Oskus itkeda esteetiliselt
on oskus itkeda konstruktiivselt
ja see on võti tulevikku.
Marju Lepajõe

Tegevus toimub Aniita onu suvilas Ida-Virumaal, kus ta lapsepõlves veetis suurema osa suvedest, kuid viimastel aastatel eriti ei käi. Nüüd aga suvitab Aniita onu majas, mis on majanduslikel kaalutlustel osaliselt ümber ehitatud liha­kombinaadiks. Ta on kutsunud paariks päevaks külla Sõbra, kes pakib kaasa Naise, lapsed ja ämma-äia, sest koos on soodsam. Teisel hommikul tõuseb Aniita enne kukke ja suundub tagatuppa kombinaadi poole plaaniga enne külaliste ärkamist kukk hakklihaks teha, et oleks midagi kohvi peale panna. Kombinaadi ukse juurde jõudes näeb ta aga, et see on paokil. Ta piilub sisse, kõige­pealt torkab silma kobakas rauast hakklihamasin ja selle ees tünn, mis on juba viimseni täis mingisugust hakist, millest turritab välja kollane kummik. Aniita kuuleb ähkimist ja nina ukse vahele pistes näeb ta tünni kõrval rippuvate liha­konksude all toimetavat Sõpra. Teravate konksude otsa on vinnatud tema ämm ning nüüd üritab Sõber vaevaliselt üles upitada ka äia, kes küll enam vastupanu ei osuta, aga on üsna kõhukas ja küllap raske. Aniita hiilib tagasi eestuppa, kus magab Naine. Aniita äratab ta üles ja kutsub õue jalutama. Kahekesi solberdavad nad paljajalu üle kastemärja muru, mille alune maa on ööga kostunud hobusesõnnikuks. Sõnnik on pehme ja lige, jahedavõitu. Aniita teeb ettepaneku võidu külateeni joosta, aga kukub ise ninali. Lähemal uurimisel selgub, et ninna tungiv sõnnik on hoopiski kleepuv šokolaadimass. Aniita püüab end püsti ajada ja kirub, et kummikuid jalga ei pannud, siis aga taipab, et lihatünnist paistiski tema enda kollane kummik, järelikult…


Tõuse-e üle-es ja läheme-e ära-a, laulab kaheksane äratus ja Aniita rehmab telefoni poole nii uniselt, et see kukub riiulist täpselt madratsi ja voodiraami vahele ning laseb süüdimatult edasi, kaste-e lange-eb ja märjaks saa-ab maa, ja veel päris pikalt, aga ehted, mis kadusid kaelast, jäävadki kadunuks, sest Aniita on madratsi vahel õngitsedes õiget nuppu tabanud. Tundub peaaegu uskumatu, et „Tõuse üles jne” oli aastaid tema lemmiklaul, käepärane karaokehitt, sobis nii irooniliseks kui ka siiraks etteasteks ja üldse igaks elujuhtumiks. Äratuseks valiski ta selle naiivses usus, et nii hea lugu ei saa mitte kunagi üle visata. Nüüd tekitab endine meelispala Aniitas aga sedavõrd agressiivset tülgastust, et ta on võimeline ka sügavaimast koomaunest välja murdma, et Lunge enne teist värsirida vaigistada. Mis teeb temast väga okei ärataja.

Jah, kaheksane äratus on Aniita jaoks hommikuti kõige räigem vägivallavorm, mida ta aga õhtuti endale ometi lootusrikkalt peale sunnib, ehkki ülejäänud vabariigil on sügavalt kama, mis kell täpsemalt vabakutseline loovkirjutaja maksu­maksja kulul loomepiinadega alustab, välja arvatud nendel harvadel kordadel, kui Aniita seda kellelegi kogemata mainib. („Mine-e-e kui mõnu-u-us oleks kaheksani magada-a-a,” lõõritas viimati Kursaõde kirjandusteaduse päevilt, tänaseks nõutud isulooja ja PR-jõustaja, kes stardib äripäeviti hiljemalt kell 4.35 jooksuringile, et olla hiljemalt 5.15 duši alt väljas, et tellida hiljemalt 5.40 Bolt, et jõuda hiljemalt 5.55 hommikusele kohtumisele, kus tal tuleb kujundada ühele või teisele ministrile ees ootavaks päevaks isiksus enne, kui keegi ERR-ist helistada ja midagi küsida jõuab… „Jaa mega-a-aa,” kajas Aniita vastu, jättis jutujärje solidaarselt Kursaõe kätte ja toksis telefoni meeldeka „krjt jutt solidaarsus­ministrist”. (Ta ei krjt seda juttu.)

Tänasel äratusel on aga põhjus. Nimelt ootab Aniitat kell 9.30 teraapia ja seda ta juba üle laskma ei hakka, niisiis küünitab ta kell 8.22 otsustavalt kardina poole ja sikutab selle akna eest ära. „Räme. Lihtsalt räme,” tervitab ta kaastundlikult solgi­halli taeva poole turritavat pihlapuurootsu, mille abitu vibelemine annab märku inimvaenulike ilmaolude süvenemisest. Tänane teraapiaseanss pole Aniital kaugeltki esimene kokkupuude vaimse tervise spetsialistidega, aga seekord saab Aniita proovida Psühhiaatri välja kirjutatud ja Tervisekassa rahastatud uut ja arendusjärgus teraapiavormi, mille esimest seanssi on ta oodanud viis kuud, elatudes ainult litsentsilepingutest ja vältides tasuvamaid tööampse kui tuld, et mitte Töötukassa hingekirjast välja langeda. Juba kell 8.47 vinnabki Aniitake end voodi serva poole, kuhu on ettehooldavalt paigutatud eilsete riiete pundar.


