EVE PORMEISTER: „Me kõik meenutame, me räägimegi ainult meenutades,” väidab üks meenutaja sinu esimeses romaanis „Hullu Hansu lugu”.[1]
Kui hea mäletaja sa ise oled? Kas ka sul on olnud vahel tunne, et „vihm peksab rusikatega vastu maad / mälestused aga veelgi kõvemini kuigi // on nii palju mida ei suuda meenutada”[2]?
EEVA PARK: Mälu on selektiivne, see, mis sinna jäävalt kinnistub, võib olla algselt mõni lihtne hetk, mille olemus selgub alles hiljem. Mälu ja meenutused ei ole ju otseselt päris seesama, sest meenutama hakates on mul küll mingi mälupilt, mis siis aga nagu teerada tihedas võpsikus end lahti kerima hakkab ja mida mööda liikudes mälupilt üha uusi käänakuid tehes aegamisi meenutusteks avaneb. Usun, et nii on see meie kõigiga, kusjuures on selge, et iga meenutuse puhul on tegu vaid su enda mälu korjega, sellega, mida just sinu aju sel hetkel on fikseerinud. Nii et vaidlemine, kuidas miski täpselt oli, on üsna mõttetu tegevus.
E. P.: Püüame üht-teist meenutada, võttes appi ühe erilise foto, millega ma kohtusin 2024. aasta detsembris Tartu Ülikooli raamatukogus Tõnu Tormise isikunäitusel „Ajast ja arust: Tõnu Tormise portreefotod aastatest 1964–2008”. See pilt pärineb ühest 1983. aasta päevast, mil sa läksid Nõukogude Naise toimetusse viima esimest trükiproovi. Mis tunded sind sellel päeval valdasid? Kuidas sündis see foto?
E. P.: Sellele küsimusele on mul täpne vastus: foto tellis ajakiri. Nimelt oli mu luulekogu „Mõrkjas tuul” (millest varem polnud trükis ilmunud ridagi) kirjastusse juba vastu võetud ning toimetaja Linda Ruud nõudis, et viiksin midagi avaldamiseks Nõukogude Naisesse, muidu on asi ikka päris imelik. Jaani kiriku kõrval Tõnuga kohtudes sain aru, et mul polnud aimugi, kuidas tõeline fotograaf töötab. Et see võtab tunde, et me käime linnas ringi, kolistame võõrastes koridorides, et tal kulub pool päeva, enne kui ma lõpuks ära unustan, et tahan fotodel ilus olla.
E. P.: Tegelikult huvitas sind ka ajaloo ja arheoloogia eriala, ja siis veel näitekunst. Kas oled mänginud mõttega, mis radadel oleks elu sind oma käekõrvale võtnud, kui oleksid läinud „Panso kooli” eksamitele ja oleksid lavakasse sisse saanud?
E. P.: Aeg ja tema lugu oli tõesti see, mis mind kõige enam huvitas, kuid ajalugu, mida siis õpetati, polnud mitte faktide-, vaid ideoloogiapõhine. „Panso kooli” sissepääsemiseks tuli mul ajaliselt valida, kas minna lavaka katsetele või kooli lõpuekskursioonile, ja kuna olin kõrvuni armunud, siis kargasin viimasel hetkel ikkagi sellesse bussiloksu, mis meid Karjalasse viis. Oma osa selle spontaanse otsuse juures oli teatriteadlasel Kalju Haanil, kes meie kodus külas käies liigagi eredalt teatrielu telgitaguseid avas. Aga olen veendunud, et oleksin neil katsetel läbi põrunud. Olen liiga sõnakeskne, minust poleks mingil juhul saanud seda liha, mis seal läbi hakklihamasina vändatakse. Vastates su küsimusele: teater kui elava sõna vorm huvitab mind ikka veel, aga mitte need „rajad”, kuhu „lavakas” mind siis oleks viinud.
E. P.: Sinu looming, mida avaramas mõttes võib käsitada ühe perekonna saagana, hõlmab nii luuletusi, romaane, novelle kui ka näidendeid, kuuldemänge ja üht lasteraamatut. Näidend kui kirjandusliik olevat sind aga „hoopis enam köitnud, kui võiks arvata”.[3] Tõsi küll, avaldanud oled sa praegu kolm näidendit, millest värskeim, „Igavikumehed”, ilmub meie vestlusega samas Loomingu numbris, kuid sul on neid ka „kolletama” jäänud. Mis köidab sind selle žanri juures? On siin varjul ka mingi igatsus nooruspäevilt?
E. P.: Ei, seda mitte, aga mulle on alati meeldinud näidendeid lugeda, neid omaenda peas lavastada. Teatrikülastajana olen üsna karm kriitik. „Kolletama” on jäänud küll tõesti rohkem, sahtlipõhja pooleli, sest mingit mõtet pole ju kirjutada, kui tead, et asi lavale ei jõua.
E. P.: Samamoodi näib sind haaravat draama õeks peetav novell, mida sa valdad nii goethelikus kui ka freudilikus mõttes meisterlikult. Mulle tundub, et sinu novelli „Novelli ülistus”[4] pealkiri ei väljenda üksnes austusavaldust Guy de Maupassant’i novellile „Pierrot”, vaid ülistust novellile kui žanrile üldse. Vaimustust sinu novelliloomingust on jaganud Asta Põldmäe, kes nägi juba aastatuhande alguses sinus „praegushetke graatsilisemaid psühholoogilise novelli meistreid”.[5] Sinu romaanidki näivad kätkevat novellilikkust. Mis pidepunkte näed sa näidendi ja novelli vahel?
