Murca: „Kaks hunti”.
Hunt, 2026. 102 lk.

Kui oled naine ja su loomepaunas peaks leiduma mõni hundiluuletus, siis tuleb loomulikult sisse astuda Kätlin Kaldmaa kirjastusse Hunt. Küll hunt juba hunti tunneb. Kaldmaa on hunt, kes koondab enda ümber hundi väega naisi: tugevaid, sõltumatuid, sisemiselt vabasid, taltsutamatuid loomusi, kes käivad kindlalt oma rada ega lase end eksitada ühiskondlike normide ahistusest. Nad ei ole murtavad, vaid murravad ise, teinekord rohkem, kui süüa jaksavad. Nende pilk on julge ja terav, kui silma sisse vaatavad, käib kõhust kihvatus läbi. Murca „Kaks hunti” sobib Kaldmaa hundikarja nagu valatult. Sest hoolimata tugevusest ja ohtlikkusest on hunt tegelikult karjaloom.

Murca toidab eneses lausa kahte hunti: üks tahab kohvi, teine viskit. Üks on empaatilise loomuga ja isegi kergelt sentimentaalne, näeb tublide naiste argiaskelduste pealispinna alla peidetud valu ning küsib, kuhu kurbus läheb ja kust ta tuleb – ning mis inimesest saab, kui ta sureb. Teine on lõikavalt ajastukriitiline ja trallib ühiskonna patriarhaalsete instinktide konnasilmadel, naerab kõigi ja kõige, sealhulgas iseenese üle. Mõlemas rollis seilab autor laine harjal, viimata lugejat suuremasse sügavusse ega avaramasse kõrgusse. Murca luule sobib hästi hommikuse kohvi kõrvale, uudiste lugemise vahele, toimides nagu virgutusvõimlemine: see ei häälesta lugejat täitma intellektuaalset pingutust nõudvaid ülesandeid, küll aga äratab alles unise aju, käivi­tades selle keeletundliku osa.

See on kerge meelega kirjutatud luule, kuigi mitte tingimata kergemeelne. Natuke küll nagu vasaku käega loodud, muude tegevuste kõrvalt, justkui iseendale ­lustiks ja tavaliste päevade vürtsiks, isegi meele­lahutuseks. Murca on vaimukas, ent intellektuaalsema meelelaadiga lugejale jääb ta liiga kergekaaluliseks, luulest hinge või vaimu avardumist otsijale liiga lahjaks. Oma osa leiab luulekogust kõige hõlpsamini see, kes liiga palju ei oota ja võtab ilma ülearuste lootusteta vastu Murca näiliselt muretud keelemängud ja -vimkad, mis põhinevad peamiselt eesti keelele omase polüseemia ja homonüümia oskuslikul kasutamisel ning kalambuuridel. Viimased, muide, on juba hea mitu aastat nii populaarsed, et leiavad kasutamist isegi tootereklaamides.

Lavale sobib sedasorti luule hästi. Inimeste ees tunneb Murca ennast nagu kala vees, ta tunnetab publiku reaktsioone, on neid oma lavateekonna jooksul palju kordi testida saanud. Kuigi ka tõeliselt kaalukat ja sügavat luulet saab laval veenvalt esitada, leiab publiku heakskiitu ja vahetut sooja tagasisidet palju kergemini laheda huumori ja iroonia abil – tekstidega, mis ei ole liiga tihedad ega suurt keskendumist nõudvad. Teatavat pinget suulise esituse ja kirjapandud teksti vahel on kogus märgata ja pisut diletantlikku vaibi ikkagi tunda. Kohatine äravajumine (eriti jõuliselt alanud tekstide lõpus), mida elavas esituses saab kompenseerida isikliku lavasarmiga, paistab raamatuga kahekesi olles paremini silma.

Murcal on mitu olulist tugevust. Esiteks juba nimetatud mänguline keeletundlikkus, sõnade ja väljendite mitmetähenduslikkuse ärakasutamine ootamatuteks pööreteks, mis hoiavad pinget ja säilitavad uudishimu tekstiga kaasa minna, näiteks avaluuletuse „kaks karvast kuradit / annavad mulle / head nõu / kuradi head nõu annavad / jah, ka toitumisalast / jah, see on enamasti / jalaga ja klaasist nõu” (lk 6). Sedasorti uperpallid tekitavad isu veelgi enama järele, säärase võttega võiks päriselt pööraseks minna, eesti keel lubab seda. Luuletus „Pool” on tervenisti sellele üles ehitatud, poole-sõnast on Murca viimast võtnud.

Teine selles laadis kirjutatud tekst „Piirid” ulatub keelelõbust kaugemalegi: „ma pole piiritusest huvitatud / piiritus on vale / see on petlik peitusemäng / räägi, kus su piirid on” jne. See on iseenesest manifesti­laadne tekst: mis tahes suhe püsib ju vastastikku kokku lepitud piiridel, olgu need sõnastatud või sõnastamata: „tutvusta oma jahhide piirikive / jutusta mulle oma äärepealseid lugusid / lähme käime su servi pidi / las ma vaatan / kui kaugele sa käid / kui kaugele sa tahad minna” (lk 88). Nii­suguseid näiteid leidub üksjagu, see on Murca kandvamaid võtteid. Ma ei oleks tegelikult üldse vastu, kui kas või ainult selle ratsu seljas lenneldes oleks välja peetud terve luulekogu, kuigi mõni peaks ehk seda igavaks.