„Ahaa, okei, jaa. Ahah, Aniita eksole jah?” poetab kabineti ukse vahelt kell 9.38 Terapeut, kes oli silmanähtavalt lootnud, et jõuab veel kusel käia, kohvi võtta ja lilled kasta, enne kui kell ennast veerand tundi tagasi keerab ja kunde kohale jõuab. „Just, jah,” naeratab Aniita, kes on lihtsalt rahul, et kohale jõudis ja oskas kohe esimesele küsimusele vastata. „Ahah, okei, aga väga tore, üks moment, ma kohe tulen,” valetab Terapeut ning põikab kohvitassi ja kastekannuga Aniitast mööda.

Kümme minutit hiljem naaseb Terapeut tühja kastekannuga ja ilma kohvi­tassita, küll aga peotäie kamabatoonikestega, ning juhatab Aniita kabinetti, suurde kollasesse tugitooli istuma. „Heh-heh, kommi võib ikka vaja minna,” puistab Terapeut batoonikesed salvrätikarbi ja vildikate kõrval laual ootavasse kausikesse. „Mitte seda kommi,” mõtleb Aniita, aga noogutab heakskiitvalt. Terapeut sahmib natuke ringi, tõstab vildikad laua pealt ära, siis paneb tagasi, asetab laua keskele kunstkaktuse, tõstab selle jälle üles, et võtta kätte selle alla jäänud märkmik, poetab kaktuse aknalauale ja võtab viimaks istet.

„Nii et siis teraapia, jah. No vaata, oih, oota – võib ikka sinatada, eksju?” Aniita noogutab uuesti, lisades seekord juurde julgustava naeratuse. „Ai, kui tore, ütleme siis sina jah. Nojah, ühesõnaga tunded, eksole. Meil on nii-ii palju neid ja eriti kindlasti sinul… aga ikkagi kõigil tegelikult, eksole, me ju oleme inimesed! Ja nüüd siin teraapias… Vaata, tegelikult algas kõik sellest, et mind kutsuti siia aitama, kaasa mõtlema ja arendama… jah, kindlasti ka arendama… ja ma mõtlesin, et muidugi, miks mitte, mulle väga meeldiks ka siin kliinikus aidata ja… et Haigekassa ja… mõelda ja… arendada ka, muidugi. Eks nagu sa kindlasti tead, meil on mõnikord sellised head ja ilusad tunded, mis annavad jõudu ja on kohe mmm-mm,” embab Terapeut õndsalt märkmikku. „Siis teine­kord jällegi juhtub, eksole, et alati ei ole ka, vahel on hoopis nii, et ohh-uhh,” pillab ehmunult märkmiku, „et ei oskagi kohe kuidagi, ja siis ju ongi ju vaja ju, et keegi tuleks ja natukene noh… Ühesõnaga et hakkaks kergem, on ju nii?”


Pärast neljakümmet minutit püüdlikku noogutamist kliinikust õue horisontaal­vihma kätte astudes puhkeb Aniita naerma. See on selline pooleldi läkastav naer, nagu tahaks kopsus kõditavat tolmurulli välja saada, ja kui naer otsa saab, tunneb Aniita tõepoolest, et tal on päris kerge olla. Ta lausa kepsutab läbi vanalinna ja otsustab isegi jõuluturult läbi astuda, ehkki on alles 30. november ja ta on endale vandunud, et põhimõtteliselt ei tunnista jõulurõõmu saabumist enne 1. detsembrit. Iga aastaga paistab jõulupühade eelmäng algavat aina varem, aga tavaliselt on vähemasti Aniita kodupoes jõulukauba väljatoomisega kannatatud halloween’i möödumiseni. Sel aastal olid aga juba oktoobri viimasel nädalal piparkoogipäkapikud platsis ja koos šokolaadist zombiajudega täiesti nahaalselt esiplaanile pandud. Lisaks täistuuridel jõulumöllule on täna muidugi must reede, mis pealiskaudsel vaatlusel paistab olevat nüüdseks külge hakanud kõikidele kohalikele äridele peale Raekoja platsi glögiputkade, mis ei ole lasknud oma turumajanduslikku ausameelsust kõigutada. Tänupüha kodustamisega ilmselt kiiret pole, arutleb Aniita edasi Balta poole silgates, suutmata jätta kujutlemata, kusjuures murelikult, mis saaks värskest hoidke-ootused-madalal-­peaministrist, kui ta peaks praegu rahva ees leebelt manitsevat kõnet pidama. „Võtkem hetk olla tänulikud väikeste hüvede eest, sest kõigi eelduste kohaselt saab neist juba järgmiseks aastaks röögatu luksus.”