E. P.: Novell vist lihtsalt sobib mulle, orgaaniliselt. Novell, see õige, ei salli lohisevat liigliha. Ehk ühendab novelli näidendiga tegelaskujude konkreetsus? Täpne dialoog? Kõike paikapanev või kõike muutev lõpp.
E. P.: Kai Aareleid on rääkinud novellist kui oma loomingu tuumüksusest.[6] Kas võib midagi sarnast öelda sinugi puhul?
E. P.: Arvan, et olen mitte ainult novellis, vaid ka luules alati otsinud mingit selget lugu, sest luules on kõik see olemas, mis novelliski, ainult täpsemalt, tihedamalt, kujundlikumalt… „Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane…”
E. P.: Sa oled kirjutanud üheainsa lasteraamatu ja ometigi oleks sul nii palju huvitavat ainest iseenda ümbrusest võtta….
E. P.: Kui Alan Alexander Milne oleks pidanud ise, mitte teenijaskonna abil, last (ja lapselapsi!) kasvatama, poleks „Karupoeg Puhhi” ehk kunagi ilmunudki. Olen mõelnud, eriti Astrid Lindgreni lugusid lugedes, et üks lastekirjanikuks olemise põhitingimusi on kirjaniku enda helge lapsepõlv, millest saavad tõuke kõik ta teosed.
E. P.: Doris Kareva on sinu romaani „Lõks lõpmatuses” kujutanud endale ülivõrdes ette ka filmina. Millist oma teost näeksid sa ise meelsasti kinolinal?
E. P.: „Hullu Hansu lugu” on esimene, mis mulle pähe kargas. Seal on kõik nii-öelda korraga. Kõik kihid. Aga ma tõesti kirjutades kirjutangi seda, mis mu peas lahti rulluma hakkab. Mitte et ma kunagi mõtleks filmile, selle võimalusele, vaid ma näen, haistan teksti süvenedes situatsioone, tegelasi, maastikku. Aga arvan, et see on üsna tavaline, teisiti ei oleks võimalik lugejale end selgeks tehagi, teda oma maailma viia. Lavastada filmi lugeja peas, just seal tuleb see täiuslik ja alati erinev.
E. P.: Romaani „Lemmikloomade paradiis” peategelane Minna-Maria Lender ehk Mi hakkas aru saama, „miks üldse kirjutatakse. Mis on see põhjus, et end teiste, absoluutselt võõraste ees lahti rebitakse, avalik harakiri ette võetakse.”[7] Kui palju julgust nõudis sinult, kes sa olevat „saanud kingiks peaaegu haavamatuse”[8] ja kellele kui tiigriaastal sündinule olevat hirmutunne alandav, enesesse kirjandusliku mõõga hooga sisse lükkamine ning siis ülespoole tõmbamine? „Miks mitte surra lihtsamalt?”[9]
E. P.: Nii suurejooneliselt, kui sina küsid, ei oskagi ma vastata. Aga kirjutades on tõesti vaja enesekeskset uljust ja teadmist või siis vähemalt usku, et selles kõiges, mida sa teed, on mingi üldisem tähendus.
E. P.: Ma ei tea, millise hingelise pingutusega on sul õnnestunud murda lapsepõlves kogetud „õhumüür”[10] konventsionaalsuse ja teistsugususe vahel, jätta selja taha kummituslikud varjud[11] ja eelarvamused ning säilitada (või taastada?) ümbritseva maailma poolt peale surutud kuvandi kammitsas oma olemus ja eneseteadvus. Mil määral aga on pärssinud nooruses Kivimäe saunas läbielatu – „kui seebivahuse pesunuustikuga võeti ette su pere” ja „roogiti, kui turuletil kalu”[12] – sinu astumist kirjandusskeenele?
E. P.: Üks on kindel: ma pole kunagi suutnud nautida ajakirjanduses esil olemist. Oma nime kusagil nähes tabab mind alati mingi kramp – ma ootan halvimat. Kui isa tegi mu mehele meie abiellumisel ettepaneku võtta ühiseks nimeks tema perekonnanimi Hint, siis ei aimanud ta, kui väga ma olin soovinud sellest nimest pääseda. Mingis mõttes sai Pargist minu ametlik varjunimi, nii et mu esimene kriitikakogemus ja kirjastuse vastukaja algas puhtalt lehelt. Seda, kuidas käsikirjaga tutvunud Linda Ruud telefonitorus mu n-ö tundmatut nime kuuldes rõõmsalt hüüatas, olen pidanud oma luule kõige olulisemaks tunnustuseks.
E. P.: Jah, kas ühel inimesel, olgu ta teisele kui tahes lähedane, ikka on voli teha enesele teisest inimesest kuju või mingisugune pilt? Ma söandan oletada, et sinu kirjutamise üks keskne küsimus, kui mitte ühtlasi üks käivitaja, on nagu Max Frischilgi olnud „Bildnisproblematik” ning seesama Moosese neljas käsk (2Ms: 20–4), millele ma äsja vihjasin.
