keskel. „Loomingu” tiraaž oli 1980. aastatel olnud 20 000 – 23 000, kasvas parimatel hetkedel (1989) 32 000-ni ja kukkus järsult 1990. aastal (9000–10 000).

1985. aastal andsid võimud korralduse panna käima noortele mõeldud ajakiri nii eesti- kui ka venekeelse väljaandena. „Vikerkaar” ja „Raduga” kandsid algselt nimetust „ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Kirjanike Liidu ilukirjanduslik ühiskondlik-poliitiline ajakiri”. „Töö noortega” oli kommunistidel omamoodi kinnismõte, loomingulistes liitudes arutleti selle üle pidevalt ja nii oli ka kirjanike liidus loodud ja reorganiseeritud vastavaid komisjone. Eestis ilmus küll ajakiri „Noorus”, kuid ilmselt ei peetud seda piisavaks, vajati midagi poliitilisemat. Üsna kohe pärast „Vikerkaare” käimalükkamist meenutas selle esimene peatoimetaja Rein Veidemann, et vähemalt temale ei tundunud algatus kuidagi perspektiivne – ühelt poolt ei innustanud kakskeelsus, teisalt oli komsomoli renomee sel ajal juba pea olematu, lisaks oli 1980. aastate keskpaigas kinnistunud mulje, et trükki pääsenud noored autorid olid sel ajal pigem grafomaanid.^[14]

Rein Veidemann on meenutanud, et kui talle 1985. aastal tehti ettepanek asuda juhtima „Vikerkaart”, oli ta „Loomingu” peatoimetaja asetäitja, tundis end seal hästi ja keeldus kohta vahetamast.^[15] Järgmisena kutsuti peatoimetajaks Toivo Tasa, kellest oli saanud „Keele ja Kirjanduse” peatoimetaja asetäitja, kui ta oli täitnud sellele kohale asumise eeltingimuse ja soostunud liituma NLKP-ga. Selles maailmas oli veel nii, et kõik vastutusrikkamad „nomenklatuursed” kohad (sh väljaannete peatoimetajad ja nende asetäitjad) pidid olema mehitatud ainupartei liikmetega. Partei ei võtnud noviitsi kohe liikmeks, vaid talle määrati kandidaadiaeg. Tasa oligi parajasti NLKP liikmekandidaat ja see arvati olevat piisav, kuni viimasel hetkel selgus, et mingisugune kõrgemalseisev organ (kõik oli seal üleval ikka nii hämar) ei olnud Toivo Tasa peatoimetajaks saamisega nõus.^[16] Kuna ajakirja asutamine oli juba käima lükatud ja peatoimetaja isik tuli kiiresti kinnitada, koputati uuesti Veidemanni südametunnistusele ja ta vahetas töökohta. Sel hetkel ta ise ilmselt veel ei aimanud, missugused võimalused „Vikerkaares” hakkavad avanema. „Vikerkaare” esimene number ilmus 1986. aasta juulis trükiarvuga 20 000. Samal ajal ilmuma hakanud „Raduga” tiraaž oli umbes 5000.

Eestis hakkasid kõrvuti arenema kaks iseendast vastandlikku protsessi: senise (nõukogude) korra lagundamine, mida sai pidada perestroikaks ehk uutmiseks, ja teisalt sõjaeelsete institutsioonide ja kommete taastamine ehk restitutsioon. Uutmine jäi rohkem Moskva asjaks ja takerdus üha enam, samal ajal kui restitutsioon – kunagise Eesti Vabariigi oluliste organisatsioonide, väljaannete ja tavade taastamine – hoogustus üha rohkem. Selle nähtuse üks püsivamaid tulemusi oli kunagise üliõpilasorganisatsioonide väljaande „Akadeemia” (ilmus Tartus 1937–1940) taastamine – ja seda algusest peale nimelt Tartus, kust nõukogude võimu ajal olid kõik niisugused institutsioonid ära kolitud Tallinna. Kuigi „Akadeemia” oli olnud ja pidi taas olema laia profiiliga akadeemiline ajakiri, taastati see kui „Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus”. Avanumbri saatesõnas kirjutab peatoimetaja Ain Kaalep: „Eesti akadeemiline kultuur tähendab eestikeelset kõrgharidust, ühtlasi võimalust sõnastada eesti keeles, nii kõnes kui kirjas, kõiki tänapäeva maailma sotsiaalseid, esteetilisi, filosoofilisi probleeme.”^[17] Ain Kaalep, „mees kreeka profiili ja idamaa tarkusega”, nagu iseloomustas teda Lehte Hainsalu,^[18] valiti „Akadeemia” peatoimetajaks kirjanike liidu üldkoosolekul 25. novembril 1988. Ta oli teine parteisse mittekuuluv ja vabadel valimistel valitud ajakirja peatoimetaja nõukogude lõpuaja Eestis. Teise peatoimetaja kandidaadina oli kõne all Hando Runnel, kes aga ennast valimistel taandas. Kaalepi kutsel asus ta toimetuses tööle peatoimetaja asetäitjana.

ENSV kõrgemas juhtkonnas toimusid otsustavad muutused 1988. aasta juunis. EKP juhid korraldasid Moskva abiga Karl Vaino selja taga parteilise pöörde, mille tulemusena pidi ta oma kohalt lahkuma ja viidi üle Moskvasse.^[19] Tema asemele kutsuti Nicaraguast päevapealt tagasi sealne Nõukogude Liidu suursaadik, Käbini-aegne ENSV kõrge parteitöötaja, Mihhail Gorbatšovi hea tuttav Vaino Väljas, kelle mõtteviis sobis paremini uude ajastusse. Sellel oli mõju siiski vaid lühikeseks ajaks, sest EKP ainuvõim murenes kuude ja varsti juba nädalatega. 1988. aastal loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja parteiks hakkas formeeruma ka samal aastal asutatud Rahvarinne. Ühiskond kees ja kääris. Niisuguses kõrgtemperatuuris ei olnud võimalik liiga kaua elada, 1988. aasta imeline suvi suurte rahvakogunemiste, lippude lehvitamise ja „laelupjamise” lauludega sai mööda ja argipäev tuli kõigile, ka kunstiinimestele, raske.

Kirjandusest, eriti klassikutest

1986. aasta varakevadel tähistati Eestis suurejooneliselt Friedebert Tuglase 100. sünniaastapäeva. Tavapäraste aktuste, näituste, konverentside ja pidulike koosolekute kõrval Tallinnas ja Moskvas oli uudne see, et Tuglase juubelit tähistati ka väljaspool „sotsialismileeri” piire, s.t sõbralikus Soomes. Tartus oli kirjandusmuuseumis üles pandud suur ja visuaalselt mõjus näitus, mis kuulus üleliidulise juubelikomisjoni programmi. Selle komisjoni visiit jäi meelde, sest seltsimeestel oli kiire, palju nad Tuglasest kuulda ei tahtnud ning nendega kaasas olnud Indrek Toome (ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, delegatsiooniga kaasas ilmselt kui Tartu endine parteijuht) oli kärsitu ja pahane, et kohtumine toimus eesti keeles (ju siis puudus tõlk). Helsingis pidi tähistamine algama pärast pidulikke sündmusi Eestis ja Moskvas. Päris viimasel minutil aga avastati, et kuigi kolleegid Soome Kirjanduse Seltsist olid teinud korraliku näituse Tuglase sidemetest Soomega, oli ilmtingimata vajalik esitada ka rändnäitus Nõukogude Kultuuri ja Teaduse Keskuses (mis on Vene esindusena ikka veel olemas Helsingis Taka-Töölös^[20]). „Nõukogude kirjanduse klassiku” Tuglase tähtpäeva pidi vääriliselt tähistatama ka nõukogude poolel. Suure kiiruga nõuti kirjandusmuuseumist välja teemakohane rändnäitus, mida eksponeeriti keskuses saatkonna vastuvõtul.

