Varjuilm kõike ju matab!^[1]
Bernard Kangro

Juhan Liivi jutustus „Vari” on küll alati olnud klassika staatuses, ent sellele vaatamata puudub „Varjul” ulatuslikum tõlgendustraditsioon. Jutustuse sisulise külje arvelt on „Varju” peamiseks kõlapinnaks kujunenud teose hästi dokumenteeritud sünnilugu. Juhan Liiv oli endale 1892. aasta sügisel üürinud Tartus korteri tollasel Hezeli tänaval,^[2] kus ta kirjutas „Varju” üheainsa palavikulise tuhinaga pisut rohkem kui nädalaga. Hästi on teada ka autori suured ootused värskelt valminud jutustusele. Sellega pidi kinnitust saama Liivi kirjanikukutsumus, tema lootus saavutada teosega tunnustust ja laiemat publikumenu. Ja ometi toob „Vari” endaga kaasa suure traagika – teose trükkiminek viibis, „Vari” ilmus esmakordselt alles kaks aastat hiljem. Loodetud edu ei tulnud. Enne jutustuse ilmumist murdus autori vaimne tervis.

Juhan Liivi kaks kõige põhjalikumat biograafi – Friedebert Tuglas ja Aarne Vinkel – annavad mõlemad ülevaate „Varju” kirjutamise tingimustest ja autori tollasest eluloolisest taustast.^[3] „Varju” analüüsides jäävad nad aga pigemini ümberjutustuse tasandile, tuues välja teose eredamaid motiive ning paigutades seda ilmumisaegsesse eesti kirjanduse konteksti. Teose sisulistest elementidest huvitab neid kõige enam sotsiaalsete olude kujutamine. „Vari” liigitub selle järgi ennekõike ajalooliseks jutustuseks, mille vahetu taust on rahvusromantilised ajaloolised jutustused, nagu Bornhöhe „Tasuja” või Andres Saali „Vambola”. Tõsi, „Vari” on „lugu lähemast minevikust”, jutustuses kujutatavad sündmused saavad alguse kusagilt 1830. aastatest ja „Varju” lõpp ei olegi tingimata enam ajaloolisel skaalal päriselt määratletav, sest kujutab rohkem fantaasiapildikest võimalikust lähitulevikust. Kuna teose kõige käegakatsutavam sündmustik areneb mõisa ja kohaliku maarahva vahelises pingeväljas, siis ongi seda käsitletud mõnevõrra erandliku proosatekstina varasema ajaloolise jutustuse ja teiselt poolt vildeliku võitlevama (küla)realismi ning ajalookujutuse vahealas. „Varju” kirjandusliku väärtuse puhul rõhutatakse ennekõike mõjuvaid looduskirjeldusi, sisenduslikke mõttepilte ja seisustevaheliste vastuolude episoodiliselt tabavat kujutamist. Samas möönavad nii Tuglas kui Vinkel, et terviklikku ja stiilipuhast jutustust ei ole Liivil õnnestunud kirjutada. Selleks on jutustuses liiga palju stiililist ebaühtlust ja sisulist rabedust, mis teose hindamist kammitsevad. Jutustamishoog „loidub ja muutub seda katkendlikumaks, mida kaugemale jõuame”.^[4] Seepärast on „Varju” senisel käsitlemisel hulk motiive, juhtmõtteid ja episoode tagandatud marginaaliaks. Neid on liigitatud kas liiga nõrkadeks, ebausutavateks või koguni „naiiv-utopistlikeks”, et näha neis mingit kandvamat tõlgendusalust. Seda kinnitab Aarne Vinkeli ülevaade „Varjust” nõukogudeaegses „Eesti kirjanduse ajaloos”, millel lasub marksistliku kirjanduskäsitluse (enese)tsensuuri vari – kuna Liivi „Varjus” visandatud sotsiaalsete vastuolude kujutus ei vasta marksistlikule klassivõitluse mudelile, siis ei ole võimalik „Varjus” sisalduvaid ideid ühiskondlike vastuolude ja seisustevaheliste lõhede mõtestamisel ka tõsisemalt võtta.^[5] Need tuli liigitada soovunelmateks, mis tegelikult ei vastanud tolleaegse maaühiskonna arengule.

Mida siis ikkagi kujutab endast Juhan Liivi „Vari”? Kas see on veel üks variant ajalooliste jutustuste seeriast, esitades ennekõike maarahva müütilist vastupanu sakstest rõhujate vastu? Kas see on katse kirjeldada külaolusid ja maarahva viletsat olukorda keset mõisaiket, segatuna autori autobiograafiliste motiividega? Või tuleks „Varju” lugemisel ette võtta orientiir, mida Juhan Liiv oma väitluses Eduard Vildega mõni aeg hiljem kirjandusele ülesandeks pani:

Iga kunst [—] on inimeste seltskonnas selleks soovitatud, et sellega midagi kätte saada, nimelt headust ülendada ja halbdust maha suruda. See on iga kunsti ülem kohus, iga kunstniku ülem püidmine: ta püiab aja ja inimese vigasi parandata, kuna ta neile paremat kätte näitab; – tall on nõnda oma kindel siht ja eesmärk.^[6]

Järgnevalt püüangi lähtuda just sellest Juhan Liivi enda sõnastatud kirjanduse ülesandest ja otsida jutustusest motiive, mis võiksid omada niisugust „paremat kätte juhatavat” toimet. Kriteeriumiks ei ole seejuures ainuüksi kirjandusteksti vormiline täius. Kriitika „Varju” kompositsiooni või teostuse pihta pole kindlasti tõusnud tühjalt kohalt. Samas ei tohiks see varjutada jutustuse motiividesse kätketud filosoofiliste elementidega kaasa mõtlemist, sest need kujundavad „Varju” ideelise südamiku.