E. P.: Mul on luuletus, mis algab sõnadega: „Mind topiti kasti öeldes, et see on mulle paras, / et mu pea ümbermõõt ja jalanumber / peavad ära mahtuma.”[13] See luuletus vastab üsna täpselt sellele kümne käsu mõttele, mis ütleb, et sa ei tohi teisest inimesest valmis kuju teha, teda enda ettekujutusele vastavasse vormi suruda. Seda luuletust Loomingusse avaldamiseks vastu võttes arvas Asta Põldmäe, et selline otsene, süüdistav tekst on juba liiast – aga minu jaoks peitub selles tõde. Jah, Max Frisch kirjutab, et me ei tohiks ka oma armastatust „valmis pilti teha”. Ta ütleb, et armastus kui tunne on lihtne, aga selles lihtsuses peitub kujutelm armastatust, kes vastab kõigile su ootustele. Ja esialgu vastabki, sest armastus tõesti avardab, vastatud armastus „tunneb end muudetuna” armastusest, aga me armastame, kuni armastame, ja mida suurem on armastus, seda suurem on tagasilöök. Kainenemine. Me pole enam purjus luuletajad, kes sööstavad oma armastuse kirjeldamisel universumi tähesärasse.
E. P.: Katja Kettu tegelane Eeva tunneb end „ajaloo jalapakus sipleva naisena”.[14] Kuidas on sinuga?
E. P.: Maria Pettersson kirjutas Helsingin Sanomates (30. X 2022) kolumni: „Me kõik oleme naistevihkajad” („Me kaikki olemme naisvihaajia”), kus ta väitis, et me kõik oleme misogüünid, ehk siis: ajaloo jalapakk lohiseb meie kõigiga kaasa, ka märkamatult. Müüt kaunist naisest kui võrgutajast, kui saatana ja kõige kurja käsilasest ning algpõhjusest on püsinud inimloomingus läbi kogu ajaloo. Algkristlus oli ainus usund, mis püüdis seda mõttekäiku muuta.
E. P.: Paarkümmend aastat tagasi Guy de Maupassant’i kirjandusliku koerakese Pierrot’ saatust mõtestades oled sõnanud, et inimlikkusel on oma hind. Vahest avaksid nende sõnade tähendust ka tänasele päevale?
E. P.: Guy de Maupassant loob mõne tegelaskuju abil selles vapustavas novellis maailma, mis on sama suur ja sama armetult väike, nagu meie maailm kokkuvõttes ongi. On „palukesed”, mida mergliauku visatule antakse, ja on võitlus nende palukeste pärast, mis ülevalt loobitakse. Inimesena tunnen ma end vahel nii auguserval nuuksujana kui ka auku hukule määratuna. Selline kaksikolek ongi ehk inimlikkuse üks väljendusi.
E. P.: Romaani „Tolm ja tuul” (1992) esikaane paremas nurgas on lõhutud kehaga pisike nukuke, mis mõjub justkui Roland Barthes’i punctum fotol ja mis osutab ühele sinu loomingu tuumteemale: naise keha ja vaimu väärtustamisele. Ilmekalt ja lapidaarselt illustreerib seda novell „Hetk päikesepaistet” (2000): „Me oleme ainult liha, naiseliha. Tarkus, andekus, jõud ei tähenda midagi.” – „Nad ei anna seda sulle mitte kunagi andeks, et sa võid inimesena neist enamat olla.”[15] Kas tajud ikka veel naise kui iseseisva subjekti allasurumist Eesti ühiskonnas?
E. P.: Arvan, et allasurumine sõltub eeskätt subjekti olemusest. Ehk tuleneb mu suhtumine ka sellest, et mul oli kolm venda ning neid jälgides teadsin, et mees ma küll ei taha olla, sest neile pandi – minu nooruses – mingid eriootused ja lootused. Mulle sobis, et kellelegi ei läinud korda, mis minust saab. Samas olen oma tütreid püüdnud kasvatada nii, et nende tarkus, andekus ja jõud tõesti ka midagi tähendaks.
E. P.: „tätoveerin kehale lugu et / ka tütred mäletaks”.[16] Üheks sinu vaatlusobjektiks on elusolendi nahk. Sa justkui teeksid „intuitiivset katset kaardistada naha semiootikat”.[17] Nahk – justkui inimese kuues meel – on pealegi „keha mälu”[18] lahutamatu osis mäletamisprotsessis, nagu sa romaanis „Lõks lõpmatuses” ilmekalt osutad. Ka valgetüveliste kaskede kohati sile koor tundub „käe all nagu inimnahk”[19] ning poolpalja tüvega plataanipuu Pariisis kasvatab „oma uut koort, uut nahka”.[20]
Mida ikkagi tähendab sulle novelli „Tango” nimitegelasest portreemaalija väide „nahk on kõik”?[21] Kas sa kujutaksid end kaardistamas ka puukoore semiootikat?
E. P.: Kogesin lapsena, kuidas psoriaas inimese psüühikat muutis, ja ehk mõjutas mu mõtlemist ka mu isa leeprahirm, tema loomingu üks tõukejõude. Huvitav oli minu jaoks seegi, kui suurel määral inimene naha kaudu hingab.
Mu esmane puukoore tunnetus aga tuleneb harjumusest metsa minnes korvi mitte kaasa võtta, vaid alles marju leides lepakoorest marjatorbik valmis meisterdada. Kuidas seda teha, näitas mulle vanaisa, sest ka seesuguse lihtsa töö juures on vajalik teatud oskus nii tüvevalikul kui ka pussnoa peaga koore lahti „koputamisel”, et see terves tükis lahti tuleks ja siis, koore alla lükatud sõrmede survel, tüve küljest katki minemata lahti kooruks. Puukoor ja inimnahk on võrreldamatud just oma võrratus erinevuses. Meie sisimat kaitsta – saemehe eest – ei suuda nad mitte kumbki.