1982. aastal olid Helsingi Ülikooli legendaarse eesti keele lektori Eeva Niinivaara õpilased asutanud Helsingis Tuglase Seltsi. 1986. aastal korraldas selts väga läbimõeldud ja ilusasti esile tõstetud pidustused. Soome tähendusest Tuglase elus teati tookord vähe, aga seda tuletati mõjuvalt ja delikaatselt soome intelligentsile meelde. Avaldati raamatuid, korraldati aktus Helsingi Ülikooli aulas ja konverents Soome Kirjanduse Seltsis, eestlaste delegatsiooni ja turismirühma (kokku pea 40 inimest) võtsid vastu Soome mõlemad suured kirjastused ja muud organisatsioonid. Oli põnev ja pidulik.

1986. aasta suvel möödus 100 aastat Koidula surmast. Haual pidas kõne ENSV peaideoloog Rein Ristlaan,^[21] kuid tema kõrval said sõna ka Jaan Kross ja Doris Kareva.

ELKNÜ kirjanduspreemiale esitas kirjanike liidu juhatus 1986. aastal Jaan Kruusvalli näidendi „Pilvede värvid”, kus esimest korda räägiti avameelselt 1944. aasta sügisest ja eestlaste põgenemisest saabuva Punaarmee eest. Komsomoli preemiat niisugusele teosele siis veel ei antud.

Aasta luulepreemia sai Betti Alver luulekogu „Korallid Emajões” eest. Algas Viivi Luige rahvusvaheline tähelend, kui tema 1985. aastal ilmunud romaan „Seitsmes rahukevad” avaldati 1986. aastal Eva Lille tõlkes Soomes. Sama aasta kevadel valiti Lennart Meri Helsingi Ülikooli audoktoriks.

1987. aasta detsembris peeti mõnede nooremate kirjandusteadlaste initsiatiivil institutsioonideväline (või -ülene) Karl Ristikivi konverents, millega märgiti kirjaniku 75. sünniaastapäeva. Kahepäevane konverents Tallinnas kirjanike liidu musta laega saalis oli eesti kirjanduse uurimise tähtsündmus, mida tuli kuulama suur saalitäis rahvast. Pagulaskirjaniku looming oli osaliselt küll veel keelu all, aga ta oli juba kümme aastat surnud, tema Tallinna triloogia romaanid oli 1980. aastatel Eestis uuesti ilmunud ja Ristikivi klassiku kuvandit oli aidanud kujundada Tammsaare omaaegne tunnustus. See luges. Teisalt oli Ristikivi keeldunud tulemast Nõukogude Eestisse, kuigi talle selleks survet avaldati, ja oli esinenud peokõnega Eesti Vabariigi aktusel.^[22] Nii oli Ristikivi igal juhul „kahtlane” tegelane, kuigi eitamatult eesti kirjanduse üks suuri nimesid. Vaagides Karl Ristikivi konverentsi tähendust, on Toomas Haug kirjutanud: „.. Ristikivi juubel ja kõik sellega seostuv tõi pikkade aastakümnete varjusurmast avalikkuse ette eestluse ja rahvuskultuuri sõlmküsimused. Need sündmused, millele lisandus oma eellugudega Eesti Muinsuskaitse seltsi asutamine, olid 1987. aastal hoogu võtma hakanud tõusuliikumise kõige selgemad avaldused.”^[23]

Pagulaste olemasolu, sealhulgas väliseesti kirjandust (mida järjekindlalt nimetati emigrantlikuks kirjanduseks) oli EKP Keskkomitee üritanud maha salata või vähemalt selle tähtsust igal viisil pisendada kõik möödunud 45 aastat.^[24] Sõda raamatukogude erifondide avanemise eest oli üks osa 1980. aastate lõpu võitlustest ja see kulges mõningate tagasilangustega kuni 1988. aastani, kui loomeliitude ühispleenumil teatas EKP KK sekretär Indrek Toome muu hulgas: „Meie praeguse kultuurisituatsiooni üheks iseloomulikuks jooneks on määratleda meie suhtumist emigrantlikku kultuuri ning intensiivne tahe integreerida välismaal eestlaste poolt loodud kunst meie rahvuslikku varamusse. Huvi aastakümneid saladuslikkuse varjus olnu suhtes on loomulik ja täiesti normaalne nähtus. [—] On hea ja halb kunst, on see, mis ei ole üleüldsegi kunst, ja emigrantliku kunstiga rikastamine või vürtsitamine ei saa toimuda dekreedi alusel, vaid peab toimuma normaalses kultuurivahetuse protsessis.”^[25]

„Loomingus” oli selleks ajaks pagulaskirjanduse legaliseerimisel juba samme astutud. 1988. aasta jaanuarinumbris oli avaldatud teemakohane vestlusring, kus eesti kirjanduse teenekad uurijad Karl Muru, Endel Nirk, Harald Peep ja Aarne Vinkel asja ettevaatlikult käsitlesid.^[26] 1988. aasta juulikuus said ajakirjas ilmuda Kalju Lepiku kõige „nõukogudevastasemad” luuletused, teiste seas ka tekst, kus „koduaknast irvitab vastu / võõra verine nägu”. Saatesõna on publikatsioonile kirjutanud Hando Runnel, kes lõpetab oma tutvustuse: „Ole tervitatud, Kalju Lepik, meie suur laulik üle mere!”^[27] 1988. aastal jõudsid Eestisse ja eestlaste ette esinema ka Raimond Kolk ning Ivar ja Astrid Ivask. Kalju Lepik tuli Alatskivile Juhan Liivi luuleauhinda vastu võtma 1990. aasta aprilli lõpus. Ja siis juba uuesti sügisel tähistama oma 70. sünnipäeva: sellele pühendatud aktused Tallinnas, Tartus ja Viljandis läksid täissaalidele.

18. juunil 1988 tuli kokku Eesti Kultuurifondi juurde loodud väliseesti kirjanduse uurimise töörühm ja selle korraldusel algasid iga-aastased väliseesti kirjanduse konverentsid, esimene neist oli 1988. aasta novembri lõpus. Nii oli ainult asjade loogilise arengu jätk, et 2. detsembril 1988. aastal andis ENSV Riiklik Kultuurikomitee käskkirja, millega lõpetati pagulaskirjanduse kasutamise piirangud.