Balta apteegi eest trammipeatuse poole põigates käib Aniital kuklast läbi halva­endeline sähvakas. Tavaliselt tähendab see, et ta on unustanud midagi, mis end nüüd meelde tuletab, aga meeldetuletuse sisu ei jõua teadvusse. Aniita hakkab juba sammu aeglustama, siis näeb lähenevat trammi ja ikkagi jookseb. Küllap pidi ta midagi ostma, aga pole raha, pole vahet. Kümme kalendripäeva tagasi pidi Kirjastus talle kandma viimase honorari, aga seda ei ole juhtunud. Ta on avaldamise eest muidugi tänulik, aimates üsna hästi, kui raske Kirjastusel on, ja ta tõesti tahaks kaasa tunda, aga süüa tahaks ka. Seekord ei ole Aniita neile saatnud isegi meeldetuletust, sest tal on otsa lõppenud ideed, kuidas formuleerida küsimust „millal laekub mu tasu?” nii, et see kõlaks korraga selgelt, aga mitte nõudlikult, helgelt, aga mitte kohtlaselt jne. Seekord võiks Aniita juba endale lubada mõningat huiamist sõnastusega „Sooviksin teavet seoses minuga /kuupäev/ sõlmitud litsentsilepingu nr X punktis Y nimetatud tasu maksetähtaja möödumisega”, aga ta ei ole veendunud, kas ta on piisavalt hea, et registrit vahetada, kui ta nähtavasti pole piisavalt hea, et lubatud tähtajaks tasu saada.

Täna ei ole Aniital nagunii aega Kirjastusele läkitust voolida, sest koju jõudes tuleb tal asuda punuma üht perspektiivikamat teksti, mis võiks parimal juhul kaasa tuua paar-kolm väga muretut kuud. Nimelt on Kulka välja kuulutanud esseekonkursi „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat”, mille peapreemia on ei rohkem ega vähem kui 4000 eurot. Aniita kahtlustab, et nad peavad seal ikka püsti­hädas olema, sest esseele ei ole kehtestatud isegi miinimumpikkust. Tema aga ei ole 33 eluaasta jooksul niisugust summat oma arvel näinud ja ehkki see tundub talle ulmeline, tahab ta vähemasti proovida. Teema tõmbas ta kohe käima, ideede puudust või tühja lehte ta tegelikult ei karda kunagi, pigem on tal raske ohjata kõikvõimalikke teemaarendusi ja kõrvalepõikeid, mis kirjutades muudkui paljunevad ja algset ideed igasse ilmakaarde kisuvad, nii et igale tekstile kulub Aniital lõpuks kümneid kordi rohkem aega, kui asi väärt on. Aga isegi kui Aniital tuleks mõte teinekord oma autoritasu suurust töötundide arvuga jagada, ei oleks tal selle infoga midagi peale hakata.

Oma potentsiaalselt neljatonnise essee jaoks hakkas Aniita eeltööd tegema kohe pärast konkursi väljakuulutamist ehk juba juunis, noppides kodusest raamatukogust välja hulganisti kelmikaid kirjandustsitaate, mille põhjal tekst kokku panna. Ta tahab näidata, kuidas tema vaimset arenguteed sillutanud lugemis­vara on saanud tema olemuse pärisosaks, sellega tihedalt läbi põimunud ja tasapisi kasvades teda toitnud ja kandnud, siis jõuda mängulisi ja optimistlikke väljavaateid avades ning reaalsust täielikult eirates Eesti kultuuri võimalike tulevikuhoovuste juurde, mis pakuksid austatud žüriile hõrke muhelemishetki ja helgeid mõttekohti. (Täpselt nagu kolmandas klassis, kui anti ülesandeks joonistada Tallinn saja aasta pärast, ja vaatamata sellele, et tegemist oli nimeliselt ideevõistlusega, võitis ikka see, kes maalis kõige ilusamad lendautod.) Paraku võttis Aniita kirjutama hakates asja natuke liiga suurelt ette, asudes enda jaoks lahti mõtestama küsimust „mis on Eesti kultuur?”. Nädalate viisi mängis ta läbi mõttekäike, mis kõik kangekaelselt rappa jooksid, nii et septembri hakuks vajus ta hommikul sülearvutit avades lihtsalt nõutult küljeli nagu öökull, keda on tabanud emboolia, kui parafraseerida Aniita kirjanduslikku hingesõsarat, kes armastas liialt tuletikke.


„Atomoksetiin!” kähvab Aniita kaugenevale Standardi hoonele, nii et trammi tagaaknale jääb tema satori-hetke mälestama väike pesakond sülje­pritsmeid. Viimased aasta aega on Aniita hommikuid rütmistanud lisaks kella kaheksasele Justamendile atomoksetiin, tänuväärne ajurohi. Toimelt parandab see Aniita ärksust ja keskendumisvõimet ning maandab äkilist emotsionaalset üles­köetust, ärevust, süütunnet, sundmõtteid ja ebatervislikke isusid, kuid ei aita Aniital paraku sugugi voodist välja saada. Ta on jõudnud järeldusele, et enne ravi tõmbaski ta end tööpäevaks käima ärevuse ja süütunde jõul, mille kadumise järel on tal olnud jube raske leida hommikuti inimeseks hakkamiseks mõjuvamat põhjust kui rohi ise, mille tarvitamine eeldab hommikusööki ja enam-vähem kindlat kellaaega. Aniita ei tea, mitu päeva tagasi ta viimase kapsli võttis, aga nii palju ta teab, et kui ta ei ole täna rohtu võtnud, siis järelikult ei ole tal olnud meeles ka süüa. Niisiis peaks tal õige pea hakkama üsna halb.