E. P.: Sinu kehamaastike kirjeldustes on mulle erilise tundepuhangu pakkunud käsi, mis mäletavat rohkem kui silmad.[22] Läbi ema Minni Nurme käe kogesid sa ühel varakevadisel saanisõidul Piirojale kõiksusetunnet ja tundsid end emale lähemal kui iialgi varem. Ammu lahkunud vanaisa käepuudutus tõi aga 33-aastast sind ühel pilkasel sügisööl tagasi kirjutamise juurde. Kas toonane käepigistus ning hilisem „Su väike käsi mu peos”[23] lasevad oletada, et sul oli emaga siiski rohkem ühist, kui te seda endale tunnistasite?
E. P.: Tundsin emaga tõelist lähedust just Viljandimaal, ta vanemate viimases kodus Piirojal. Mu ema oli oma pealtnäha helgest ja avali olekust hoolimata kinnine, salapäraselt oma maailma suletud inimene, kuid kuna noorima lapsena jagasin temaga nii olulises kohas ta suveüksindust, siis saingi ma vastuseid küsimustele, mida mujal, teistes oludes, poleks saanud.
Tavaelus püüdis ema meil tõlkimisega „hinge sees hoida” – see oli ta väljend. Tal polnud kerge, meid, näljaseid, oli palju ning me ei teinud seda talle ka üldse mitte lihtsamaks. Võib-olla seetõttu, et meil oli olnud enne kodu, kus me, lapsed, olime olnud õnnelikud, ning me käitusime alateadlikult nii halvasti just seetõttu, et pidime leppima tema eluvalikuga. Tõsisemalt ei saanud ma emaga kunagi oma kirglikku luule- ja lugemishuvi jagada, tegelikult kisti mul raamatuid käest, nii nagu nüüd võetakse netiavarustesse kadunud lastelt ära nende nutiseadmeid.
E. P.: „Võib-olla on see kergendus, minna segi, minna hulluks, ja mitte midagi enam mäletada. Võib-olla ongi ka see omamoodi olematus, valuorgasm, mis enam mööda ei lähe.”[24] – „Mis teha, hulluks minemata ei saa keegi päriselt suureks.”[25] Mulle ei meenu eesti kirjandusest ükski teine autor, kelle tekstides esineks niivõrd sagedasti ja erinevates varjundites märksõnad „hull” ja „hullus” nagu sinu proosaloomingus. Kas need sõnad võivad väljendada ka mässumeelsust, näiteks Hansu puhul?
E. P.: Jah, ka seda. Samas on meil ju ka sõna „hulljulge”. End üleni mängu pannes on alati risk kaotajaks jääda, sest inimsuhetes ei valitse kunagi täielik tasakaal, ka seal keegi annab ja keegi võtab. Sellega tuleb elama õppida, et mitte kinnisilmi kuristikku söösta, ehkki seegi on üks suurejooneline võimalus.
E. P.: Kus või milles peitub aga selle sõna või tunde ja motiivi algpõhjus?
E. P.: Me kõik tuleme oma lapsepõlvest.
E. P.: Hullumeelseks võib teatud määral pidada samuti romaani „Lemmikloomade paradiis” konflikti(de) düstoopilist lõpplahendust, kus mõneti justkui deus ex machina – paar vihjet küll eelneb – kärgatab „Triumfikaart olematusse lennutav pomm”. [26] Ja just nimelt Triumfikaart!
Kas sind ajendas taolist maailma eksistentsi ähvardavat sünget pilti maalima vajadus osutada ohule inimeses endas või hoopiski armastuse ohtlikkusele ja hävitavale jõule – nii nagu seda tematiseeris ka sinu poolt austatud Federico García Lorca ning tajuvad mitmed sinu tegelased –, või arusaam, et armastus ei talu kerjamist? Ütled sa ju, et „kerjuse tarvis on olemas kaigas, piits, armuannid. Ja pomm”.[27]
E. P.: Ajal, kui kirjutasin „Lemmikloomade paradiisi”, näis maailm veel suhteliselt stabiilne, selle petliku rahu taustal oligi võimalik kirjutada armastuse hävitavast jõust. Nüüd, sõja ning migrantide tulva taustal, Putini ja Trumpi ajajärgul näib katastroofi võimalus juba liigagi reaalne. Tundub, nagu oleks me lähenemas tsivilisatsiooni murdepunktile nii inimarengu kui ka maailma eksistentsi osas.
E. P.: Jääb loota, et see pole siiski prohvetlik ennustus õhtumaa allakäigust.
E.P.: Kardan, et üldine allakäik on hoopis märkamatum, igapäevasem ja just tänu sellele pidurdamatu.
E. P.: „Olematus võiks ka ju olemata olla [—] ja ma mõtlesin − oo kui rumal − olematus peab olemas olema.”[28] Või pidigi „Triumfikaart olematusse lennutav pomm” tõestama olematuse olemasolu, kuigi Alliksaar ise kummutas sõna „võiks” kohe äratundmisega, et „tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga”?[29]
E. P.: Ka igavikuline luule ei ütle kunagi lõplikke tõdesid, vaid jääb püüdeks seda olematust olematuks mõelda. Tahe olla võimalikult lihtsate sõnadega suurejooneline, olla enamat kui pelgalt „olemine” ongi ehk luule kõige olulisem väljendus.