Ajakiri „Looming”

1986. aastal töötasid „Loomingus” peatoimetaja Kalle Kurg ja tema asetäitja Rein Veidemann, kes küll varsti siirdus „Vikerkaarde”, uueks peatoimetaja asetäitjaks sai tõlkija Mihkel Loodus. Ilukirjanduse toimetajatena olid ametis Mihkel Mutt ja Jaan Kruusvall (Muti asemele tuli varsti pikaks ajaks Asta Põldmäe, hiljem Kruusvalli asemele Mart Mäger). Vastutav sekretär oli Valeeria Villandi, publitsistikat kureeris Ott Raun ning kriitika- ja kirjandusteaduse osakonnas töötasid Toomas Haug ja Rein Kruus. Nemad alustasidki mässu.

1987. aasta avanumber andis aimu, et midagi on muutumas: seni erifondide sügavusse peidetud Oskar Lutsu „Sügise” teisest osast avaldati katkend, mis iseenesest oli sisult üsna süütu, kõneldes peamiselt Arno Tali õnnetust abielust Virvega. Siiski oli see otsekui esimene pääsuke, mis andis märku, et „Loomingu” toimetus on valmis igal viisil ründama seni nii kinnisena peetud „kitsaid väravaid”.^[28]

1987. aasta augustinumbrist hakati avaldama Heino Kiige romaani „Maria Siberimaal”, mille ümber oli kirjanike liidu partei algorganisatsioonis (selle sekretäriks oli tollal „Loomingu” peatoimetaja Kalle Kurg), partei keskkomitees ja kuluaarides palju tolmu üles keerutatud. Arvo Valtoni Siberi-romaan „Masendus ja lootus” jäi oma järge ootama ja hakkas ilmuma 1988. aasta jaanuarist.

Heino Kiige romaan ja heitlus selle avaldamise ümber oli ajendiks, millest sündis esimene suur skandaal partei keskkomitee, tsensuuriametnike ja kirjanike suhetes. Skandaalis jäi hammasrataste vahele seni osavalt laveerinud Kalle Kurg ning esimest korda valiti ühele Nõukogude Liidus ilmuvale väljaandele vabadel valimistel uus peatoimetaja, kes pealegi oli parteitu. See oli nii oluline pööre Eesti NSV ideoloogilises elus, et vajab lähemat vaatlust.

„Loomingu” toimetuses oli juba mõnda aega kohunud rahulolematus peatoimetajaga, kes ülemäära salatsedes varjas kolleegide eest, mida temalt Glavlitis või keskkomitees täpsemalt nõuti (taktika, mida sel ajal kasutasid paljud tsensuuriga seotud asutuste juhid). Toimetuse töötajad ei teadnud seetõttu, mille eest nende ülemus parajasti võitles ja mis asjus oli ta valmis järele andma.

1987. aasta 29. jaanuaril on Kruus ja Haug esitanud kirjanike liidu juhatuse presiidiumile avalduse selle kohta, et neile teadmata põhjustel on jäänud avaldamata väike teade („nupp”) Tartus peetud Jaan Tõnissoni kõneõhtust. Kirjanike liit ei pidanud vajalikuks asja uurida ja presiidium saatis kaebuse tagasi toimetusse lahendamiseks. Uuesti kerkis „Loomingu” peatoimetaja ja tema kolleegide vaheliste vastuolude küsimus üles kirjanike liidu presiidiumi väljasõiduistungil Tartus 18. veebruaril. Ilmselt seal hakkas jõudu koguma julge mõte muuta „Loomingu” peatoimetaja koht valitavaks. Üsna loomulikult arenes mõte edasi: valida tuleks kõikide (vähemalt kirjanike liidu) väljaannete peatoimetajad. Asjakohase kirja on liidu juhatusele saatnud Hando Runnel, toetuskirjad ettepanekule kirjutasid Henn-Kaarel Hellat ja Sirje Ruutsoo (Kiin).

15. aprillil 1987 toimus Tallinnas kirjanike liidu juhatuse presiidiumi ja partei algorganisatsiooni büroo ühisistung ajakirja „Looming” küsimuses, kus tehti ettepanek kaaluda peatoimetajate valitavuse mõtet.^[29] Heino Kiigel olid sel ajal valmis mitme romaani käsikirjad, mida tsensuur ei lubanud avaldada. Üldiselt seisid need kirjastuses Eesti Raamat, kuid oma viimase teose oli Kiik andnud „Loomingule”, kus algupäraseid romaane oli ikka avaldatud. „Maria Siberimaal” ei olnud tavaline romaan, vaid romaan eestlaste küüditamisest. See oli keelatud teema, kuid „avalikustamine” oli asetanud teose uude konteksti. Lootus „Maria” avaldada polnudki päriselt õhust võetud. Ilmselt oli Kalle Kurele tsensuurist või keskkomiteest viidatud, et teose võiks avaldada, kui problemaatilised kohad välja kärpida. Toimetust see ei rahuldanud. 22. mail nõuavad „Loomingu” töötajad oma kirjas liidu presiidiumile, et „Maria Siberimaal” avaldataks kärbeteta, ja kui sellele mingit reaktsiooni ei järgne, kirjutab toimetus uue kirja 27. mail. Allakirjutanud teatavad, et 20. mail peetud toimetuse koosolek otsustas, et romaan „Maria Siberimaal” „kui eesti kirjanduse viimase aja olulisim teos peab ilmuma „Loomingu” 6. numbris ilma igasuguste kärbeteta. Kui numbri trükkimisel peaks tekkima takistusi, tuleb leppida numbri väljatuleku hilinemisega, kuid ei tohi nõustuda romaani väljajätmisega numbrist ega teksti kärpimisega.”

3. juunil 1987. aastal peab kirjanike liidu juhatus laiendatud koosoleku peamiselt „Loomingu” asjus, kohal on ka toimetus. Saab selgeks, et kõige keskmes on Kalle Kure personaalküsimus. Liidu juhatuse liige, „Loomingu” toimetaja Toomas Haug rõhutab, et nad ei ole tulnud koosolekule asja arutama, vaid peatoimetajale umbusaldust avaldama.

Üks osa koosolekul viibijatest (Remmelgas, Rimmel, Vetemaa) on arvamusel, et asju ei tohiks ajada ultimatiivsel viisil, toimetuse töötajad aga leiavad, et olukord vajab lahendust. Nii paluvadki Aime Rammus, Linda Uustalu, Asta Põldmäe, Barbi Pilvre, Aino Tennov, Jaan Kruusvall, Rein Kruus, Toomas Haug ja Ott Raun ennast töölt vabastada, sest toimetuse juhtkonna loodud ebademokraatlik tööõhkkond teeb edasise töötamise võimatuks. Ajakirja juhtkond koosneb sel ajal kolmest inimesest: peatoimetaja Kalle Kurg, tema asetäitja Mihkel Loodus ja vastutav sekretär Valeeria Villandi. Toimetus nendib, et juhtkonna liikmed (eriti peatoimetaja, aga ka Loodus ja Villandi) osalevad toimetuse töös vähe, viimased ei oma (või ei avalda) üles kerkivate probleemide puhul isiklikke ning printsipiaalseid arvamusi, toetades neil puhkudel automaatselt (sageli vaikides) peatoimetaja suhtumisi.