Trammipeatusest kodu poole vantsides püüab ta meenutada, kas tal üldse on kodus midagi söödavat. Contra pildiga kamapakile tegi ta eile põhja peale, muidu oli see tal mitu kuud kapis lohutavaks lootuskiireks, et juhtugu mis tahes, Contra kama on kapis…

Kodu juures märkab Aniita, et prügimajas toimetab jõuluvanamütsiga habemik, kes konteineritest õngitsetud aardeid suurde punasesse Rimi kandekotti laob. Nii et selle variandi võib maha kanda, mõtleb Aniita ja näitab jõuluvanale tagaselja fakki.

Kolmandale korrusele korterisse jõudes võtab Aniita suuna külmkapi juurde, tõmbab ukse lahti, paneb võtmed tühjale munarestile ja vaatab oma võimalused üle. Ülemisel riiulil, mille ta jõukamatel päevadel Bermudaks ristis, ootab tema tähelepanu väike valimik erinevas riknemisastmes pooltühje kastme­pudeleid ja hoidisepurke, nende kõrval tintekas, millega Aniita lootis mingis tuhinas hakata pakenditele avamiskuupäevi märkima, aga mida ei ole siginenud, on uued pakendid. Kiire ülevaatus ütleb, et Bermuda menüüga ei maksa riskida, ja tema kergelt virvendavale pilgule paistab, et tagumise purgi rohekashallis vedelikus hulpiv üksik endine hapukurk noogutab nõustumise märgiks. Keskmisel riiulil on tükk juustu, mis kirjade järgi ei peaks hallitama, kuid teeb seda ometi. Õnneks mitte üleni. „Hakkab looma,” rõõmustab Aniita ja võtab juustu välja. Ta otsib sahtlist teritaja, millega poleerib üle oma lemmiknoa – see peab tal olema alati nii vahe, et vajuks vabatahtlikult tomatist läbi –, ning asub eemaldama juustu­tükilt hallitanud osa, aga ainult nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik. Juustutüki toestuseks leiab Aniita leivakorvist peaaegu fossiliseerunud viilaka, jäänuse oma viimatisest saiaküpsetustuhinast. Sõõm hapuks läinud viinamarja­mahla oleks meeldivalt luuleline täiendus, muigab Aniita, aga peab leppima õlipudeli põhjaga, mille ta vintskele ampsule pehmenduseks peale lonksab.

(Mäludes meenub talle miskipärast tema esimene üürikorter südalinnas pritsu­maja vastas, millalgi 70-ndatel kahe Eesti-aegse maja vahele keevitatud viiekordse liftita maja viimasel korrusel. See oli kahe vanaproua kaasomand, üks viidi hooldekodusse ja teine vaimuhaiglasse, mistap tekkis olukord, kus korter anti olematu raha eest Aniitale üürile, kuniks pärijad prouade surma ootasid. Korter tundus tohutu, isegi laed olid kõrged, aga aeg oli alates maja ehitamisest tardunud sama kindlalt paigale nagu õhkki, mida Aniita mitu kuud pidevalt tuulu­tades liikuma püüdis ajada. Vägagi vilgas elu käis aga prussakatel, keda paistis Aniita jõupingutustest hoolimata aina juurde tulevat. Müsteerium lahenes alles mitmendal suurpuhastusel, kui Aniita leidis rohelise seebiga pindu küürides radikate vahelt mitukümmend tumepruuni kivistist, mis osutusid leiva­kontsudeks, küllap mustadeks päevadeks tallele pandud.)

Mõtlikult võtab Aniita saapad jalast, läheb vannituppa ja paneb vee jooksma. Peeglist elumärki otsides koorib ta end alasti ja asub kümblema. Midagi erootilist ei toimu, inimene peseb ja kogub ennast. Kuum vesi aitab alati käima saada, isegi üks psühholoog soovitas tal kunagi ärevuse korral käed kraani alla pista ja natuke veega mängida, et tähelepanu kõrvale juhtida ja tuletada meelde oma privilegeeritust võrreldes nende miljonite inimestega, kes puhtas joogivees kümblemisest isegi und ei näe, sest nad lihtsalt ei tuleks selle peale. Võimalik, et psühholoogi soovitust on Aniita oma peas natuke toimetanud, aga igatahes loputab ta end nüüd oma privileegide joa all pikalt ja pealaest jalatallani. Siis astub ta vannist välja ja mässib end hommikumantlisse. Hakkab looma, mõtleb ta uuesti peeglisse vaadates.


Aniita ajab vee keema ja mõõdab kruusi põhja julge supilusikatäie kohvipuru, seda veel on. Aurava pätikaga sätib ta end kirjutamisnurka, mis koosneb lamamis­toolist, kolmest padjast ja kahest taburetist. Ta paneb kohvi ühele taburetile, istub, sätib padjad strateegiliselt külgede alla ja sülle, võtab teiselt taburetilt puuküttega sülearvuti ning avab Kulka essee faili, kust plingib vastu uljas algus „Eesti kultuur on…” ja poole aasta jooksul kogunenud selgitus­püüded, üks abitum kui teine. Kultuur, mida tehakse eesti keeles? Eestimaa pinnal? Eesti kodakondsusega ja/või Eesti Vabariigi poolt väljastatud isikut tõendavat dokumenti omavate inimeste poolt? Eesti rahastusel?… Vähemalt ei hakanud kultuuri terminit defineerima, mõtleb Aniita kohvipaksu mäludes, sest kui kõikidest talle teada olevatest määratlustest ühisosa välja sõeluda, jääksid võib-olla alles sõnad „inimene” ja „tegevus”. Niisiis otsustas Aniita kohe minna kompromissile ja piirit­leda oma teksti nende kaheksa valdkonnaga, millel on Kulkas oma sihtkapital. Mitte kuidagi ei saa ta aga taandada Eesti kultuuri näiteks projektidele, mida Kulka rahastanud on… Aga mis siis peab olema seos Eestiga? Kui Patti Smith mainib oma raamatus Eestit, siis see ei ole Eesti kultuur, aga kui Paula Taberland tõlgib selle eesti keelde, siis juba on, või ei? PÖFF-il näidatavatest filmidest enamik ei ole Eesti kultuur, aga festival ise ju ikka on?