E. P.: Sa kajastasid mehe ja naise vahelist „sõda” või „duelli” 1992. aastal ilmunud romaanis „Tolm ja tuul”, ajal, mil veel ei jagatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Missugused olid sinu tunded, kui (alles) 2025. aastal nomineeriti üks lähisuhtevägivalda kajastav raamat sellele auhinnale?
E. P.: Enne „Tolmu ja tuule” ilmumist kardeti kirjastuses, et see võib tekitada paraja skandaali, kuid kui romaan lõpuks ilmus, siis oli juba tõeline paberi- ja kõige muu puudus, nii et aust ja hindamisest ei maksnud siis unistadagi. Raamat nägi jube välja, lagunes käes, selle lehed ja trükk olid kolme värvi: hall, veel hallim ja kollakashall. Eva Lille ütleski, et tema ei suuda nii viletsa trükiga teksti lugeda. Püüdsin selles romaanis kujutatud mehe ja naise vahelise „sõja” taustal näidata neid ahervaremeid, mida see nende – kahe „duellandi” – ühisvastutusel siia maailma loodud inimlastes tekitas. Üldiselt on kahevõitlus ju ala, kus valatakse vaid iseenda ja vastase, mitte süütute kõrvalolijate verd. Mil määral lapsed oma „vanemate patte” enda turjal kannavad, seda näitab vaid aeg. Ometi, ka Tammsaare „Tõde ja õigus” pole lõppude lõpuks ju muud kui ikka seesama „lõppematu sõda”, pakkupääsemise lootus ja lootusetus.
E. P.: Tunnustamine on meie elus oluline teema, ometi räägime selle tähendusest ja tagajärgedest meile ja meie loomingule vähe.[30] Kui oluline on olnud sinu jaoks tunnustamine?
E. P.: Mujal maailmas, näiteks Saksamaal, tuleb sul küll kõik tunnustuse märgid heaga ette laduda. Nemad hindavad auhinda hoopis teisel tasandil. Siin, kodumail, kaovad tunnustuse jäljed kiirelt unustusse. Kirjutades, töötades selliste asjade peale ju ei mõtlegi. Auhind peaks ideaalis olema eeskätt märk lugejatele, et tegu on teosega, mida tasub mitte ainult osta, vaid ka enda jaoks avada ja avastada.
E. P.: Osa tunnustuse märke ilmutavad end kriitika vormis. Mida arvad eesti kirjanduskriitikutest? Kas neil jätkub või aeg-ajalt napib „omaenda inimesekogemust”,[31] hingelist küpsust?
E. P.: Väga lihtsalt öeldes – eks me igaüks näe maailma oma mätta otsast. Olen teiste teoseid pidanud hindama romaanivõistluse žüriides ning minu jaoks on oluline meeles pidada, et kõik arvamused on lõppude lõpuks subjektiivsed, suuresti sõltuvad sellest „omaenda inimesekogemusest”. Tean inimest, kes peab Franz Kafkat suureks humoristiks… Karm tõsiasi on seegi, et eesti väikeses kirjandusilmas on kriitika alati mõjutatud elulistest kõrvalfaktoritest.
E. P.: Kirjaniku ja aedniku töö näivad sinu puhul, kes sa tead end olevat taime, lahutamatud. Kui suur on sinu küllap mulkidelt päritud maanälg ja vajadus oma „hingemaa”[32] järele?
E. P.: Sain ehk liigagi varakult aru, et ainult pilvelinnad on igavesed. Uri, Niinive, Babülon, kõik kaob jäljetult. Jäin oma esimesest kodust ilma viieaastaselt, nii et üks mu lemmikpilte oligi Günther Reindorffi illustreeritud „Eesti rahva ennemuistsete juttude” avapilt kivil istuvast lambakarjusest, kelle kohal, pilvedes, heljub ta unistustelinn, see, mida keegi temalt ära võtta ei saa. Nii et maad on mul vaja vaid niipalju, kui ma ise seda siin Jänesel veel korras hoida suudan, aga ma ei klammerdu ka sellesse enam kramplikult.
E. P.: Oled oma aia loomist võrrelnud oma maailma loomisega, meie luulest tuntud „oma saare” otsimise kujundiga.[33] Kas ka kirjutamine, looming võiks olla selline oma aed?
E. P.: Jah, kindlasti loob iga kirjanik kirjutades oma maailma. Kui seda ei teki, pole tegu kirjandusega. Mu päris „oma aiad” asuvad oma õunapuude ja mastimändidega tõesti rohkem mu peas kui neis kätes, mis labidat hoiavad.
E. P.: Aed „on elu ise – võtmine ja andmine. Ja kaduvik valvab selle kõige üle.”[34] Ikka 12-kuulise tsükli vahelduvas rütmis, ringmängulises elu ja surma tantsus. Tantsu jõudu ja väge tajun ka sinu kirjanduslikes (elu)tantsudes: Mi tantsus viimasel Kreeka õhtul kõrgetes mägedes,[35] novelli „Elutants”[36] tantsupeo proovis kalmistu kõrval staadionil, novelli „Tango” tantsutundides. Näib, et tantsul nagu aialgi on meie iseolemises oluline koht?
E. P: Tants on eelkõige rütm, nii nagu ka luule on minu jaoks hingamise, olemise, mõtlemise rütm. Ja see on igal inimesel natuke erinev. Kuna olen lühinägelik, siis õppisin inimesi eemalt ära tundma nende kõnnaku ja liigutuste järgi, nende eripärast rütmi jälgides. Ning see tõesti ongi nii selgelt eristuv, et eksimist pole karta. Nõuab kõvasti aega ja rividrilli, et inimesi täpselt ühes rütmis liikuma panna. Marssijad on minus alati masendust tekitanud.
