Misasi see on, et augusti lõpus on lehed juba kollased, lendlevad juhuslikus tuulehoos nagu pöörased, maanduvad teeservadesse ja säravad seal kuni esimese vihmani. Pihlakad õhetavad, nagu oleksid nad verd joonud, harakad parastavad ja haavad võbelevad murelikult. Misasi see on, et kõik kiirustab surma poole, lagunemise ja kõdu poole, et kõige vohavamad taimedki määnduvad. Tean, et see pole allaandmine, vaid oskus õigel ajal puhata. Aga mina vaatan seda ikka üksnes nende silmadega, mis mul on: kõik kaob ja valmistub surema.

Päike paistab tuppa, köögilauale. Puuviljakausis on üksik banaan, jälgin teda juba hulk päevi. Alul oli ta toores ja prink, aga mida edasi, seda pehmemaks ja kurvemaks tema ihu muutub, pruune täppe tuleb juurde, need sulavad kokku, pigmendilaigud. Temast on saanud üleküpsenud lödi puuvili, kaugel oma puust. Kõlbab veel ainult kahvliga puruks litsuda ja keeksi sisse panna. Kui oleks jaksu. Kui oleks tahtmist seda lagunevat mateeriat oma käte vahele võtta. Aga selleks on hilja. Ma ei usu, et suudaksin midagi muuta.

Kõigeks ongi kogu aeg liiga hilja.

Ma viilutasin oma südame tükkideks ja matsin maha. Võib-olla kasvab sellest kunagi midagi. Malts. Õunapuu. Karikakar.

Koridorid, lõputud koridorid. Ma ei saa neist kuidagi lahti, ei saa neid peast, ei ole mingit võimalustki, roheliste seintega koridorid, teate küll seda vastikut rohelist tooni, ma ei puhka, ei maga, sest iga kord, kui magama jään, tulevad nad jälle. Need koridorid, mille lõpus kuulen nuttu, südantlõhestavat lapse nuttu, pikad kõledad koridorid. See on minu laps, ja ma pean. Ma pean temani jõudma. Aga ei jõua. Või vahel, kui jõuan, on ta jäänud vait, vaatab mulle süüdistavalt otsa või vaatab eemale. Sina pole minu ema, ütleb ta. Sellist ema ma endale ei taha. Aga sa oled ju minu laps, minu. Ja siis on hällis ainult riideräbalad, kaltsud, siis on hällis punakaslilla punduv keha, ketendav nahk, siis on hällis tühjus.

Nii ma siis laman siin. Vahel voodis, vahel vannitoa külmal põrandal. Vahel ärkan kummalistes kohtades. Esiku aknalaual, jope tekiks peal. Suure kirjutuslaua all krõnksus. Lihtsalt põrandal. Mu keha on nagu jändrik puu, maha vajunud omaenda raskuse all, võimetu midagi tegema. Jaksu ei ole. Mõtted voolavad minust välja, eemale, nad kleepuvad põranda külge nagu vaik. Kõik naksub, käuksub, krägiseb.

Võib-olla ma ei ole enam inimene, olen üksnes juppidest koosnev pamp. Olen käed, nahk, olen selg, lihased, haprad sõrmeküüned. Olen keel, olen üleni keel, roosa ja natuke kare, maitsmispungadega kaetud, lihav ja süljest läikiv keel, lödi ja võimetu kõnelema. Kaugel kõigest. Aga lakkuda ma oskan. Ma lakun sind ja saan teada, kes sa oled. Põrand. Puit. Nahk. Tolm. Lakun sind, kuni keel läheb katki. Valu ütleb mulle, et midagi on siiski veel olemas. Kelle valu see on? Mitte minu oma, sest olen seestpoolt tühjaks uuristatud. Ma ei tunne enam midagi. Ei tahagi tunda. Minu sees elab surm. Ma lakun sind nagu kassiema, ma lakun su surnuks.

Ma kogun surnuid. Nad elavad mu sees nagu parasiidid. Toituvad mu kehast. Mul on terve kollektsioon neist. Tahad, ma näitan?