Kriisiolukorra ületamiseks esitab toimetus sõna-sõnalt järgmised ettepanekud:

1. Tuleb kehtestada kord, mis ajaks materjalid peavad laekuma. Juhtkond kohustub laekuvad käsikirjad läbi vaatama kindla aja jooksu, andes neile ühemõtteliselt ilmumise suhtes jaatava või eitava hinnangu. Nad ei tohi sellega venitada ega unustada käsikirju oma paberilademetesse.

2. Kui juhtkonna liikmed soovivad teha muudatusi käsikirjades, peavad nad neid tutvustama ja põhjendama vastava osakonna toimetajale, et see saaks informeerida autorit. Kui siin tekib konflikt, siis peab asja arutama toimetuse üldkoosolekul, kui aga seal ei leita lahendust, siis tuleb arutada kolleegiumis. Kõik parandused tuleb teha juba käsikirjas, mitte poognates – ja kui neid siiski nõuab kohustuslik instants (näiteks Glavlit), peab ta esitama oma nõude kirjalikult.

3. Käsikirjad planeeritakse ajakirja numbrisse toimetuse üldkoosolekul ja seda plaani saab muuta vaid erandjuhtudel.

4. Toimetuse üldkoosolekud toimuvad kord nädalas kindlal päeval. Seal planeeritakse numbrit ja määratakse ühise arutelu käigus honorarid.

5. Juhtkond määrab kindlaks päevad ja kellaajad, millal nad on kohal ja tegelevad tööga. Juhtkonna liikmed ei tohi lahkuda töölt ootamatult teadmata suunas teadmata ajaks.

6. Juhtkonna ja kolleegiumi koosolekud toimuvad alati koos toimetusega.

7. Toimetuse töötajatel on soovi korral õigus osaleda kõikides kogudes (KL juhatus, KL parteialgorganisatsioon), kus arutatakse „Loomingu” tööd.

8. Juhtkond ei võta tööle imaginaarseid töötajaid, kelle töö tuleb teha teistel.

9. Juhtkond suhtleb toimetusega võimalikult ühemõtteliste lausete ja loogiliste argumentidega. Juhtkond ei suhtle toimetusega hämarate vihjete, ebamääraste lubaduste, hoiatuste jms. abil („Küll te näete, mis sellest tuleb…”, „See läheb teisiti”, „Praegu ei ole õige aeg”, „Küll te näete, et midagi ei tule”).

10. Juhtkond kohustab kindlaks määrama vastuvõtuajad autoritele, mis avaldatakse ajakirja sabas.^[30]

Koosolekust osavõtjad nendivad, et niisugused nõuded on tavalised sisekorra eeskirjad, nende nii selge väljakirjutamine annab tunnistust toimetuses valitsevast ebanormaalsest tööõhkkonnast ja Kalle Kurele omasest viisist asju ajada. Kuigi tuleb ju möönda, et Kurg oli saanud ja võinud „Loomingus” asju ajada niimoodi kümme aastat – ja nõukogude korra tingimustes polnudki see kõige ebatavalisem (või ebatõhusam) viis ajakirja välja anda. Kuid – ajad olid muutumas.

Koosolekul on järgmine küsimus see, kuidas peaks peatoimetajaid täpsemalt valima? Moodustatakse töögrupp (Lehte Hainsalu, Rein Veidemann, Jaan Kross, Toomas Haug, Jaak Jõerüüt), kellele pannakse kohustus kirjutada valmis vastav reglement. Küsitakse ka, kas toimetuse reatöötajatel võiks valimisel olla mingi oma roll, ja leitakse, et seda pole vaja: ajakiri on siiski midagi muud kui toimetuse liikmete häälekandja. „Loomingu” peatoimetaja otsustatakse valida järgmisel juhatuse koosolekul.^[31]

Kirjanike Liidu partei algorganisatsioonis kõlasid sel ajal veel tavapärased riigitruud toonid. Mitmed kommunistid leidsid, et liidu juhatus ei kuula parteiorganisatsiooni seisukohti. Probleeme on noortega, nendele pole Kalle Kurg autoriteet ja üldse on noored parteist eemale peletatud. Olaf Utt küsis, kas partei algorganisatsioon on ülepea oma ülesannete kõrgusel, aga Andres Ehin leidis, et tema usaldab liidu juhtkonda ning autoriteedita juhid tulebki välja vahetada. Samas leidis Rudolf Rimmel, et liidu juhatus ei ole pädev ajakirjale toimetajat valima. Venekeelne literaat seltsimees Zaitsev oli samuti kohal ja nurises nagu ikka, et tema ei saa eesti keelest aru ja tahab teada, kas see koosolek on üldse keskkomitee poolt sanktsioneeritud.^[32]

Kirjanike liidu juhatuse uus koosolek on 16. septembril: seal võetakse vastu valimiste statuut, mis näeb ette järgmist asjade korraldust:

1. Peatoimetaja valib Kirjanike Liidu juhatus viieks aastaks kohe pärast KL kongressi.

2. Kandidaate võivad esitada KL juhatuse liikmed ja toimetuse töötajad volitatud isikute vahendusel.

3. Üheks kandidaadiks on senine peatoimetaja ja vastavalt tema asetäitja, kui nad ennast ei taanda.

4. Valimised on salajased.

5. Juhatuse kvoorum peab olema kolm neljandikku juhatuse liikmetest.

Kui reglement on kinnitatud, asutakse samal koosolekul valima „Loomingule” uut peatoimetajat. Kõigepealt taandab ennast Kalle Kurg, kes ei ole rahul kultuurielu juhtimisega Eestis ega pea võimalikuks koos töötada tema meelest ebaeetiliste inimestega.

Siis esitab Toomas Haug toimetuse nimel peatoimetaja kandidaadiks Paul-Eerik Rummo. Arvo Valton esitab teiseks kandidaadiks Andres Langemetsa. Heino Kiik tänab juhatuse nimel Kalle Kurge tehtud töö eest ja toetab Rummot.

Enne valimisi esitab Hando Runnel humoorika kõrvutuse ajaloost: ta tuletab meelde, et Eesti väljaannete toimetajaid on alati solvatud. Legendaarseid toimetajaid on olnud kaks: Jaan Tõnisson ja Friedebert Tuglas. Neist Tõnisson oli kaval, laskis lehes pilada ka ennast ja võitles nii oma vaenlaste vastu. Tuglas oli teist tüüpi, tema oli uhke ja ei suutnud seda mehhanismi käivitada. Runneli meelest on Rummo Tuglase tüüp ja Langemets Tõnissoni tüüp ning tema toetab seepärast Langemetsa kandidatuuri.

Vladimir Beekman on nõus Kalle Kurega selles, et kultuuri juhtimisel puudub Eestis selgus. Ta kinnitab ka, et juhatuses ei olda Kalle Kure vastu, tema tööd mõistetakse hinnata, kuid aeg nõuab edasiliikumist.