E. P.: Ja kas tants pole mõnikord ka mäss, nagu seda usub näiteks Triin Paja: „järve kaldal tantsi. iga tants on mäss / kalestumise vastu. kividki mäletavad seda.”[37]
E. P.: Kuna olen tantsukoolis käinud, siis mäss kui selline jäi seal tantsust ikka väga kaugele. Lausa vastupidi – mina, kes ma ei õppinud koolis üldse, õppisin alles Ants Taela tantsutundides õppima.
E. P.: Oma aias ja loomingus oled alati armastanud istutada puid. Võib-olla hingad sa selles asjas koos oma ema Minni Nurmega, kes aimas puudes „mingit ürgset salapära”.[38] Sinu Mi lausa palvetab puude poole, sosistades ja loitsides nende ladinakeelseid nimesid. Kust pärineb sinu puude algarmastus? Tahaksid sa ise olla puu?
E. P.: Ei, miks tahta olla puu, kui oled inimene. Mu puude algarmastus on aga seotud kõrgusega. Meil kasvasid Mustamäe nõlval, koduaias, kõrged männid ja nende otsa ronides olid sa kõigest eraldi, kiusajatele kättesaamatu. Seal üleval, puuladvas, oli hoopis teine maailm. Sa mitte ainult ei õõtsunud tuulega kaasa, vaid lausa tundsid, et kuskil seal all on juured, ja ka laulmiseks oli see lapsena parim paik. Viimati ronisin ma suure puu latva paarkümmend aastat tagasi ja avastasin, et see, vabaduse tunne, ei ole üldse muutunud.
E. P.: „See suur puu sureb aeglaselt / oks oksa haaval / nii et lõpuks miski enam ei varja / ta taevasse sirutuvat tüve / selget sirget joont otse üles.”[39] Sinu värsid meenutavad mulle tahes-tahtmata sinu poolt väga hinnatud Ernst Enno sõnu „nii läbisegi on jooned” samanimelises luuletuses,[40] Ene Mihkelsoni värsse „Kord jäävad ainult jooned ajalukku / tetraeedrid rombid ruudud rööptahukad ja nelikud [—]”[41] ja mu omaenda poolunes ilmunud ridu „jooned jooksevad / läbi ilmaruumi / mina joonealune”.[42] Mida sümboliseerib sulle see ilma alguse ja lõputa geomeetriline kujund – joon?
E. P.: Minu joon olekski vist otse üles: siuh ja läinud ta ongi. Lõpmatuse kujund, apeiron, on hoopis teine, suletud ja kinnine. Peale vaadates: kõver jooks oma saba järele.
E. P.: Võib-olla on ka aed „ainult kuju võtnud aeg”.[43] Kõigest üks foneem eristab sõnu „aed” ja „aeg” – sinugi loomingus oluline küsimus – teineteisest. „Armastan aega kui aed vaikib, [—] / kui aed vaikib omaenda vaikust,” kirjutad sa viimase luulekogu avaluuletuses „Aeg”,[44] kus mõlemad mõisted ristuvad tulekus, minekus ja vaikuses. Kuid nagu Taani kirjanik Peter Høeg oma väga tabavas ja selges ajakäsitluses selgitab: „Aeg ei lase end lihtsustada ja taandada.” Sealsamas usub ta ka, et aeg „ei ole illusioon. See ei ole ka ainus reaalsus. See on üks võimalikke ja laialt levinud teadvuse ja ümbritseva maailma kokkupuute vorme.” Ja et kui „inimese teadvus näeb ainult iseennast, siis näeb ta ainult kaduvat aega, mis ei tule enam kunagi tagasi”.[45] Mida tähendab ikkagi sinu jaoks „aeg”?
E. P.: Suhtun sellesse üha sõbralikumalt. Mõttel, et aega ei tohi raisata, et elu erakordsus peitub just selles ajas, mis meile on antud, ei ole enam minu üle sellist purustavat mõju kui enne. Aja suhtes on mul toimunud kummalisevõitu nihe: kõik ajaloosündmused, ka sadade aastate tagused ajaloofaktid, on järsku väga lähedal, just alles juhtunud, nagu eilne päev. Tänane, see üks kaduv hetk, on aga minu jaoks vägagi reaalne, mitte illusioon, vaid tõelisus.
E. P.: Sa kirjutasid juba 2016. aastal – ennetades võib-olla tänavusel kirjandusfestivalil HeadRead esinenud itaalia filosoofi Emanuele Coccia sarnaseid mõttekäike –, et „surnutest oleme me alati vanemad” ja et me „vananeme nagu üks hiidorganism”.[46] Millal sa hakkasid meie vanust niimoodi tajuma? Kristiina Ehingi on endalt küsinud: „Või on temagi minusugune – nelja miljoni aastane?” Ja: „Kui vanad me õigupoolest kõik oleme?”[47]
E. P.: Jah, me oleme väga vanad. Aga noored on meist veelgi vanemad, nende pärand pole kerge, nii nagu meilgi ei olnud meie pärand kerge kanda. „Lemmikloomade paradiisi” kirjutades oli see – ajaküsimus – minu jaoks tõesti faktina vääramatu, aga olen alati arvanud, et igaüks peab oma tõe ise avastama. Unustada ei tohi ka seda, et kirjutades ongi kõik teisiti, veidi nihkes, ka faktid, millega võid teha seda, mis pähe tuleb.
