Nägin unes, et olen üks esimesi inimesi maailmas, kõrge mäe tipus, neljale kaetud laua kõrval. Toolid olid üllatavalt rabedad ja punaseruuduline laudlina tugevalt plekiline. Õhtusöögiks olid sätitud tühjad taldrikud.

Minu ümber oli kuristik ja kaos. Mäeahelikud ja pilved sulandusid üksteisesse nagu vahutav müür. Seal oli lainetav horisont, võib-olla meri, mis polnud pärast piibli veeuputust veel taandunud.

Siis nägin, et ometi pole ma üksi. Mu kolm kaaslast olid üksnes kujud, kannatamatult lehvivad mantlid ja saapad, mis sammusid kuristiku servale ja tagasi, nagu armukesed, keda on jäetud ootama. Sain aru, et me kõik ootame.

Tuul puhus ruudulise lina lauajalgade ümber keerdu, pilved nihkusid ja moodustasid mitmesuguseid kujundeid. Hajudes ja seejärel uusi vorme võttes moodustasid nad kaugel mäel uue lauakese, mille kohalt tõusis auruna mehe kuju. Mees noogutas mulle sõbralikult. „Mine edasi!” julgustas ta. „Istu!” käskis ta siis, nagu oleksin kartnud edasi minna. See mees oli Jumal.

Need, kes olid edasi-tagasi sammunud ja oodanud, istusid nüüd laua taha, jättes mulle koha. Istusin. Aurukuju vehkis käega ja tema ette asetati kauss. Samal ajal sätiti meiegi ette kausid. Mu kaaslased innustusid, kummardusid ettepoole ja üks neist hüüdis: „Kui haruldane! Meie esimene pidusöök!” Teine hõõrus suurest elevusest käsi kokku. Ta nägi välja nagu krahv Monte-Cristo ja kolm musketäri üheskoos kuskilt tuttavatelt piltidelt. Ka mina kummardusin ettepoole, et vaadata oma kaussi, mis auras kuumalt ja oli täidetud keedukartulitega. Vaatasin hämmeldunult enda ümber – kartul? Teised maitsesid aukartusega oma toitu ja kummardasid tänuga silmapiiri poole, kus pilvejumal istus ja säras. „Kas need ei meeldi teile?” küsis mu kõrvalistuja.

Järsku tundus, et terve platoo oli laudu ja sööjaid täis.

„Jah, jah, meeldivad!” Sõin kiiresti ühe kartuli ja võtsin teisegi, kuigi suu oli veel täis.

„Au kartulile!” Kõik kolm saluteerisid.

Mu naaber tõusis püsti ja hoidis midagi kõrgel käes, nagu oleks see juveel. „See,” ütles ta aeglaselt, „on kartul.” Ta vaatas mulle otsa ja ootas reaktsiooni. Mulle näis, et olen vähemuses ja minu poole saadetakse küsivaid ja vaenulikke pilke. Kas ma julgeksin öelda, et olen seda asja varem näinud, seda kartulit? Ainukesena, sellal kui kõik teised noogutavad kaasa, aga – see oleks võimatu! Ketserlus! Mina seisan üksi, olgu tõde milline tahes. Ja ma teadsin, et istun süüpingil.

Kõik ootasid vastust. Pilved muutusid tumedaks ja kurjakuulutavaks ning Jumal lahustus, jättes meid maiseid asju ajama. Mul oli kaks võimalust. Tõde või vale? Vale, et saaksin elada koos oma kaaslastega. Tõde, ja oleksin nende seltsist välja heidetud.

Argpüksina valisin vale.

„Kui haruldane!” ütlesin nõrgalt.