Lõpuks saavad sõna mõlemad kandidaadid, kes kõigepealt tänavad tehtud töö eest Kalle Kurge. Rummo rõhutab, et tema programmiks on ajakirja kestmajäämine. Ta on nõus ka Runneliga – elu ei ole ainult absurdne, see võib olla ka lõbus. Üle müstifitseeritud dramatiseerimist ei ole vaja. Langemets kinnitab, et talle on situatsioon piinlik, sest ta ei taha sõbralt tooli võtta.

Salajasel hääletusel antakse Andres Langemetsa poolt 17 häält, Paul-Eerik Rummo toetajaid on 11 ja erapooletuks jääb 3 juhatuse liiget.^[33]

1987. aasta detsembris toimunud liidu üldkoosoleku ajaks ei olnud „Loomingu” peatoimetajat veel vahetatud. (Paar kuud täitis peatoimetaja ülesandeid Mihkel Loodus.) Beekman seletas, et pärast uue toimetaja valimist pöörduti kirjastuskomitee poole, et seal Langemets ametisse kinnitataks. Kirjastuskomitee oli seda nõus tegema alles pärast partei keskkomitee nõusolekut. Juhatus on seda nõusolekut korduvalt küsinud nii keskkomitee kultuuri- kui ka agitatsiooni- ja propagandaosakonnalt, kuid vastust pole saadud.^[34] EKP Keskkomitee büroo kinnitas Langemetsa ametisse alles 5. jaanuaril 1988.

Toimetuse viimane suur tegu 1987. aastal oli ajakirja jõulunumber. Ateistlik tööliste riik oli keelustanud viited usulisele tegevusele trükisõnas ja seesugune praktika muutus 1980. aastatel üha absurdsemaks. Levinud kuulujutud selle kohta, kuidas kirjastuse töötajad käisid trükikojas juba trükitud raamatutest inglipiltidega lehti välja rebimas, vastasid tõele.^[35] Nüüd olid „Loomingu” toimetajad kokku pannud numbri, kus mitmel moel, aga akadeemilisel toonil kirjutasid jõuludest Jaan Kaplinski, Mart Mäger ja Mall Hiiemäe, avaldati tõlge T. S. Elioti käsitlusest „Vergilius ja kristlik maailm” ning Toomas Liiv tutvustas pagulaskirjanikku Ain Kalmust ja tema romaani „Juudas”. Toimetus oli religioossetele teemadele andnud inimliku ulatuse ja maailmakultuurilise tausta, kuid pretsedenditu ettevõtmise trükiluba jäi Glavlitist esialgu saamata. Numbri käsikiri saadeti hindamiseks EKP Keskkomiteesse. 7. detsembril istus koos ajakirja toimetus ja kolleegium, koosolekule oli tulnud oma hämmingut avaldama keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Peeter Sookruus. Kolleegiumi liikmed, kommunistid Paul Kuusberg, Lembit Remmelgas ja Enn Vetemaa tõrjusid otsustavalt mõtted numbri sisu muutmisest, selgitasid, miks jõulude käsitlemine ei ole nõukogude võimule kuidagi ohtlik, ja numbril (laduda antud 3. novembril, trükkimisele 8. detsembril) lubati ilmuda.

Eesti NSV Kirjanike Liit, selle partei algorganisatsioon ja ühiskondlik elu

Kirjanike liidu kommunistidest liikmeid koondas liidu partei algorganisatsioon, mida kureeris EKP Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Komitee. 1980. aastatel kuulus organisatsiooni 43–48 liiget. Algorganisatsiooni bürood juhtisid nendel aastatel kordamööda Villem Gross, Kalle Kurg ja Enn Vetemaa, büroos olid aktiivsed ka Ants Saar, Lembit Remmelgas, Aksel Tamm, Jaak Jõerüüt, Rein Veidemann, Teet Kallas, Toivo Tasa ja Andres Ehin. 1986. aastal oli kõik veel üsna endine ja kindla kontrolli all. Aga koosolekul 29. juunil 1987. aastal kõlasid juba murelikumad toonid, välja öeldi mõned karmid tõsiasjad: esmakordselt ENSV ajaloos ei moodustanud kommunistid enamust ei liidu juhatuses ega presiidiumis ja kõigi liikmete seas oli kommunistliku partei liikmeid vaid üks kolmandik.^[36]

Algorganisatsiooni koosolekute protokolle lugedes näeb, et 1988. ja 1989. aastal peeti tihedasti lahtisi koosolekuid, kus arutati asju, millest rääkis kogu ühiskond. Mittekommunistid käisid neil kogunemistel meelsasti, sest seal räägiti isemajandamisest, migratsioonist, Eesti ajaloost. Nii näiteks oli 19. jaanuaril 1988 kutsutud lahtisele parteikoosolekule esinema jurist Tiit Käbin, kes kõneles vastuoludest ENSV ja NSV Liidu konstitutsioonides. Selleaegse kõige põletavama valupunkti sõnastas koosolekul Jaan Kross, kes protokolli järgi oli öelnud: „Siin majas võiks perestroika olla see, et määratakse eesti keele õigused ENSV-s.”^[37]

Kirjanike liidu lahtisel parteikoosolekul 23. jaanuaril 1989 räägiti EKP kurikuulsast VIII pleenumist 1950. aastal. Materjalidest tegi ülevaate ajakirjanik Enn Leisson – pleenumi stenogramm oli piiratud kasutusõigusega ja selle tsiteerimine ei olnud lubatud. Lembit Remmelgas tuletas meelde, et Karotamme ajal eesti intelligentsi ei represseeritud, see algas Käbiniga, kes veel pärast Stalini surma ei olnud nõus „kodanlikke natsionaliste” rehabiliteerima. Aigar Vahemetsa nentis, et VIII pleenumi otsuseid ei ole hiljem kunagi tühistatud.^[38] Kuu aega hiljem (28. veebruaril 1989) pidas lahtisel parteikoosolekul ettekande Mikk Titma, kes rääkis üsna avameelselt probleemidest Eestimaa Kommunistlikus Parteis, mis tema sõnade järgi vajavat enesepuhastust. Vastuolud partei sees ja rahvuslikul pinnal olid süvenenud ja partei eestimeelne juhtkond vajas ühiskonna tuge, sest partei ülesandeks pidi olema ka suhtlemine Moskvaga. 3. oktoobril 1989 räägiti sama auditooriumi ees juba Molotovi-Ribbentropi salaprotokollidest, mida tutvustas Endel Lippmaa.^[39]

Uued inimesed EKP eesotsas (Väljas, Toome) kutsusid 2. septembril 1988 Eesti kultuuriväljaannete toimetajad kohtumisele. Kohal olid Andres Langemets („Looming”), Rein Veidemann ja Alla Kallas („Vikerkaar”/„Raduga”), Aksel Tamm („Keel ja Kirjandus”), Vallo Raun („Kultuur ja Elu”) ning Ülo Poots („Sirp ja Vasar”). Osalesid ka kultuurikomitee (nii nimetati aastatel 1988–1990 kultuuriministeeriumi) esimees Jaak Kaarma, EKP propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Peeter Sookruus ning kultuuriosakonna juhataja Tiit Koldits. Ilmselt püüti ebakindlas ideoloogilises õhkkonnas kokku leppida keelatu ja lubatu piirides. Režiimi edasist lagunemist see kokkusaamine ei peatanud, aasta lõpuks võeti maha eksiilkirjandust puudutavad piirangud ja järgmisel aastal kadus kultuuriväljaannete eeltsensuur.

