Vahur Afanasjev: „Tuulevaiksed aastad”.
Vemsa, 2021. 114 lk.

Vahur Afanasjevi liigvarajane lõppnoot „Tuulevaiksed aastad” on jaotatud neljaks temaatiliselt varieeruvaks, kuid üksteisest pidevalt tõukuvaks tsükliks. Raamatus jätkub üldjoontes „Hõbehundi lauludes” (2020) alustatud tagasivaatav, keskealise mehe kurblik luule, mis kätkeb endas nii hingerahu otsinguid kui loodusmotiive, aga eriti armastust. Erinevalt „Hõbehundi laulude” riimluulest on „Tuulevaiksed aastad” kirjutatud vabavärsis. Esteetiliselt toetavad magusnukrat sisu Lilli-Krõõt Repnau minimalistlikud loodusjoonistused, mis seovad raamatu tuhmides toonides loodusvaatega kaane sisuga tervikuks. Tõik, et tegemist on Afanasjevi enda tehtud fotoga, häälestab lugeja eriti isiklikuks lugemiskogemuseks.

Kuna tegu on postuumse koguga, siis on tekstid tsüklitesse jaotanud tõenäoliselt raamatu toimetajad Kaur Riismaa ja Doris Kareva – jälgin raamatu osasid pigem kompositsiooni kui kontseptsiooni eritlemiseks. „Tuulevaiksete aastate” esimene tsükkel „Rokenroll” kujutab endast mängulist avapauku. Sisse juhatatakse lein, hingerahu otsingud ja kurblikud refleksioonid, kuid teisalt on tekstides tunnetuslikku ja vormilist eripära, mis loob sisu ja vormi vahele pinge. See eripära seisneb raskemeelsete teemade, nagu üksindus, õnne kätte­saamatus ja surm, peitmises hümniliste korduste, lennukate sõna­mängude („Inimene lambanahas”, „Must lein”, „Eurolauliku viimane võistlus”) ja assotsiatsioonidel põhinevate loetelude („Sekundaarsed hümnid”, „Tervitus­telegrammid”) vahele. Kurbus on juba kohal, kuid selle mõju mitte nii vahetu. Lisaks vormilisele eripärale jääb silma ka tsükli viideterohkus. „Rokenroll” on tihedalt täis kultuurilisi viiteid nii Eestist kui kaugemalt, alustades kirjanikest ja heliloojatest ning lõpetades Maie ja Valduri ning Sherlock Holmesiga. Paljud viited jäävad ajaliselt Afanasjevi noorusesse, tema mineviku­kogemuste visandamine aitab lugejal autori meeleseisundit paremini mõista.

Selle kõige keskel on pingestatud ka lüürilise mina positsioon. See saab ilmsiks juba tsükli avaluuletuses „Rokenroll praegu”, kus avaldub teadmatus, mismoodi edasi liikuda: „On hetki, mil ma enam ei tea, / millist kangi tõmmata. / Kuidas mõjutada maailmamasinat, / et ta must üle ei sõidaks?” (Lk 8.) Eluaeg samade sokkide kandmise kujund selles luuletuses jätab mulje, et teadmatus on kasvanud juba pikka aega. Sokid annaksid justkui edasi tunnet, et hoolimata kasvavast elukogemusest ei suuda lüüriline mina siiski mõningaid probleeme või isiku­omadusi kuidagi maha raputada. Esiti paistab, et lahendus teadmatusest tingitud seisakule on tagasi looduse juurde pöördumine. Lüürilised looduskirjeldused on episoodiliselt kohal nii selles luuletuses kui ka mujal raamatus.

Teises tsüklis „Kohtumine egoga” asetuvad sümbioosi kaks Afanasjevile varasemalt südamelähedast teemat – armastus ja Tartu. Armastatakse Tartus ja armastatakse Tartut. Eriti armastusväärsed on Emajõgi ja Ülejõe linnaosa. Kui teose alguses vaatas lüüriline mina minevikku ning iseendasse, siis nüüd lisandub enese vaatlemine erinevates rollides (isana, armastajana, luuletajana, osana tervikust).

Tsükli avaluuletuses „Karihiired pruut­valgel põllul” mõtleb lüüriline mina maanteel kihutades oma tütrest, kuid: „Karihiired pruutvalgel põllul / ei saagi teada, / kas õnneliku inimese veri / aurustab lund / nagu sulametall.” (Lk 39.) Isaks olemise kogemusest räägib läbi mitmete assotsiatsioonide ka „Viljapõllu raskus”, mis viitab hõbehundi kujundi kaudu ühtlasi Afanasjevi eelmisele luulekogule. Luuletus „Hommik” ühendab armastatu ja hommiku filigraanseks kujundiks: „Ehk ei saagi ma teada, / mis ma sinu jaoks olin, / aga ikkagi olen sinu jaoks, / olen kusagil olemas, / igas hommikus, / kui keegi paitab su pead” (lk 41). Samuti ühenduvad luuletuse „Läbipaistev sinine” pealkirjas vesi (Emajõgi), elamine, armastus ja armastatu kleit. Eriti tähelepanuväärne on osa ja terviku suhteid eritlev „Üksainus näide”, mida võib pidada selle tsükli keskpunktiks. Selles tekstis saavad nähtavaks luuletaja olemuslikud pained ja kirjanduslikud ambitsioonid, samal ajal kui inimene ise on kontekstist teadmatuses:

Mida teab laine ülejäänud järvest?
Mida teab vihmapiisk
tumedatest pilvedest?

