Kaur Riismaa: „Väsinud valguse teooria”.
Varrak, 2025. 405 lk.
„ma olen meeter kuuskümmend kuus õlgadest pikemate
helepruunide juustega eesti kartul noh kaur riismaa ütleks
šatään sest ta siuke pretentious mathafaker (heasmõttes)”[1]
Ma ei saa kuidagi üle teatavast pingest ja pinevusest, mis Kaur Riismaa romaani lugemisega paratamatult kaasa tuleb. Ei ole sellest saanud üle ka eelnevad arvustajad Ave Taavet ja Vilja Kiisler.[2] Pinget põhjustab muidugi eelmise talve kõige tüütum sensatsioon Nora Maria London, kelle vari jälitab ilmselt paljusid „Väsinud valguse teooria” lugejaid. Pille-Riin Larmi sõnul oli London aga hoopis erakordselt hästi õnnestunud ristturundustrikk, põnev olukord, mis aitas Riismaa võiduromaanile tähelepanu juurde tuua.[3] Väljaspool kirjandusvaldkonda on ristturundus üsna levinud viis, kuidas potentsiaalsete klientide (või valijate) tähelepanu pälvida, sarnase trikiga pääses suurde poliitikasse näiteks Hendrik Johannes Terras, kes kogus 2022. aasta suvel kuulsust tõsielusaates „Vallaline kaunitar” ning osutus vaid pool aastat hiljem 771 häälega valituks Riigikokku. Paraku kaasneb ristturundusega oht inimesed ära tüüdata ning nõnda juhtus mu jaoks ka Riismaaga (ja otse loomulikult Terrasega). Kuidagi ei aita kaasa ka Riismaa enda tõdemus „Plekktrummis”, et Londoni essee olla sündinud ennekõike hasardist, kas žüriiliikmete vanust ja huvisid silmas pidades on võimalik võistlus kinni panna: „Aga kui on konkurss, kus on ERR-i esindaja, Sirbi esindaja, Kultuurkapitali esindaja ja Vabaõhumuuseumist vist keegi, siis need ei ole ilmselgelt 20-aastased, aga nad ei ole ka sügavas pensionieas, nad on kuskil seal vahepeal. [—] Kui kirjanik teab, kes ta lugeja on, siis ta saab valida neid koode ja nuppe, kuhu vajutada.”[4]
Ka „Väsinud valguse teooriat” lugedes tekkis küsimus, keda Riismaa seekord ümber sõrme proovib keerata, kellele see turundusprojekt suunatud on. Romaani tegelaskond on ju väga lai, raske on mitte kellegagi samastuda – teismelistest tüdrukutest poliitikute ja ärimeesteni, sekka välismaalasi, putkapidajaid ja põhjakukkunud parmusidki. Riismaa empaatilist ümberkehastumisvõimet kiideti juba tema debüütkogu arvustustes ja see oskus on kahtlemata iga raamatuga süvenenud. Samastumisvõimalust pakub ka teose ajaline siruulatus (1990-ndate lõpuaastatest kuni koroonapandeemia alguseni), aga kes siis ei tahaks rahututel aegadel natuke nullindaid taga nutta? Nii sobitub „Väsinud valguse teooria” kenasti teistegi viimasel kümnendil avaldatud lähiajalooga tegelevate eesti romaanide sekka, näiteks Lilli Luugiga ühendab Riismaad lausepoeetikas väljenduv eleegilisus: „Elu ei ole film ja elus ei kehti need reeglid, mille järgi stsenaristid kirjutavad filme.” (Lk 15.)