Keegi ulatab mulle pisikese klaaskuuli. See on üks suurte hallide silmadega mees. Ma ei pannud tema tulekut tähele. Kõhklen. Ma ei usalda teda. Tõmbun instinktiivselt pingesse. Aga kuulikese võtan vastu, see on ilus, nii täiuslikult ümmargune minu pihus. Selle sees on rohelised ja oranžid värvilaigud. Korraks unustan kõik. Aga kui vaatan üles, mõistan – mehe pilk on röövlooma oma. Sõrmed ei suuda kingitust hoida, kuulike kukub maha, veereb mööda mu kaldus põrandat diivani alla. Jäta mind rahule, karjun ma. Jäta mind rahule, ma ei palunud sinult midagi. Ma ei taha sinult midagi! Ära vii mind kusagile! Ära lase neil mind kinni siduda! Minu karjetes pole grammigi inimest, see on rusika röögatus, meelekohtade möire.

Ta ei puutu mind. Vaatab ainult. Räägib midagi. Ma ei kuula, sest sõnad on mürk. Sõnad panevad inimesi igasugu asju tegema, mida nad päriselt ei taha. Topin salvrätikunutsakud kõrvadesse, pigistan silmad kinni ja teesklen magamist. See inimene kolistab natuke aega teises toas ja läheb siis ära, keerab välisukse lukku. Ometigi natuke rahu ja vaikust.

Kui hämardub, hingan kergendatult. Pimedusega on lihtsam toime tulla kui valguse ja värvidega. Ja ma mõtlen sinu ilusa rahuliku näo peale – väiksed tumelillad huuled, sinakas nahk, ainult ninaots oli beež. Silmad, mis jäidki kinni. Ei, ma ei taha roosakaslillat loojangutaevast! Hämarus laskub viimaks siiski ja nüüd on veel ainult vaevu võimalik asjade piirjooni eristada. Nii on hea, sedasi ei saa nad mind vaenulikult vaadata. Pimeduses muutub tuba tasapisi ühtainsat tooni kookoniks.

Aga rahu ei tule. Rahu ei ole olemas. Väljas on torm. Kuulen tema raevu. Ta räsib puid, välgunooled rebestavad sünget laotust, lõikavad pimeduse katki. Need on kummalised hieroglüüfid, ohtlikud sõnumid, mida ma ei mõista. Vihm peksab vastu akent, valjult, järelejätmatult, trummirütmis. Rusikad. Mul hakkab kõht valutama. Seal sees kasvavad okkalised põõsad ja nõgesed, see on umbrohtu ja invasiivseid võõraid taimi täis künklik maa. Mu rindadest kasvavad välja linnupead, ussikesed keerlemas noka vahel, puusadest sirutuvad välja käed, haaravad millest saavad, haaravad õhku, haaravad kinni mööblist ja tõmbavad mu pikali. Hea, et keegi seda ei näe. Kõigeks on juba liiga hilja. Minu ilus keha, mu karvane, kobrutav, kohutav keha kattub väätide, lehtede, kõduga, ma kasvan juukseidpidi maa külge kinni. Olen vetruv ja pehme nagu sammal. Olen ikka veel siin, olen pelk mõte, kuigi oleksin ammu tahtnud lakata mõtlemast. Aga võib-olla mõtlevad ka taimed, võib-olla on see täiesti paratamatu, möödapääsmatu, et olen mõte, et olen lagunev mateeria. Käed kobavad edasi. Libisevad kord pikemaks, siis kerivad end jälle kokku, väänlevad nagu luuderohi, otsivad pidepunkti. Midagi pungub mu sees, täidab õõnsused mu naha all, kõhus, emakas, mu luudes ja silmakoobastes. See pakatab, pulseerib, taob mind seestpoolt nagu trummi. Võrsed murravad mu kondid puruks, kaenlaaugus on sigipungad, jalgadele ilmuvad kõrvekarvad. Sipelgad marsivad mööda mu reit. Üks sügisene sääsk piniseb rahulolevalt aknal. Peopesad tulitavad, kurku koguneb klomp. Püüan klompi välja sülitada, aga see on nii suur, tuleb väga sügavalt, paisub, kerkib ja kobrutab, kogu mu suu on seda viimaks täis ja minust purskub välja kõik see, mis ma ei ole.