1989. aastal hakkasid inimesed EKP-st välja astuma. Sama sündis ka kirjanike liidu algorganisatsioonis. 25. oktoobril otsustas parteibüroo (Kallas, Gross, Vetemaa, Ehin, Tasa) „peatada Eesti Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooni töö kuni EKP KK pleenumini, mis kuulutab välja EKP erakorralise kongressi”.^[40] Asja arutati algorganisatsiooni koosolekul 13. novembril, kus paljud arvasid, et EKP ajalooline süü on suur ja parem on sellest organisatsioonist väärikalt lahkuda. Paul Kuusberg oli üks väheseid, kes leidis, et kuigi süü on tõesti suur, ei tohi veel lahkuda ja midagi on vaja teha.^[41] Väljaastumised siiski jätkusid. Kui 1989. aasta sügisel oli organisatsioonis arvel 43 liiget, siis 9. aprillil 1990 on neid järel 25. Sellel koosolekul on Vladimir Beekman teinud ettepaneku parteirakukese tegevus lõpetada. Paul Kuusberg oli seekord päri ja nii sõnastati ühehäälne otsus: „Lõpetada Eesti Kirjanike Liidu parteialgorganisatsiooni tegevus, kuna selle olemasoluks ei ole enam õigustust.”^[42] Koosoleku järel kirjutasid NLKP-st välja astumise avalduse veel 15 partei liiget (Vladimir Beekman, Villem Gross, Mihkel Loodus, Viktor Mellov, Jüri Ojamaa, Holger Pukk, Ilmar Sikemäe, Aleksei Sokolov, Aksel Tamm, Debora Vaarandi, Enn Vetemaa, Ine Viiding, Tamara Tomberg, Georgi Vassiljev).^[43]

Tormiliselt muutuvas ühiskonnas oli kirjanikel järjest vähem aega kirjutada, kuid kirjutatut oli ka järjest raskem avaldada, sest peale kõige muu lagunes ka kirjastussüsteem. Aktiivsemad hakkasid otsima riikliku kirjastuse kõrval muid võimalusi. Heino Kiik, kelle mitmed käsikirjad olid aastateks riiklikku kirjastusse seisma jäänud, tegutses kõige sihipärasemalt. 1987. aasta aprillis oli ta välja käinud kirjastuskooperatiivi idee ja leidnud (valinud) kümmekond kaaskirjanikku, kellega koos moodustati kirjanike liidu juurde kirjastuskooperatiiv Kupar. Loomingulise koondise nime all on Kupar Tallinna RSN Täitevkomitees registreeritud 10. juunil 1987. aastal. Pärast võitlusi paberi, trükivõimaluste ja trükilubade eest ilmus Kupra esimese raamatuna 1988. aastal Heino Kiige romaan „Maria Siberimaal”. Kupar hakkas välja andma ka toetusstipendiume kaaskirjanikele, sageli Heino Kiige isiklikest rahadest. Vastuolud Kiige jõulise tegutsemise ja teiste Kupra liikmete vahel, kes heitsid Kiigele ette liigset isepäisust ja enesekesksust, viisid selleni, et 1989. aastal jätkas Kupar ilma Kiigeta, kes asutas uute kaaslastega uue ja seekord eraalgatusliku kirjastuskooperatiivi Õllu.^[44]

Kiiresti muutuvas ühiskonnas oli aeg muuta ka kirjanike liidu alusdokumente. 27. aprillil 1988 otsustas liidu juhatuse presiidium hakata välja töötama uut põhikirja. Selleks moodustati komisjon, kuhu kuulusid Jaan Kross, Ain Kaalep, Lennart Meri, Andres Langemets ja Rein Raud.^[45] 17. novembril 1988 arutati üldkoosolekul uue põhikirja kahte projekti. Ühe projekti autoriteks olid Lennart Meri ja Rein Raud, teise olid koostanud Andres Langemets ja Rein Veidemann. Aluseks sai esimene versioon, mida täiendati mõtetega teisest. Kõige olulisemad asjad olid järjepidevuse taastamine 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liiduga ja uus nimi: Eesti Kirjanike Liit. Üldkoosolekul tekitas vaidlusi see, kuidas peaks põhikirjas kajastuma suhe NSV Liidu Kirjanike Liiduga („NSVL Kirjanike Liidu tööst võtab EKL osa oma põhikirja alusel nii iseseisva tervikliku organisatsioonina kui oma liikmete tegevuse kaudu”). Liidu kõrgeim organ on üldkogu, mis tuleb kokku kord aastas ja valib iga kolme aasta tagant lihthäälte enamusega endale esimehe, 14 inimesest koosneva juhatuse ja 9 liikmest koosneva revisjonikomisjoni. Liidul on liikmed, välisliikmed ning auliikmed. Liidu üldkogu valib ka kirjanike liidu väljaannete peatoimetajad vastavalt kehtivale statuudile. Veel otsustati, et kaotatakse rahvakirjanike ja teeneliste kirjanike tiitlid (kuigi need ei olnud põhikirjas kunagi fikseeritud).^[46] Põhikirja lõplik variant avaldati 1989. aasta „Loomingu” avanumbris.^[47]

1989. aasta 26. aprillil, täpselt kolm aastat pärast viimast kongressi, tuli kokku kirjanike liidu üldkogu. Esimees Vladimir Beekman rääkis viimase kolme aasta ühiskonnaelu põhisündmustest ja kirjanike osast neis: NSV Liidu KL-i temperamentne kongress suvel 1986, Arvo Valtoni vahetul innustusel alanud fosforiidivõitlus 1986, „Loomingu” peatoimetaja valimised 1987, loomeliitude ühispleenum aprillis 1988, ENSV Ülemnõukogu otsused 16. XI 1988 jm.^[48]

Organisatsiooni siseasjadest kõnelesid sekretärid: kirjanike olmemured olid endised ja stipendiumide süsteemi ei olnud õnnestunud sisse seada. Lennart Meri arutles üldisemalt kirjaniku rolli üle. Tema meelest oli Eestis erinevalt Soomest kirjanikul veel säilinud valgustaja aura. Samas on Eestis raskem kirjanik olla kui Soomes, sest siin jagavad kirjanikud rahvaga kõiki inimest alandavaid raskusi. Siin ei suudeta praegu taastoota ei inimest ega kirjandust. Seepärast peaks EKL edaspidigi olema poliitiliselt aktiivne.^[49]

Samal koosolekul valiti kirjanike liidule uus juhatus ja uus esimees. Esimehe kandidaatideks esitati Vladimir Beekman, Paul-Eerik Rummo, Arvo Valton ja Hando Runnel. Seekord said liidule juhti valida kõik üldkoosolekul osalenud liikmed. Runnel taandas ennast, teiste kandidaatide vahel korraldati salajane hääletus, kus Beekman sai 57, Rummo 49 ja Valton 12 häält. Nii jätkas liidu juhina kogenud funktsionäär Beekman. Aastaid hiljem on tema järglane Mati Sirkel nimetanud seda suureks vedamiseks, sest ametkondades leviva kaose ja anarhia ajal suutis kaine mõistuse, praktilise meele ja suure kogemusega Beekman loovida liidu läbi üleminekuaja segaduste ja säilitada liidu omanduses kirjanike maja.^[50]

Samal koosolekul valiti veel 14-liikmeline juhatus, mille liikmeteks said Jaan Kross (107 häält), Ülo Tuulik (107), Paul-Eerik Rummo (104), Hando Runnel (103), Lennart Meri (100), Rein Veidemann (97), Lehte Hainsalu (95), Arvo Valton (95), Vladimir Beekman (94), Teet Kallas (94), Andres Langemets (94), Jaak Jõerüüt (92), Jaan Kaplinski (92) ja Rein Raud (70). Uue põhikirja järgi oli sellel juhatusel toimimisvoli kolmeks aastaks.