Ilmselt tuleb see osa nüüd lihtsalt ära jätta, sest tähtaeg kukub südaööl ja pole võimalik, et teised kirjutajad ennast selliste küsimustega piinavad. Aniita on küll tubli tüdruk, aga mitte nii tubli.

Ta loeb uuesti lähteülesannet: „Ootame kirjatöid, mis väljendavad autori suhet Eesti kultuuri, Eesti Kultuurkapitali või kultuuripoliitika kohta laiemalt. Kuhu oleme 100 aastaga jõudnud, kuidas edasi minna, milliseks kujundada järgmine sajand – kõikidest arutlustest on sihi seadmisel abi.” Võib-olla siis ikkagi võtta juhtmõtteks „Minu Kulka”, sest tegelikult on Aniital Kulkaga päris valutult läinud, kui välja arvata paar ürituseprojekti, mille kuluridu ennustaski ta võib-olla liiga huupi. Aniita ohkab ja tõuseb püsti. Pausi on vaja, lihtsamat ülesannet, eduelamust.

Talle meenub paberilipik koduse ülesandega, mille Terapeut oli talle sessiooni lõpus pihku surunud, „et võib-olla vaatad ja järgmine kord… vaatame koos”. Aniita siirdub lipiku järele, aga jääb tee peal stoppama, sest miski on talla alla kleepunud. Ta vaatab järele: kapsel. Üks ots valge, teine sinine. Aniita kiljatab võidukalt. Atomoksetiin! Küll lahjem variant, mida ta peaks kolm tükki võtma, aga asi seegi. Väike kohvike veel peale ja hakkabki lõpuks looma.


Kapsel hinge all, uus aurav kohvike tabureti peal, läheb Aniita võtma vannitoa põrandalt jopet, mille taskust tulebki välja Terapeudi lipik. Sellel seisab:

„NEGATIIVSED USKUMUSED: paljudel meist tekivad varases eas negatiivsed hinnangud enda kohta, mis ei vasta tõele, kuid ometi kinnistuvad, kui nad tähelepanuta jätta. Näiteks kui lapsele korrutada, et ta ei saa millegagi hakkama, võib see mõte temas juurduda ja kasvada kahjulikuks veendumuseks, et ta ongi saamatu. Aga mis siis, kui ei ole? Võta paberileht ja pane kirja kõik negatiivsed hinnangud enda kohta, mis Sul meelde tulevad. Siis lõika need välja, leia neile hoiukarp ja määra karbile valvur, kes hoolitseks selle eest, et kahjulikud veendumused karbist ilma Sinu loata välja ei pääseks. See võib olla mõni kujuke või midagi muud, anna fantaasiale vaba voli! Nipp: tee karbist pilt, et saaksid seda äreval hetkel alati vaadata!”

Väga lebo, hindab Aniita. Vaevalt et siin nüüd imesid hakkab juhtuma, aga vähemalt on ülesanne jõukohane, tõmbab ehk mõtte lahti. Ja mine tea: päris okei tunne oleks oodata hilinenud honorari ja mitte mõelda „asi on minus”, libistada Kirjastusele lihtküss „millal tasu saan?” ja mitte tühistamist karta.

Päris TORE oleks-ks-ks-ks-ks –

kajab Aniita peas, kus veel hetk tagasi laamendas tavapärane üleväsinud sõime­rühm, aga nüüd ühtäkki valitseb vaikus. Isegi selgus?

Talle meenub üks kitš Pariisi-teemaline toos, mis peaks vedelema kõikvõimalikku kribu-krabu täis kummutisahtlis sildiga „Varia”. Ta leiabki selle kohe üles ja samast sahtlist jääb talle näppu väike kräsupäine Norra krõll, kes on kuidagi ninast ilma jäänud.

Ongi retsim, kiidab Aniita, lisab tõsiselt­võetavust.

Kummutil haigutavast märkmikust rebib Aniita mõned lehed, lõikab tükkideks ja hakkab paugutama:

„ma olen väärtuslik ainult siis, kui ma võtan teistest suurema koorma”

„ma olen talutav siis, kui ma ei võta ruumi”

„minu elus ei kesta ükski hea asi, alati juhtub midagi”

„mul on alati midagi viga”

„ma olen igav, inetu, imelik, ebapiisav”

Ühesõnaga, Aniita on hoos.

Mõttesolkmed paiskuvad temast sedelitele nii marulise tulvana, et pastakat hoidev käsi jõuab vaevalt järele. Ta virutab järjest lehti Pariisi-karpi, mis saab üsna kiiresti täis, aga nõustub veidi paisuma. Kui Aniita on pool märkmikku tühjaks rüüstanud, surub ta karbile kaane peale ja paneb sellele istuma Norra krõlli, kes tundub nüüd karbiga võrreldes naeruväärselt väike, aga ilma ninata siiski piisavalt ähvardav. Aniita paneb karbi koos krõlliga külmkappi, teeb pilti, lööb ukse kinni. Nüüd märkab Aniita, et tema suuõõnde on tekkinud talumatu kuivus ja pärasoolde on kogunenud raskus, mis soovib viivitamatult välja saada.