Lisaks eri ühiskonnagruppide murede, rõõmude ja sügavamate soovide kujutamisele on tegelastel ka elulähedaselt kõlav kõnepruuk ja sõnavara, mis tuleb välja nii dialoogidest kui ka sisekõnest. Sedagi oskust on Riismaa varasemas retseptsioonis kiidetud, ent kogenud dramaturgi puhul ongi see igati loomulik. Kui kõneleb 1990. aastatel kahtlaste tehingutega mammona kokku ajanud ärimees, kes nullindatel tegeleb enda sõnul „puhta” äriga, siis on tema repliigid ootuspäraselt järsud, vastuvaidlemist välistavad: „Kas sina oled vaba? On sul vabadus?” (Lk 72.) Ehkki Riismaa tegelased mõtisklevad alatihti suurte küsimuste üle, mõnikord maneerlikult ja mõnikord siiralt, siis küsimust vabaduse olemuse kohta ei tõstata näiteks masu ajal vastu pükse saanud putkapidaja või hilisteismeline, vaid keegi, kes saab vabadust endale lubada, kellel on aega selle üle mõtiskleda. Putkapidaja kõnepruuk on hoopis ebakindlam ja väljajättelisem: „Ja me emaga pole ka enam kõige nooremad ja sinul on su asjad, aga kõige parem oleks, kui … kui et sa meid natukene aitad, me oleme üks pere ja hoiame kokku, niimoodi on praegu lihtsam. Et tuleb aidata teist inimest, siis on hea.” (Lk 272.) Ühiskondlikke ja vanuselisi iseärasusi arvesse võttev tegelaskõne aitab tegelastel individualiseeruda, nad ei ole pelgalt autori instrumendid ega üdini head või halvad karakterid, samas päris sümpaatseks ei muutu neist ükski. Selgete piirjoontega tegelaskond aitab muidu üsna laialivalguva süžeega raamatut ka koos hoida.
Ent kui „Väsinud valguse teooria” (varases keskeas) ärimeeste, poliitikute, putka- ja poepidajate sisemaailma kujutamisele võiks ette heita ehk vaid kohatist etteaimatavust, siis romaani kõige kesksema tegelase Loretaga astub Riismaa küll mitu korda samasse ämbrisse nagu Nora Mariaga, pannes noore naisterahva tegutsema viisil, mis tundub isegi fiktiivse maailma reeglite järgi veidra ja ebaloomulikuna. Loreta ei ole manic pixie dream girl nagu London, kelle huvid kattuvad Silvia Urgase sõnul pigem 40-aastase kultuurse mehe kui 18-aastase tüdruku omadega,[5] pigem on Riismaa kujutanud teda märksa iseteadlikumana kui meeskirjanduses tavaks. Paraku unustab Loreta oma iseteadlikkuse, autonoomsuse ja isiklikud unistused sootuks ära, kui kohtab raamatu lõpuosas piisavalt rikast meest, ning kolkaküla lootustandvast filmitegijast saab täiesti mitteirooniliselt mõisapreili, kes plaanib peiuga pulmaõhtul päikeseloojangusse purjetada ja temaga terve aasta „Euroopa vanades kuurortides” veeta.
Neilgi unistustel pole häda midagi, aga kahjuks jääb Riismaa kinni ka Loreta pead vaevavasse stsenaristikaõpikusse „Save the Cat” („Päästa kass”, 2005), mis kirjutab ette, kuidas peakangelase seiklus (filmis) kulgema ja lõppema peaks. Filmistsenaariumisse igati sobiv loogika mõjub kirjandusteoses aga naiivselt ja ebausutavalt: Loreta lugu leiab liiga kiire ja tema mitmekülgse iseloomuga vastuollu mineva lõpplahenduse ja nii jättis Riismaa paraku kasutamata hea võimaluse tuua siinsesse kirjandusse naistegelane, kelle õnn (ega õnnetus) ei sõltu suhetest meestega.