Järgmine suur sündmus kirjanike liidu ajaloos oli kodu- ja väliseesti kirjanike kohtumine 1989. aasta mais Helsingis. Sellega pidi algama „kahte harusse kasvanud puu” harude kokku kasvamine. Helsingi kohtumist valmistati Tallinnas hoolega ette, sest ideoloogilisi ja psühholoogilisi probleeme jätkus. Pagulased ei soostunud mõistetavatel põhjustel tulema Tallinna, Eesti kirjanikud vajasid välismaale sõiduks ikka veel KGB luba. Rootsi tuli lennata Moskva kaudu, samal ajal kui Helsingisse sai Tallinnast laevaga. 22. oktoobril 1988. aastal oli Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juhatus Stockholmis arutanud Tallinnast saabunud kirja, kus tehti ettepanek kahe liidu kohtumiseks. Stockholmis leiti, et ametlik kohtumine liitude vahel ei ole veel mõeldav, kuid Välismaine Eesti Kirjanike Liit (VEKL) võib vahendada kirjanike kontakte kohtumiseks Soomes isiklikul pinnal.^[51] Tallinnas moodustati delegatsioon ja turismirühm, kokku pääses ajaloolist sündmust tunnistama pea poolsada inimest. Vabast maailmast saabusid oma kulu ja kirjadega paljud kirjanikud, kuid märkimisväärselt jäid mõned (Valev Uibopuu, Enn ja Helga Nõu) ka tulemata.^[52]

Kokkusaamine sai teoks 15.–20. maini, seda korraldasid Tuglase Selts ja Helsingi Ülikooli eesti keele osakond. Esimene koosolek toimus kirjanikel omavahel Soome Kirjanduse Seltsi saalis, kus räägiti pikemalt kodu- ja väliseesti kirjandusest (Andres Langemets), ajakirjast „Akadeemia” (Ain Kaalep) ja modernismist eesti proosas (Ivar Grünthal). Viimasel omavahelisel koosolekul arutati raamatute saatmist kodumaale ja räägiti arhiividest. Avalikkusele esinesid Helsingi Ülikoolis ettekandega eesti kirjandusest Jaan Kross, Arvo Mägi, Paul-Eerik Rummo ja Ilmar Talve.^[53]

Helsingi kohtumine oli suur samm pagulaskirjanduse omaksvõtmisel Eestis. Kultuurifondi juurde oli juba 1988. aastal moodustatud väliseesti kirjanduse uurimisrühm, algasid iga-aastased asjaomased konverentsid, Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandussektorid võtsid oma plaani pagulaskirjanduse uurimise; kirjanikud ja kirjandusuurijad sõitsid mööda Eesti maaraamatukogusid ja rääkisid väliseesti kirjandusest, sinnasamasse hakkas saabuma annetustena paguluses välja antud raamatuid. Karl Ristikivi kortermuuseum Tartus avati 16. oktoobril 1991. Samal aastal ilmus Tallinnas Piret Kanguri (Kruuspere), Karl Muru ja Ülo Tontsi raamat „Väliseesti kirjandus”.

„Karm eluheitlus roiskund rannal – kas tõesti viib see koju meid?”^[54] küsis 1989. aastal luuletaja Paul-Eerik Rummo. Eesti NSV, see roiskunud rand, pidi jääma maha, aga sealt äraminek oli raske ja teekond koju pikk. Kirjanikud pidid otsustama oma rolli üle poliitika ja kunsti vahel ja esialgu suundusid üsna paljud neist poliitikasse. Nii said literaatidest Eesti Kongressi (Toomas Haug, Henn-Kaarel Hellat, Jaak Jõerüüt, Jaan Kaplinski, Raimond Kaugver, Aivo Lõhmus, Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Arvo Valton) ja Põhiseaduse Assamblee (Lehte Hainsalu, Ain Kaalep, Lennart Meri, Hando Runnel) liikmed. 1990. aastal valiti viimasesse ENSV Ülemnõukogusse Jaak Jõerüüt, Teet Kallas, Lehte Hainsalu ja Rein Veidemann ning 1992. aasta sügisel Riigikogusse Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja Rein Veidemann. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi presidendiks sai samuti kirjanik – Lennart Meri.

---

^[1] Ene Mihkelsoni luuletusest „Maastik mitme taluga ja õuepuuga”. „Looming” 1987, nr 6, lk 723.

^[2] J. Lotman, Aleksander Puškin. Tõlkinud P. Lotman. Tallinn, 2003, lk 7.

^[3] Kroonikat. „Looming” 1986, nr 6, lk 840.

^[4] M. S., R. K., Eesti kirjanike kongressi sõnavõttudest. „Looming” 1986, nr 8, lk 1139–1140.

^[5] T. Kallas, Mälestused I. Aeg. Tallinn, 2011, lk 127.

^[6] Eesti NSV Kirjanike Liidu (edaspidi KL) juhatuse koosolek 26. IV 1986. ERA.R-1765.1.676.

^[7] KL-i juhatuse koosolek 8. VII 1986. ERA.R-1765.1.676.

^[8] Eesti NSV Kirjanike Liidu IX kongressi otsus. „Looming” 1986, nr 7, lk 973. Sõnavõtud ja kongressi tsenseerimata otsus avaldati 1987. aastal nummerdatud ja „ametialaseks kasutamiseks” mõeldud brošüüris „Eesti NSV Kirjanike Liidu IX kongressi sõnavõtud (stenogramm) ja otsus”, millest iga kirjanike liidu liige sai ühe eksemplari.

^[9] KL-i juhatuse presiidiumi koosolek 3. IX 1986. ERA.R-1765.1.677.

^[10] A. Langemets, Märkmeid NSV Liidu kirjanike VIII kongressilt. „Looming” 1986, nr 8, lk 1138.

^[11] L. Hainsalu, Aeg kõnelda, aeg kirjutada. NSVL kirjanike VIII kongressi kaleidoskoop. Moskva, Kreml, 24.–28. juuni 1986. „Vikerkaar” 1986, nr 4, lk 47.

^[12] Vt: T. Junkur, 1988. aasta ENSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi ja selle kõnede analüüs. Magistritöö. Tartu, 2011, lk 134–135.

