*

Hingedeaeg ja küünal põleb.
Meenub vanaema, kes salaja luges mulle piiblit 
ja luiskas jubedaid lugusid vene külast, kus ta noorena elas:
tüdrukust, kes hakkas kuivama ja süttis hiljem küünlaleegist;
tüdrukust, keda nõiuti ja kes lämbus kõhuussidest, mida ta oksendas;
ja tüdrukust, kelle surma kuulutas ette esiema, kes tuli läbi seina, ise üleni sarlakpunane, õlul kaelkoogud kahe ämbriga.
Hingedeaeg on vaikne.
Ainult naaberkorterist kostab teleri hääl –
sõnad, millel ei ole tähendust,
lubadused, millel ei ole kaalu.
Poliitikud. Mardused.
Hingedeaeg ja küünal põleb.


*

Naine, ma olen kui puusliku laul – tahumatu, ent siiras rõõmusõnum,
sina aga masin, mis muudab võimaliku võimatuks,
või kui avatud raamat – minule võõras keeles.

Naine, ma olen kui hääbuv ja häbitu päike – laotuse tulitav urm,
sina kui kudrutav turteltui – feministliku viitsütikuga 
muusa, kes räägib kahuritestki üle.

Naine, ma janunen su huulte salpeetrit ja roosamannat
ja igatsen su puusade nõtkust mu all,
et saaksime üheks
(või teiseks
või kolmandaks,
mul ükstapuha).

Naine, ma olen välja peetud pausiga algus,
sina kui kolme punktiga lõpp.


Haikud

*

Pea täis, keel raske.
Tühjas sakepudelis
huigatab vaikus.


*

Eile sain kirja,
kastepiisas helkimas 
tuhat üksindust.


*

Nimetu vaikus
nagu allikas voolab
meeltesse kokku.


*

Mis veider unelm:
kurdistav ritsikamäng
märtsikuu lumes.


*

Lõikheina puutest
kume putukalaulgi
vahedaks muutub.


*

Peopesal hoian
teokarbi sees mühamas
mälestuste merd.