Prioriteedid, prioriteedid.

Aniita haarab taburetilt pätikohvikruusi, kaanib tühjaks, laseb vett täis ja jookseb potile. Järgneb omamoodi harmooniline moment, kus noor naisterahvas ühest otsast vett sisse lahmib ja teisest otsast täie pasaga välja tulistab. Aniitale ei meenugi valingu vaibudes, millal ta viimati nii jõulist tasakaalu­tunnet koges.

Küll aga meenub talle midagi muud.

Tumesinine!

Talla alt leitud kapsel oli ühest otsast valge, nagu olema pidi, teisest pidanuks olema helesinine, et olla atomoksetiin, aga oli täiesti kindlalt tume, niisiis –

Türaürask-k-k-k-k! puristab Aniita, viskab kruusi pesumasinasse, asub end puhtaks pühkima ja mälusahtleid lõgistama.

Kui ta raviga alustas, kirjutati talle kõigepealt välja erguti, lisdeksamfetamiin, millega nii meeldivad kui ka isegi ebameeldivad tööd küll lausa lippasid käes, aga Aniita füsioloogilise eripära tõttu lippas tal paraku veelgi hoogsamalt sitt, mida täiendasid räige suukuivus, isutus, unetus, lõuakrambid… ja mingi jama oli veel.

Igatahes tuli see eksperiment pärast esimest purki katki jätta. Küllap pääses üks kapsel siis kuidagi plehku ja peitis end nii osavalt ära, et siiamaani vahele ei jäänud.

Aniita tõmbab ühe käega vett peale ja pükse üles, teise käega keerab kraani lahti ja pistab pea külma vee alla. Õudusega meenub talle, et rohtu võttes pidi alati korralikult rasva ja valku sööma ning päris kindlasti ei tohtinud kapsli peale kohvi juua, sest see on noh, spiid.

Aina janusem Aniita püüab kõigest väest suud kraani all hoida, aga ette­võtmist takistab juba häirivalt kaheksasse kiskuv alalõug. Samuti ähvardab streikima hakata halba aimav süda.

Järgnevad minutid on otsustavad.

Aniital tuleb otsekohe maha rahuneda.

Kuidas?

Vastus ei lase end oodata: veini oleks vaja.

Ta keerab kraani kinni, kuivatab näo ära ja jookseb kapiuksi paotama. Veini ta leida ei loodagi, aga äkki on kuskil mingi pudelipõhi, mõni nilbe banaani­liköör või ürdinaps või midagi sellist, mida on ilgelt naljakas kell seitse hommikul sünnipäevapeo viimaste võitlejatega tuisutopsiks võtta, aga ühelgi muul juhul ei jooks…

Mõningase tuustimise peale leiab Aniita smaragdrohelist vedelikku täis pudelikese, mille silti ehivad vampiirja olemisega naisterahva pea ja gootiromantiline kiri „Absinthium”.

Ahaaa.

Veneetsia biennaal, 2015.

Jaanus Samma, „NSFW. Esimehe lugu”.

Palazzo Malipiero.

Aniita oli esimest korda Itaalias, talle oli hiljuti kingitud absindilusikas, millele mõeldes lahkuski ta ühest tolmusest vanalinna napsupoest selle võluva pudeliga, mille ilusat klamberkorki ei ole ta üheksa aastat raatsinud isegi nuusu­tamiseks avada.

Aniita seisab nüüd hetke keset tuba, silmini paukus, pudel otsustavalt käes, ja mina tean ja kindlasti ka Sina tead, et see on tal nüüd ikka väga, väga halb mõte, sest pudelil on kirjas 69 kraadi ja tema päeva ainuke toidukord on tugeva intressiga potist alla lastud, aga vaata, Aniitakese ajul on imetabane võime tõmmata puhkehetkel üles täiesti jaburaid ärevustuure, kuid tõelises stressiolukorras säästa teda peaaegu kõigest, mis võiks valesti minna, tõugates teda kõige esimese lahenduse poole, mis kuskil plingib, sest piltlikult öeldes kukkus omal ajal Aniita närvisüsteemi paigaldanud elektrik tööpostil jooma ja jättis mõned otsustava tähtsusega kaablid vahele.

Mõned nimetavad seda supervõimeks, aga meil ei ole selleks põhjust, sest Aniitakene, kes suudab nüüd mõelda vaid sellest, et tal on jäänud üksikud tunnid võiduessee kirjutamiseks, nööbib pudelikese lahti ja läigatab selle sisu oma sõiduhoos lõugade vahele.

On nagu on.

Kogemus on täpselt nii ebameeldiv, et Aniita šokeeritud keha saadab ajule küll väikese hilinemisega, aga see-eest tungiva käskluse: SÖÖ! KOHE!

Aniita vaatab, silmad usinalt punnis, ringi majapidamises, kus pole isegi prussakatele midagi pakkuda. Seinariiulil kehitab laiu õlgu luuderohi, muidu igati hea potitaim – tee või ära tee, ikka kasvab. Toorel kujul mürgine, kutsub esile ägedat oksendamist, samas tehakse sellest siirupit, mis lahtistab köha.

Lahtistada pole siin praegu enam midagi.

