Olen tulemust põrmustav viga,
vale peenra seest võrsunud taim –
uus ja innustav, vana ja igav,
kitsas keha, kus kisendab vaim,
kõige ebatõenäolisem juhus,
alles äsja muteerunud geen.
Kauge hoovus mind kohale puhus,
kuid veel keegi ei tea, mis ma teen.
 
Tõusen tolmust kui taassündiv saaga,
tõstan pead nagu ärkav vulkaan.
Olen ühendus taeva ja maaga
ja su palutud vastuseks saan.
Olen Kõiksuse soojendav kaitse
nagu kuldkiirtes tervenev närv.
Mul on jääkülma allika maitse,
sügav must, millest saab iga värv.
 
Olen sõnatuid sõnumeid lugev
pime helendus, pakatav jõust,
nõnda täiuslik, terve ja tugev
isend iidsest titaanide tõust.
Minu kõla on kõrge ja madal,
olen osake ookeaniveest,
olen sammudest sündinud rada –
ja ma tulen su tühjuse seest.