Tuuleiilid kaovad,
millekski vajalikud,
kerged kui õhk.

Iga liivatera 
saaks tunda vaid ennast.

[—]
Kirjutan endast, aga mõtlen inimestest.
Mul on üksainus mudel.
Teised on omamoodi.
(Lk 48–49.)

„Tuulevaiksete aastate” kolmandas tsüklis „Segadus” kasvab nii rõõmu kui ka kurbuse intensiivsus. Samuti toovad filosoofilised, religioossed ja mütoloogilised viited üldpilti sügavust: igapäevaelu sfäärist liigutakse kõrgemale, pöördutakse Jumala poole. Siin domineerib armastus, selle käsitlus on kohati arutlev ja üldistav, kuid teisal lausa üllatavalt isiklik. Näiteks luuletuses „Mare”: „Sinusse olen püüdnud uppuda / ja lootnud, et meri / on tänulik laevade eest, / mis teda täidavad.” (Lk 84.) Samas luuletuses jätkub „Tuulevaikseid aastaid” läbiv tendents siduda kujundlikult armastust ja veekogusid.

Lisaks armastusele kirjeldatakse leina („Tulime tühjusest”, „Pärand”, „Kevadtormi eel”, „Jumalad joovad õlut”). Nendes luuletustes võib näha katset minevikus toimunuga rahu teha, püüet edasi liikuda. Lein on tihedalt seotud raamatu pealkirja kujundiga – tuulevaiksete aastate otsingutega, nende vastandamisega tormile ja tuulele. Tuulevaiksete aastate võimalikkuse küsimus jääb pingestatult õhku rippuma tsükli viimases stroofis: „Võibolla siiski on võimalik, / et algavad tuulevaiksed aastad?” (Lk 89.)

Kas siis algasid? Kogu viimane tsükkel pealkirjaga „Eluga ristitud” algab hoopis tuntud vanasõna veidralt mõjuva ümberütlusega: „Oinas ootas pikisilmi mihklipäeva. / Sel pidi tema jaoks / midagi erilist varuks olema.” (Lk 92.) Selline kergem, mängulisem lühilüürika mõjub eelneva sügava emotsionaalsusega täidetud tekstide taustal kontrastselt. Lühematest luuletustest edasi liikudes taastub emotsionaalne pinge. Luuletuses „Kask” kõrvutub kase kasvamine ja elulugu lüürilise mina eluga. Saateks kõlab refräänina kurjakuulutav: „Aga tuul. / See tuul. / Millal ta murrab?” (Lk 110–112.) Senisest tugevamini kerkib esile sõja käsitlus kui tuulevaikusele vastanduv torm. Sõjaveterani mälestuste traagiline kujutus mõjub hetkel paratamatult aktuaalselt, kuid käsitletavat sõda võib pidada ka tormilise, raske ajaperioodi kujundiks. Ansambel Kino muusika kuulamine luuletuses „Olen tagasi Rakveres” toimib magusnostalgilise tagasipõikena „Eesti vaarao” aegse Afanasjevi juurde, kui samuti kuulati palju Kinod.

Kokkuvõttes joonistub „Tuulevaiksetes aastates” välja mitu paralleelset teekonda: mängulisemast toonist sügava kurbuseni, minevikuradadelt olevikku, mässust rahuni, stardist finišisse. Ja kuna teekonnad on harva sirgjoonelised, ei puudu ka siinsetelt kõrvalepõiked, rohked viited ning edasi- ja tagasihüpped. Kohati tekitavad need kõrvalepõiked segadust, kuid tagasivaated eelmiste luulekogude juurde loovad hoopiski magusat nostalgiat. Teekonna võlu võibki seisneda mõnes ootamatus kõrvalekaldes.

Lõpetuseks jäi kõlama fraas luuletusest „Kevadtormi eel”: „otsisin tuulevaikseid aastaid, / aga tuulevaikus / oleks võimatu tuuleta” (lk 86). Tormi on vaja selleks, et hinnata tuulevaikust. Tormiga peab paratamatult rinda pistma, jääb ainult üle püüda sellega rahu teha ning vältida kahetsust. Siit järeldub ka Afanasjevi viimase luulekogu tunnetuslik olemus: parem kirjutada, kui jätta kirjutamata, parem öelda, kui jätta ütlemata, parem tunda, kui jätta tundmata, parem armastada, kui jätta armastamata.