Lillepoti kõrval seisab Maria Fausti vinüül, „Mass of Mary”. Kaanel lõhki lõigatud granaatõun. Lihav, peaaegu nilbelt mahlane. Aniita tilgatumaks kuivanud suu hakkab lootusrikkalt süljega täituma, ta peaaegu juba krudistabki hammaste vahel lurtsuvates mahlavammustes seemneid. Ta tõmbab keelega üle albumikaane.

Nii lähedal, hulluks ajab.

Kui saaks kuskilt hästi natuke näksida, nii et välja ei paistaks. Plaadimängija temaga nagunii enam koostööd ei tee. Aniita proovib hambaga plaati.

Ei, see ei lähe.

Ta tõmbab varrukaga plaadi ja kaane üle, ei maksa ilusat kujundust ära lörtsida, ega tal kunstiga priisata…

Oot!

Aniita näljane pilk lipsab kaks seinapaani tahapoole, kus tabab otsekohe veidra punase eluka suuri valgeid sugulassilmi, mis kõõritavad samuti isukalt kõrgustesse. Eve Kask, „Koit 15/50”, 1987, linoollõige.

Või vahib see elukas hoopis musta alasti naist enda ees?

See teos on Aniitaga kaasas käinud senikaua, kui ta ennast mäletab, aga nüüd on tal tunne, nagu näeks ta seda esimest korda. „Koit 15/50” on väga tõenäoliselt kõige hinnalisem ese tema valduses, rääkimata sentimentaalsest väärtusest, mis paraku hamba alla ei passi. Aga proovima peab. Aniita tõmbab näpuotsaga üle hapra naise ihu, ülevalt alla, täpselt kõõritavate silmade vahelt, rindadest häbemeni, siis pistab näpu suhu ja teeb selle ümber keelega paar tiiru.

Ei, inimsööjat temast ei saa.

Aga nuudleid sööks küll.

Kas mitte Maarja Kangrol polnud üks novell klaasnuudlitest? Resideerus kuskil loomemajas, pidi ühislauale midagi vaaritama ja tegi krevettidega nuudlid?

Oli-oli, „Dantelik auk”!

Aniita kalpsab eesti kirjanduse kapi juurde ja hakkab nuudliraamatut jahtides näpuga mööda raamatuselgi ajama. Kaas oli kõva, aga see-eest matt, tumesinakas-­lillakas, nagu ilutulestiku säbrud peal…

Lõpuks oli vist nii, et keegi ei tahtnud neid nuudleid ja need maandusid lausa prügikastis. Täiesti haige.

Mida kõike Aniita praegu sitasti tehtud nuudlite nimel ei annaks.

Ei leia, kurat.

Aniita lappab trükiseid juba teist korda ja päris tigedalt hambaid kiristades, aga pole parata, küllap on raamat välja laenatud, mõttega „küll meelde jääb” – ei jää, Aniita, EI jää.

Tuleb midagi muud leida.

Närvilised näpud sobravad edasi, siis peatuvad.

Janar Ala „Oma rahva lood”.

Seal oli ju see süldilugu!

Aniita avab lõhna peale lehekülje 33 ja loeb:

„Üks on kindel, me peame rääkima süldist.”

TÄIEGA!

Juba jooksebki üle näljahädalise söögitoru elevusjudin. Kiri on mõnus suur, ei ole liiga peeneks hakitud. Paber konkreetne, natuke võib-olla libe ja äkiline, aga Aniita hakkab siiski servast rebima. Ta tõmbab endale süldijutust toeka riba, pistab otsapidi suhu ja hakkab lätsutama. Ei hullu, kindlasti mahlasem kui lõunane näkileib. Ta rebib paar linti veel, need lähevad juba ludinal.

Süldiisu ammendatud, vaatab Aniita kapis edasi.

Indrek Koff, „Eestluse elujõust”, raudselt leiab midagi.

Ta vaatab kohe algusest, „õigel ajal jõudsite liha sai just valmis”, aga liha nagu enam ei tahaks, võiks midagi kõrvale olla, Aniita lehitseb edasi, „kartul soust kartul soust piima ka kõrvale ja kõige parem” – täistabamus!

Ta rebib rõõmsalt süldikõrvase välja ja lahendab ära.

Nüüd on Aniital juba peaaegu hea olla, aga eine võiks ikka mingi mõnusa magusa ampsuga lõpetada –

Kohe ilmutabki end Urmas Vadi „Hing maanteeserval”, mille kaanelt limpsib Aniita pikalt ja tänulikult vaarikamoosi.

Nüüd hakkab ausõna tõesti looma.

Aniita võtab seljakotist kõrvaklapid, ühendab sülearvutiga ja paneb mängima Kannabinõia, „3”, 2019. Sulnilt lõriseva droonilaulu saatel asub Aniita tagasi lähte­ülesande juurde. Ta süveneb hetkega ja sedavõrd häirimatult, et ei märkagi külmkappi, mis esialgu käuksatab, seda ta nagunii ei kuule, siis aga võbiseb.

Kõigepealt paar arglikumat lühikest võbinat, siis natuke pikem.

Siis hakkaks nagu raputama.

Aga Aniita ei saa seda näha, sest lõpuks ometi ta teab,

ta lihtsalt TEAB,

et kirjutada tuleb kultuuripoliitikast.