^[13] Sealsamas, lk 133.

^[14] R. Veidemann, Vikerkaares(t). Rmt: Kirjanduse jaosmaa ’86. Tallinn, 1988, lk 144.

^[15] Rein Veidemanni esinemine konverentsil „Siirdeaja kultuuripoliitikad” 24. V 2021 Tallinna Kirjanike Majas ja Zoomis.

^[16] Toivo Tasast sai „Vikerkaare” peatoimetaja 1990. aastal, kui Rein Veidemann valiti ENSV Ülemnõukogusse. Tasa oli ametis 1994. aastani ja siirdus seejärel diplomaatilisele tööle.

^[17] A. Kaalep, Teed jätkates. „Akadeemia” 1989, nr 1, lk 3.

^[18] KL-i üldkoosolekute ja juhatuse koosolekute protokollid 30. V – 25. XI. 1988. ERA.R-1765.1.705.

^[19] Vt lähemalt: M. Graf, Rahvuskommunistid. Enn-Arno Sillari ja teised. Tallinn, 2020.

^[20] Selle maja fassaadil on 40-meetrine bareljeef, mis kujutab sirpi ja vasarat punalippude taustal. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, kaeti bareljeef kinni, kuid tehti uuesti nähtavaks 2011. aastal.

^[21] Tolleaegse kirjandusmuuseumi töötajana mäletan, et Rein Ristlaan tuli 1986. aasta suvel, mõni nädal enne tseremooniat Tartusse ja palus muuseumis näidata Koidula arhiivi. Kui palju ta sellest informatsiooni sai, ei oska öelda. Igatahes olid muuseumi direktor ja partorg parasjagu ärevuses, sest muuseumi koridoris oli seinal Ilmar Kruusamäe neorealistlik maal „Kodu-käija”, millel on kujutatud Hando Runneli nägu lähivaates, maali allservas liikusid mõned punased teod. Ristlaane visiidi eel kõndis muuseumist läbi tolleaegne Tartu Linnakomitee parteisekretär Arno Allmann, vaatas maali, pomises omaette „on jah punased teod” ning soovitas teose keldrisse viia. Nii ka tehti. 1982. aastal oli ilmunud Hando Runneli luulekogu „Punaste õhtute purpur”, kus teiste seas oli luuletus pikast poisist, kes tantsis kaerajaani, samal ajal kui ida poolt roomasid kohale punased teod. Pikk poiss meenutas kangesti Ristlaant. Raamatu ilmumise ajal kirjastust juhatanud Aksel Tamm sai kohalt lahti, raamatu enda kohta ei lubatud avaldada trükisõnas mitte ridagi, nagu poleks seda kunagi olnud. Niisugune halenaljakas olukord valitses ENSV ideoloogiarindel 1986. aasta lõpu poole.

^[22] Vt: Karl Ristikivi päevaraamat 1957–1968. Tallinn, 2008, lk 594, 1029.

^[23] T. Haug, Karl Ristikivi juubeli tähendus. Rmt: Kirjanduse jaosmaa ’87. Tallinn, 1989, lk 62.

^[24] Vt: S. Olesk, Kahe Eesti kahekõne. „Looming” 1999, nr 5, lk 738–755; Eesti pagulaskirjanduse keskus ja perifeeria. „Methis” 2014, nr 13, lk 134–146.

^[25] Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum 1.–2. aprillil 1988. Tallinn, 1988, lk 17.

^[26] Eesti kirjandus paguluses. „Looming” 1988, nr 1, lk 93–108.

^[27] H. Runnel, Saateks. „Looming” 1988, nr 7, lk 898.

^[28] Juba tsaariajal oli ajalehtedel kindel väljend tsensuurile viitamiseks – siis öeldi, et lugu jäi „kitsasse väravasse” kinni.

^[29] Kroonikat. „Looming” 1987, nr 6, lk 844.

^[30] KL-i juhatuse laiendatud koosolek 3. VI 1987. ERA.R-1765.1.691.

^[31] Kroonikat. „Looming” 1987, nr 7, lk 995. Kroonikateade toimetuse mässu ei kajasta.

^[32] KL-i partei algorganisatsiooni üldkoosolek 29. VI 1987. ERAF.2477.1.85.

^[33] KL-i juhatuse koosolek 16. IX 1987. ERA.R–1765.1.691.

^[34] KL-i üldkoosoleku protokoll 18. XII. 1987. ERA.R–1765.1.690.

^[35] E. Priidel, Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim 1940–1990. Tallinn, 2010, lk 648–653.

^[36] KL-i partei algorganisatsiooni koosolek 29. VI 1987. ERAF.2477.1.85.

^[37] KL-i partei algorganisatsiooni lahtine koosolek 19. I 1988. ERAF.2477.1.86.

^[38] KL-i partei algorganisatsiooni lahtine koosolek 23. I 1989. ERAF.2477.1.87.

^[39] KL-i partei algorganisatsiooni lahtine koosolek 3. X 1989. ERAF.2477.1.87.

^[40] KL-i partei algorganisatsiooni büroo koosolek 25. X 1989. ERAF.2477.1.87.

^[41] KL-i partei algorganisatsiooni üldkoosolek 13. XI 1989. ERAF.2477.1.87.

^[42] KL-i partei algorganisatsiooni üldkoosolek 9. IV 1990. ERAF.2477.1.88.

^[43] Sealsamas.

^[44] Vt selle kohta Heino Kiige raamatuid „Aasta 1988” (1990) ja „„Kupra” lõhenemine” (1990).

^[45] Kroonikat. „Looming” 1988, nr 6, lk 845.

^[46] KL-i juhatuse ja üldkoosolekute protokollid 30. V – 25. XI 1988. ERA.R-1765.1.705.

^[47] Eesti Kirjanike Liidu põhikiri. „Looming” 1989, nr 1, lk 3–4.

^[48] Literaator, Eesti Kirjanike Liidu üldkogu. „Looming” 1989, nr 5, lk 716.

^[49] Sealsamas, lk 717.

^[50] Kirjanike liidu esimehed. Mati Sirkel: väga palju langes süsteemimuutusega sülle. ERR 19. IX 2017.

^[51] V. Uibopuu, Välismaine Eesti Kirjanike Liit. [Uustrükk]. Eesti Kirjanike Liit, 2012, lk 96.

^[52] Valev Uibopuu põhjendas oma puudumist sellega, et niikuinii on kogu tähelepanu kodumaalt tulnud kirjanikel, sest sealsed sündmused on parajasti aktuaalsed ja pagulased jäävad lihtsalt kõrvale. Enn Nõu aga kinnitas, et nemad on kodumaa kirjanikega suhelnud kogu aeg kodumaal ega pea selleks kuhugi Soome sõitma.

^[53] Vt: K. Lepik, Vaid üks eesti kirjandus. Koostanud J. Kronberg ja B. Melts. Tallinn, 2020, lk 336–338. Kõik ettekannete tekstid on avaldatud „Loomingus” 1989, nr 7.

^[54] P-E. Rummo, Teie suhtumine poliitika ja kunsti vahekorda nüüdishetkel? „Vikerkaar” 1989, nr 11, lk 1.