Niisiis, Riismaal on põnevad tegelased ja tegelastel on oma hääl, just nagu heas näidendis või stsenaariumis olema peabki. Ja peale selle on tal pretensioonikas stiil, mis „Väsinud valguse teoorias” ei väljendu niivõrd võõrsõnade kasutamises (ehkki mõne „šatääni” ikka leiab), vaid äärmuseni lihvitud väljajättelisuses. Laused on timmitud lihtsaks, lühikeseks ja löövaks nii kirjeldustes, dialoogides kui ka tegelaste sisekõnes, mis ühelt poolt loob romaanile ootusäreva ja filmiliku atmosfääri – kogu aeg on midagi lõppemas või algamas, aga see miski jääb alati kardina või järgmise kaadri taha peitu. Kinematograafilisust toetab ka avaruse, valguse ja ilmastikuolude rõhutamine ning inimese väiksuse väljatoomine nende taustal: „Esimesed tuuleiilid rabavad särkidest kinni. Ainult maja kohal tilluke viir heledat, kuidagi kaamet taevast.” (Lk 43.) Kui „Väsinud valguse teooriast” tehtaks film, siis oleks seal oksendamiseni droonikaadreid!
Teisalt muutub pinevusest ja väljajättelisusest pungil stiil, eriti dialoogides ja sisekõnes, pikapeale üheülbaliseks, sest kõik tegelased tunduvad olevat ühtviisi dramaatilised, rääkigu või mõelgu nad parasjagu koera surmast või paremäärmusliku erakonna rahastamisest. Täpselt samamoodi – inspiratsiooniallikat matkides, aga oma stiilile truuks jäädes, on Riismaa (ilukirjandusliku teose kohta võrdlemisi palju) teinud üldfilosoofilisi kokkuvõtteid kontseptsioonidest, mis tegelikult lihtsustamisele ei allu, näiteks optikast või kunstiajaloost. Need monoloogid tekitavad natuke samasuguse tunde nagu Vikipeedias ajaviiteks suvaliste nähtuste kohta artikleid läbi kammides: lugemise ajal tundub kõik selge, aga tegelikult midagi meelde ei jää, samuti on arusaamatu kõrvalepõigete laiem eesmärk. Rahvavalgustus? Stiiliharjutus? Või on Riismaa ise nagu väike vikipeediamasin või ChatGPT, mis kirjutab tellimuse peale valmis essee, entsüklopeediaartikli, tegelaskõne või terve romaani, chat of all trades! Ent tõele au andes leiab „Väsinud valguse teooriast” ka päriselust naljakamaid ja täpsemaid stiiliharjutusi, näiteks endise tõsielustaari Jani populistlikust retoorikast vahutavad kõned on kirja pandud märksa sõnaosavamalt ja nõtkemalt, kui (arvatav inspiratsiooniallikas) EKRE seda ealeski teha suudaks. Erakonnad, kutsuge Riismaa endale valimisprogrammi kirjutama!
Paar aastat tagasi kirjutas Kaur Riismaa Sirbi veergudel tehisaru abiga loodud kirjandusest, jõudes lõpuks järeldusele: „Meid ei huvita niivõrd, mis juhtus tegelikult, vaid kuidas juhtunut näeb näiteks Andrus Kivirähk. Loeme teksti selleks, et tundma saada autorit.”[6] Kui Riismaa on lõpetanud arvatava lugeja või žüriiliikme koodidele ja nuppudele vajutamise ning hakkab veelgi pretensioonikamalt omaenda häälega kirjutama, siis saame ehk meiegi teda lõpuks tundma õppida.
[1] Sveta Grigorjeva, Mimmud maailmalõpu vastu. Vikerkaar 2025, nr 12, lk 3.
[2] Vt: Ave Taavet, Kuidas lavastada kirjandust? Sirp, 21. XI 2025; Vilja Kiisler, Tubli, Nora Maria, hästi tehtud. Midagi on siiski puudu. Eesti Päevaleht 26. X 2025.
[3] Pille-Riin Larm, Ajad muutuvad ja kirjanduse turundamine ühes nendega. Sirp 31. X 2025.
[4] Kaur Riismaa: 2019. aastal oli Nora Maria Londonil paar kuud Instagrami konto. ERR 11. III 2025.
[5] Silvia Urgas, nora maria london sai mu kätte. silviau.ee 16. III 2025.
[6] Kaur Riismaa, Tehisarukus kirjaniku pilguga. Sirp 22. III 2024.
Lisa kommentaar