E. P.: „Tahaksin osata / selili magada / aga ei oska / isegi seda mitte / kõik on määratud / sünd ja asend / meie eest ära ette,” kurdad sa luulekogus „Hundirattas”.[48] Kas sa usud, et inimkond kannab endas mälestusi, mille päritolu jääb ajaloolisest teadvusest kaugemale?
E. P.: Sain alles hiljuti geeniuuringust teada, et minus on ka mingi arvestatav protsent neandertallast. Selge on iga inimese puhul seegi, et see põlvkondlik side, mis meid siia on toonud, pole algusest peale kordagi katkenud, esiemade, esiisade geneetiline köis on vastu pidanud katkud, näljahädad, sõjad, sest vastasel juhul meid – sind ja mind – ei olekski olemas.
E. P.: Sa seod mälu muu hulgas ühe konkreetse ruumiga − saunaga, sirutades oma tundlad justkui mälutagustesse ruumidesse ja aegadesse või koguni teadvustamatusesse. Kirjutad: „Selles on midagi nii ammust, mis ulatub tagasi hoopis kaugemale kui minu enda mälu, ulatub tagasi mälestuse juurde, mida mul ei saaks ega tohiks olla. Ehk siis – üks parajalt müstiline ugrivärk.”[49] Mil määral annad üldse ruumi müstikale oma mõtlemises?
E. P.: Müstika on mõttemänguna inspireeriv, kuid lõpuni ma sellega kaasa minna ei taha. Selles peituv oht tõelisuse taju kaotada on liiga reaalne. Elu on ilma lisamüstikatagi minu jaoks kohati vägagi müstiline ja täis seletamatuid kokkusattumisi.
E. P.: Romaanis „Tolm ja tuul” torkab silma üks esmapilgul ootamatuna mõjuv eripära: autobiograafilise taustaga narratiivi suhestamine motodega Esimesest Moosese raamatust. Moosese raamatuid nimetad sa muu seas ka esikromaanis „Hullu Hansu lood”. Peale kompositsiooniliste võtete ja sisuliste tihendamiste pakub piibel sulle mõjusat ainest mänglemiseks sotsiaalsete, eksistentsiaalsete allusioonidega, nagu sa teed seda „Meie Isa Palvega”.[50] Millal jõudis piibel sinu teadvusesse? Milline on sinu suhe Jumalaga? Romaani „Lemmikloomade paradiis” ja luuletuse „Algvale” põhjal võiks arvata, et mõnikord Jumal lausa nörritab sind. Kirjutad selles luuletuses: „Jumal ei ajanud / kedagi ära. / Ta läks ise, / jättes meid omapäi Eedenisse, / jättes meile kõik – kogu selle neetud paradiisi.” [51]
E. P.: Piibel oli Piirojal kogu aeg olemas, see kingiti mu vanavanematele, Johan Neumannile ja Minna Mielenderile laulatamise päevaks. Mu emal oli kombeks seda aeg-ajalt avada ja näpu alla sattunud lauset ennustajaliku pidulikkusega ette lugeda. Nendel sõnadel oli ka tõesti vägi, nii et ma ei usu, et Jumal mind „nörritab”, aga karta on, et ma tema tõelist tähendust kunagi tundma ei saa.
E. P.: Jaak Jõerüüdi romaani „Poliitiline daamikinnas” tegelane Angela teeb läbi põlvitades palverännaku Rooma kesklinnast Vatikani suunas. Kuidas sa sellesse suhtud, palverännnakule asutakse sinu endagi loomingus: näidendis „Palveränd” (1996) ja „Lemmikloomade paradiisis”.
E. P.: See asend ei sobi mulle. Pealegi on mul nüüd uhiuus, titaanist põlv, aga ma pole ka üldse põlvitavat tüüpi inimene. Põlvitamise on välja mõelnud inimene oma oskamatuses tänu või alandlikkust väärikamalt väljendada.
E. P.: Sinu tegelane Mi on kinnitanud – mõeldes võib-olla Hermann Hessele –, et „muusika on meie kõigi sügavaim, ühiseim hääl, meie tegelik hingamine”.[52] Ja veel: Arvo Pärdi muusika kaudu jõudis ta äratundmiseni, et „me oleme kõik üks” ja et me „kasvame ja kaome ka meie ühes veelgi suuremas ühises süsteemis”.[53] Kas Mi peegeldab ka sinu enda vastuvõtlikkust Pärdi muusika suhtes?
E. P.: Lapsena raadiost klaverikontserte kuulates mängisin neid kujutluslikult klaveriklahvistiku kohal kaasa. See oli võimas kogemus, aga tegelikkuses oli mu klaveriklahvide puudutus nii mannetu, et õppimisest ei tulnudki midagi välja. Esimese tõelise muusikakogemuse sain lapsena Elvas, ühel turupäeval, kui üksi autosse jäetuna valjuhääldist Vivaldi „Kevadet” kuulsin. Sellest lausa kohutavalt inetust, posti külge kinnitatud plekktorust, mis muidu sülgas välja tööeesrindlikke loosungeid, voolasid siis tolmusesse suvepäeva helid, mis panid unustama kõik, ka iseenda. See oli muusika, nii nagu Arvo Pärdi tulijahedate tilkadena maailma mõõdet ja mõtet määravad helid. Seda tunnet ma otsin ja aeg-ajalt ka leian.
E. P.: Virve Osila kirjutas: „Maailma pääl / kõige ilusam heli on elu hääl.” [54] Eeva, mis on sinu jaoks kõige ilusam heli maailma pääl?
