igal hommikul mu otsa-
esisele kirjutand
on keegi trükitähis:
ettevaatust! värske värv!
ja ma ei tea kes seda teeb
kuid tean et see on tõsi
enne juba
kui ma näpud
sisse torkan
lakun sõrmeotstelt
aplalt potisinist guašši
ja püüan mitte linu määrida
 
see värv on tõesti värske
peaaegu toores veel ta servadest
ning valgub tasa üle minu äärte
nii värske on ja võõras et ei tunne
tema peegelduselt
ma ära end ei julge
panna oma
raamatuid ja relvi
tema sahtlitesse
rääkimata riietest
 
ja ma ei tea kes seda teeb
et olen igal hommikul ma üle võõbatud 
(kõik naabrid olen läbi helistanud – eitavad)
kuid tean et see on tõsi 
vaatan ette


*

miks ei võiks mina olla piiritu nagu inimlik kurjus
mis end iga päev uue näoga ilmutab: tuhandekäeline jumalus katlamajas
uskmatutega kortermaju kütmas / pudelipõhjas peegelduv metropol / lahesoppides suure sooja ajal üle omaenda äärte paisuv pärm
 
miks ei võiks mina olla lõputu nagu tühjus noorte meeste kalkidel nägudel
ikka-ikka lõuna poole marssimas kõik laulud peas
nagu rumalus nende otsaesistele langevates juuksekahludes
mida noorkuu varahommikuti kärbib ja nemad ei karda
keda neil olekski peljata maailm on nende paadis
rind vastu reelinguid kopsud
soolast õhku pungil nagu purjed hoirassaa
 
miks ei võiks mina olla põhjatu nagu kurbus mis selle kõige all magab
rahu-rahulikult ja nii iseenesestmõistetavalt justkui enne teda
polekski keegi tõeliselt maganud
ja kõik mis peale teda tuleb
saaks tähtsates raamatutes post-tema nime all tuntuks
 
miks ei võiks minu käed küündida kaugemale neist tükkidest
mis ma ise sellesse linna laiali kandnud olen mida ma
aeg-ajalt viisakuse mõttes või harjumusest vaatamas käin
et kas on juba lehte läinud kas juba õitsevad kas varsti
saavad juba aru et minuga neil erilist lootust pole
seniks kui ei saa toidan neid oma suust
panen jahedateks öödeks katteloori peale
ja lasen klassikalist muusikat
et neist värdjad ei kasvaks
ikka head


*

mu vangivalvuril ei ole aega hoida mind kui oma silmatera
tal on hirmus kiire käed-jalad tööd pea teisi mõtteid täis
ja hommikuti kui end sätib
mu kongist linna peale tähtsaid asju ajama
ta paneb mütsi pähe saapad jalga
ütleb ukselt: ole hea
ja: ära mine
 
ja ma ei lähegi sest
kus mul ikka minna
mu kong on minupikkune
ja minulaiune
suviti kaalub ta viiskümmend viis talviti kuuskümmend kilo
kohvi ei joo tänan pakkumast
 
käin ringi oma türmis iga kurd on tuttav
veel päris ära harjunud ei ole
aga küllap jõuab päev on noor ja uljas
võin teha mida tahan pole kedagi
kes käskida ja keelata mind saaks
niisiis ma tõmban tatti kurku
panen tuled kustu
olen tasa
 
mu vangivalvur naaseb hämaras
kui olen tema juba unustanud
ta varrukate küljes ripub vihma lõhn
just seal kust mind
ta alles täna hommikul
veel ära pühkis ütles: ole hea
ja: näeme õhtul
 
ja kui mind heidutaks see
ma oleks heitunud
aga mul ei ole aega selleks
käed-jalad tööd
pea teisi mõtteid täis
ma ütlen talle: hea
et niigi on
ta vastab: hea et hea