Teiseks, regivärsilise vormi tarvitamine: jällegi asi, mis tuleb Murcal toredasti välja, tekitades nälga enama järele. Regivärsi kasutamine nutisõltuvuse kirjeldamiseks luuletuses „Ajaraisk” on algusest lõpuni vaimukalt välja peetud, ainult sõna „ekraan” ei taha laenulise päritolu ja eesti keelele mitteomase rõhu tõttu hästi rütmi­skeemi sobituda. Ent kuna muidu on kõik kenasti paigas, siis lepin „’kraaniga”, seda enam, et rahvalaul sellist võtet meelsasti sallib: „minavõtan minavõtan telo kätte / taskust targa mehe näppu / ’kraani siba silme ette / asun käbe sirvimaie / insta­grammi laikimaie / delfi lehte värskendama / ERRi uudistama / ei mina tunne tunde kulgu / mul pole ajast õrna aimu” (lk 58). Pole viimseni täiuslik, on pisut kare, aga eks seda ole ju ka ehe rahvalaul. Nõnda­sama „Küllus” igihaljal „midagi ei ole selga panna” teemal: plikadel ju alati pulste puudu, kleitidega kitsas käessa, pluuse­dega põuad majas.

Kolmandaks on Murcal parodistiannet. „Ühte linna” mäletan hästi juba Vikerkaarest:

mis linn see on, siin pole ühtki mäge
vaid annelinn kesk endist laukasood
kuid siinne rahvas täis on
emajõge pidi kostvad nende laululood

mis linn see on, ei ühtki pedeklubi
lokaalis vahel vikerlippu näed
kuid sellest hoolimata väga tublilt
käib mõnel närvidele mehed käsikäes

mis linn see on, kõik kõigiga on magand
läen mööda rüütlit – eksi järel eks
ja viina võttes malelaua taga
me saame jääda headeks sõpradeks
(lk 55)

Viimase salmi jätan tsiteerimata, sest see vajub natuke ära. Ja muidugi, see on Siiri Sisaski „Mis maa see on” Peeter Volkonski sõnadele, Murca esituses Tartu elu pähkli­koores: täpne, tabav ja meeldejääv. Selliseid tekste tahaks tegelikult palju rohkem lugeda. Paroodia kipub eesti luules kahjuks haruldane olema. Selle põhjuseks on ilmselt tõsiasi, et ei leidu just liiga palju neid laule ja luuletusi, mida kõik (või piisavalt paljud) teaksid ja mille parodeerimine n-ö tööle hakkaks. Sisaski laulupeol suureks lauldud „Mis maa see on” jõudis inimeste südamesse ja on säärasena igati tänuväärne paroodiamaterjal.

Neljandaks sobib Murcale poliitiline, ajakajaline ja ajakirjanduslik satiir. Teate ju küll neid seksinippe, mida naistekad soovitavad? Murca pöörab seksielu soovitused tülitsemisõpetuseks: tehke seda avalikus kohas, vannitoas või köögis – ja miks mitte kaasata kisklemisse keegi kolmas, et nääklusesse vürtsi lisada? Kui kliimakatastroofi asemel kõnelda kiimakatastroofist, siis saavad oma jao kätte eesti poliitmaastiku tuntumad emakaentusiastid, kolmanda lapse ihalejad ja homoseksi asjatundjad. Traditsiooniline peremudel saab Murca käest piki päid ja jalgu mitmel pool, võiks saada rohkemgi – aga küllap see aeg jälle tuleb, mil luuletajad hakkavad taas halvaks läinud konserve avama, on ju teised pidanud hea mitu aastat keldris kopitama, kaaned uue võimaluse ootusest kummis.

Eraldi tahaks kiita luulekogu kujundust, mille autor on Hanneleele Kaldmaa. Autori karvased kaenlaalused raamatu tagakaanel on kahtlemata steitment, mis ei jää tähelepanuta, kuid mulle lähevad rohkem korda Helen Bunderi maalid, mis on valminud nimelt sellest luulekogust inspireerituna. Kaanele valitud minimalistlikus stiilis naise­kuju ongi kahtlemata selleks sobivaim, omas abstraktsuses haakub see kontrastselt tagakaane fotoga, kutsudes meelisklema feminiinsuse värvide ja varjundite üle. Lisaks kaanepildile on luulekogus veel viis Bunderi maali, mis toimivad kunstiteostena isegi luulekogu väikeses formaadis, kuid tekitavad soovi vaadata neid suuremalt, et kogeda kogu neisse kätketud salapära.

Murca ja teised huntnaised esindavad moodsat, piiridele püüdlevat naiselikkust, mis ehitab ise üles oma reeglid. Nad hülgavad valmis normid ja vormid, mis kätkevad nii siinmail kui ka mujal tugevaid patriarhaalseid hoovusi. Eesti kirjanduses ongi parasjagu naiste aeg ja Murcal on nende tugevate naiste seas oma koht. Kõik silmapaistvad naised ei peagi ju tingimata tooma esile ajaloo sügavuste tuuma, jõudma välja inimloomuse kandvasse põhja ja suutma sõnasse seada seni sõnastamatut. Oma koht on ka kergema meele ja lustliku keelega loojatel, kes hoiavad alal laiema publiku huvi luule vastu ja mõistavad oma tekste laval veetlevalt ette kanda.

Pealegi on Murcal veel üksjagu arengu­ruumi: see kogu mõjub isutekitajana sedalaadi luule täiuslikuma vormi ja tihedama teostuse järele. Võiks öelda: Murca 2.0 järele. Praegune Murca on natuke nagu aperitiiv, millele tingimata gurmeeõhtusööki ei järgne. Isu tekib, aga kõht jääb nagu natuke tühjaks. Ent tegemist on ju alles esimese kaante vahele jõudnud luule­valimikuga, mistõttu tuleb mõningane asja­armastajalikkus andeks anda. Küllap tulevad ajad, mil autor kõik oma seni välja näidatud tugevused meister­likkuseks pöörab.