E. P.: Tule vuhin pliidisuus külmal talvehommikul? Laste naer? Laulupeo lõpulaulud, kus on kõik see, millest kirjutas Hermann Hesse: „Muusika, see ürgaegadel olnud võluvahend, vana, seaduslik maagiavahend. Alates rütmist (käteplaksutamine, jalgadega trampimine, vastu puid tagumine, muistne trummilöömiskunst) oli ta võimas ja läbiproovitud vahend, et inimhulki ühesuguseks „häälestada”, nende hingamist, südamelööke ja meeleolu ühisesse takti viia [—].”[55]
E. P.: Soovin sulle, Eeva, helgust, hingevärskust ja mõttetäiust (sõna)muusikas sulandumiseks!
[1] E. Park, Hullu Hansu lugu. Tallinn, 1988, lk 15.
[2] C. Pihelgas, Ikka veel. Tartu, 2025, lk 18.
[3] Eeva Pargi e-kiri küsitlejale 31. III 2025.
[4] E. Park, Novelli ülistus. Rmt: E. Park, Absoluutne meister. Tallinn, 2006, lk 141−143.
[5] A. Põldmäe, Üleni. Looming 2000, nr 9, lk 1417.
[6] Kirjanduspreemia nominent Kai Aareleid: novell on kui lühimaajooks. ERR 15. II 2019.
[7] E. Park, Lemmikloomade paradiis. Tallinn, 2016, lk 71–72.
[8] E. Park, Metsalise loits. Tallinn, 2018, lk 5.
[9] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 72.
[10] E. Park, Tolm ja tuul. Tallinn, 1992; 2. tr 2006, lk 243.
[11] Ka „vari” on üks olulisi märksõnu Eeva Pargi loomingus. Näidendis Juhan Liivist ja Eduard Vildest, „Geeniuste algkursus” (2016), on autor andnud sellele lausa tegelase staatuse.
[12] Luuletusest „Avalik saun”. E. Park, Hundirattas, lk 22.
[13] E. Park, Homsed uudised. Tallinn, 2005, lk 47.
[14] K. Kettu, Ühe kassi ülestähendusi. Tallinn, 2025, lk 192.
[15] E. Park, Pääse karussellile. Tallinn, 2000, lk 63, 65.
[16] A. Aalmann, Väe võim. Tallinn, 2023, lk 90.
[17] J. Kaus, Jäljed nahal. Eeva Park. Lõks lõpmatuses. Keel ja Kirjandus 2003, nr 12, lk 936.
[18] H. Cixous, Weiblichkeit in der Schrift. Berliin, 1980, lk 85.
[19] E. Park, Tolm ja tuul, lk 131.
[20] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 236.
[21] E. Park, xNovell. Tallinn, 2010, lk 105.
[22] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 29.
[23] E. Park, Metsalise loits, lk 25.
[24] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 215.
[25] E. Park, Geeniuste algkursus. LR 2016, nr 14, lk 30.
[26] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 237.
[27] Sealsamas, lk 179.
[28] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 148; vrd lk 215. Olematuse mõiste esineb ka 1994. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinnaga pärjatud novellis „Juhuslik”, romaanis „Hullu Hansu lugu” ja raamatus „Ringmäng”.
[29] A. Alliksaar, Olematus võiks ju ka olemata olla. LR 1968, nr 9/10, lk 21–22.
[30] Vt: A-M. Penu, Naisautorite tunnustamisest Maarja Kangro „Minu auhindade” ainetel. Looming 2019, nr 2, lk 293.
[31] I. Bachmann, Tõe võib inimese kätte usaldada. Tlk T. Kiho. Akadeemia 2006, nr 1, lk 182.
[32] E. Park, Hullu Hansu lugu, lk 108.
[33] Vt: E. Park, Ringmäng, lk 52, vrd lk 15.
[34] Eeva Pargi e-kiri küsitlejale 21. I 2023.
[35] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 133.
[36] E. Park, Absoluutne meister, lk 118−125.
[37] T. Paja, Kuni nooled mu rinnas on päikesekiired. Tallinn, 2025, lk 35.
[38] M. Nurme, Puud varjulised. Luulet aastaist 1954–1986. Tallinn, 1987, lk 81.
[39] E. Park, Vaba langemine. Tallinn, 2002, lk 30.
[40] E. Enno, Rändaja õhtulaul. Tartu, 2008, lk 194.
[41] E. Mihkelson, Uroboros. Tallinn, 2004, lk 56.
[42] E. Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn, 2021, lk 261.
[43] V. Luik, Seitsmes rahukevad. Tallinn, 1985, lk 94.
[44] E. Park, Hundirattas, lk 5.
[45] P. Høeg, Piiri peal. Tlk T. Toomet. Tallinn, 2004, lk 213−216.
[46] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 42−43; vrd lk 123.
[47] K. Ehin, Südametammide taga. Tartu, 2024, lk 244, 103.
[48] E. Park, Hundirattas, lk 54.
[49] E. Park, Ringmäng, lk 88.
[50] E. Park, Homsed uudised. Tallinn, 2005, lk 47.
[51] E. Park, Linnujahireeglid, lk 10.
[52] E. Park, Lemmikloomade paradiis, lk 199.
[53] Sealsamas, lk 122.
[54] V. Osila, Noppeid. Mäetaguse, 2022, lk 65.
[55] H. Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk H. Kross. Tallinn, 1976, lk 25.
Lisa kommentaar