(JA MA TULEN SU SISSE SINU RADADESSE LÄBI KÄIDUD TEE OLEN IMEMEES)

Sitta neist raamatutsitaatidest – need ei ütleks kellelegi midagi, isegi kui ta viited alla paneks. Kirjutada tuleb ASJAST, tuleb kirjutada, nagu asjad ON, sest asjad on PUTSIS ja keegi peab selle välja ütlema. Kui iga probleemipüstituse peale antakse meile mõista, et me tahame lastelt, pensionäridelt või kaitseväelt raha ära võtta, siis tuleb neile meelde tuletada, et ka sõna on tank.

Aniitale on täiesti selge, et seda peab tegema tema. Ta võtab ette ajakirjanduse. Klõpsab lahti kõik uudisteportaalid, lootuses leida pidepunkti, millest midagi kasvatada.

(KOOS MINUGA KERGE MINU TAGA SUL JULGE MINA OLENGI SEE OLEN IMEMEES)

Kas Raudsep ei olegi pärast demo enam kuskil täristamas käinud?

(IME-MEES! IME-MEES!)

Nagu ei paista.

(IME-MEES!!!)

„Kunstiasutuste vedajatel hakkab õhk ja armastus otsa saama”… „Rahvus­vaheline näitlejate föderatsioon noomib Eesti valitsust”… „Keeruline aeg innustab kunstnikke pintslit haarama”… Mida kuseme? Lahjade või kohati lausa kintsu kaapivate pealkirjade mannetu visin ajab Aniita päriselt marru.

(JA MA VÕTAN SU KAASA JA SA PÕLED PÕLED PÕLED PÕLEEED)

Kas tõesti on võimalik, et me käisime korra Stenbocki ees ära ja siis läksime tagasi alluma? Tule taevas appi, meil oli ju PÖFF just, Tiina Lokk on ju ometi midagi krõbedat põrutanud! Vot see on mõnus naine, ütleb ikka iga aasta nii, et seinad värisevad!

Cmd+F Lokk, nii, mis siin on…

„Kultuurivaldkonnas toimub praegu vaikne hääbumine.”

No mis VAIKNE, Tiinakene! Meil maja põleb ja sina tuled kastekannuga… See ei VEENA ju kedagi!

(TULE VAATA PEEGLISSE)

Külmkapp on vahepeal hakanud tungivamalt vappuma, nii et ka Aniita seda märkab. Paraku märkab ta ühtlasi külmkapil kella: null null null seitse, vappub kapp.

(ALLAANDMINE)

Ei!

(PARATAMATULE)

Üle minu laiba!

(PARATAMATU SEE)

Ei, Aniita peab tegema midagi konkreetset ja kohe.

(JA KUI VÕTAN SU ENDALE HOIAN SIND ENDALE JÄTAN SU ENDALE)

Ta lööb lahti ministeeriumide kodulehed ja hakkab ministrite meiliaadresse kokku ajama. Selles mõttes nunnu riik, aga Kultuuriministeeriumi leht on muidugi ainuke, kus pole kontaktide linki! Ainult üldmeil, no sama hästi ta võiks oma tähelepanekud jõuluvanale saata.

(VAATA SILMA MULLE VÄLJAST ALLAILMA VAATA)

Aga samas…

Mida ongi Aniital neile kirjutada, mida nad juba kuulnud ei ole?

Millal sa viimati raamatu ostsid?

Ära käi pinda, käi teatris?!

Aniita uriseb.

See ei ole veenev!

Aga nüüd ta teab, mis on.

(JA MA SAAN SU KÄTTE NIIKUINII SAAN SU KÄTTE NIIKUINII JÕUAN KÄTTE)

Aniita metsistunud pilk vilksab köögiletile, siis märatsevale külmkapile, siis tagasi arvutile, ta viskab klapid peast ja läheb Facebooki.

Uue postituse aknast vaatab vastu küsimus:

Millest mõtled, Aniita?

Kohe näed! sisiseb Aniita ja klõpsab „Otsevideo” lingil, täägib Kultuurkapitali, Kirjastuse, kõik ministrid, nõunikud ja teised asjapulgad, kes vähegi pähe tulevad.

Tekstiaken: „siiralt teie #eestikultuur”.

Nüüd tuleb tegutseda nobedalt, sest sellel videol ilmselt pikka pidu ei ole. Aniita otsib üles telefoni, avab Instagrami, kus kordab vastavaid ettevalmistusi.

Nähes, et tunnistajaid koguneb, käärib Aniita käised üles, haarab köögiletilt juustu jaoks teritatud noa ja NÄTAKI! äsab tera kaamera ees vasakusse randmesse ja sikutab jõuliselt allapoole, samal ajal möirates nagu kõva kuulmisega sinivaal.

Interneti vilava pilgu all niriseb tema lõikehaavast rõõmsalt roosatav vaarikamoos valge hommikumantli käisele.

Efektne! kiidab mõttes spiidikristus Aniita, kõigi kultuurinälgurite kaitsja!

Nüüd vaatab ta otse, kord süleri, kord telefoni kaamerasilma, ja uriseb:

„HOMNE MAGUSTOIT ON MARGIT LÕHMUSE „STERNE”, RAISK!!!”

Viimaks prahvatab lahti ka külmkapiuks, mille vahelt kargab välja ninatu Toomas Lunge, kes lööb rusika südamele ja hakkab uhama:

VÕ-ÕTA KINNI-II KUI TAHA-AD VEEL KAELA-AST

VÕTA SÕRME-E-DE-EST HOIA VE-EL KÄE-EST