Jutustuse pealkirjaks tõstetud varju motiiv on juba iseenesest tähendustest rikas: esimesena kerkivad esile seosed millegi tumeda ja läbipaistmatuga. Kui Bernard Kangro ütleb viidatud luuletuses: „taeva harjani üleneb vari”, siis on mõeldud kasvavat pimedat ala, kuhu loojuva päikese kiired enam ei jõua. Vari on pimeduse sünonüüm ja niimoodi valguse vastand. Ent mitte siiski radikaalses mõttes: vari ei ole midagi iseseisvat, varju-pimedus on valgusega kaasnev ja valguse poolt võimaldatud. Nõnda kui kurjust on püütud seletada headuse puudumisena, millega eitatakse kurjuse iseseisvust, nii rõhutab ka varju-pimedus pimeduse sekundaarsust. See pole iseseisev, vaid valguse levimise takistamisest või pärssimisest tulenev pimedus. Vari on selles tähenduses ühtlasi alati viide mingisugusele valgusele, mis parasjagu ei paista ega pääse mõjule. Sellega koos tekib varju-motiivile ka omapärane animistlik võbelus: miski on liikunud valguse ette, kuidagi on valguse langemine takistatud, keegi või miski segab ja „varjab”. Laenan veel Kangrolt: „Kaugel musta laane põhjas / liigub tume vari.”^[7] Varju tuletuslik seisund valguse suhtes annab talle ka ebamäärase hingestatuse: kas vari on elus või eluta? Kas ta liigub ise või määrab tema liikumise seesama primaarne valgus? Kuidas me ka ei vasta, igal juhul viitab ta mingile liigutajale või ülemale jõule, millest varju kohalolek kaudselt märku annab. Vari on pime, tema elusus või elutus on määratlemata, temas on viide millelegi tundmatule, tema suhe valgusega on ärev.

Teisalt võib „varju” puhul eritleda vastupidiseid tähendusi: räägime näiteks „varjupaigast”, „varjualusest” või „vihmavarjust”. Siin pakub vari kaitset välismaailma eest, turvalist ulualust või kodust pagu. Näiteks Uku Masingu värsid: „Neid pisut ju, kes tõstvad ylespoole / siis silmad, kui end teadvad kodu varjus”.^[8] Samas tähenduses luuletab Koidula: „Minu armu varjab isamaa!” või „Varja ennast, Eestimaa, / Valguse ja tõega!”^[9] Ka Liivi jutustuses mainitakse esimest korda varju just sellest tähenduses („sest et ikka ja jälle armetuid leiti, kellele varju vaja”).^[10] Näib koguni, et just niisuguses kaitse- ja peidupaiga tähenduses on „vari” leidnud eesti keeles ennemini kasutust. Negatiivsem, süngem ning viirastuslikum tähendusväli oleks nagu tekkinud selle peale. See ei väära siiski varju peamist fenomeni: ta on valguse takistamisest pärinev pimedus, takistatud valgus. Oleneb ka, milliste jõududega on valgust ja pimedust seostatud – pimedus võibki pakkuda kaitset ja varju, kui valgust seostatakse millegi võõra või ebameeldivaga, näiteks võõra võimuga, kurja valitsejaga vms. Sellisel juhul pakub pimedus kaitset, ellujäämisülesandeks kujuneb varjumine, oma koha ja mõtete salajas hoidmine. Koidula elab kaasa just niisugusele Eestimaale, mis on veel varjus ja peidus. See „varjutaim” alles tärkab, otsib oma kohta päikese all, mis ei ole tingimata veel sõbralik päike, „Eesti päike”. Seevastu hilisemas Kangro luules on varjulisus juba midagi pimedat ja sünget. Vana pime maailm ei kaitse siin enam, see on lakanud olemast, sellest on saanud pigemini midagi kummituslikku ja viirastuslikku. Justkui oleks sinna pimedusse midagi olulist maha jäänud, mida uude, valgemasse aega pole osatud või saadud kaasa võtta. Koidula kaitsvad varjud on Kangrol muutunud tontlikuks ja melanhoolseks, unenäoliseks ja nägemuslikuks.

Liivilik vastuoksus seoses varju kui peidu- ja paopaigaga avaldub ennekõike selles, et vari ühelt poolt küll kaitseb, aga teisalt ka ahendab ja varjab vaatevälja. Vari on pimeala, mis pakub kaitset maailma eest, ent ühtlasi see pimedus ka varjab maailma, ei lase seda täielikult näha. Seda kaksipidisust, kus varjul on korraga kaitset pakkuv ja teisalt vaatevälja piirav tähendus, kasutab Juhan Liiv oma jutustuse raamivas kujundis viljakalt ära. Selline kahetisus tuleb iseäranis esile mantraliku fraasi juures, mille järgi „Vari” on tuntud ja mis esineb jutustuses ühe juhtmotiivina – „kui seda metsa ees ei oleks”. Ühtpidi metsapiir loob koduruumi, aga teisalt ka piirab vaateulatust. Metsapiir on horisondiks, millega koos tekib siin- ja sealpoolne: tekib kodune, tuttav maailm, aga horisont viitab kogu aeg ka millelegi teisele, väljaspoolsele, mis jääb kodusest eemale, horisondi taha, mida mets varjab. Sellises kahemõttelisuses, kus vari korraga kaitseb ja piirab, ühtpidi turvab, aga teisalt ahistab, tuleb esile põhimõtteline vastuolu, omapärane kohanematus, milles heitlevad alalhoidlik ja edasipüüdlik tung. Siit võrsuva rahutuse väljenduseks on igatsus, mida kannab peategelane Villu: ta on kord näinud metsa taga sinavat Peipsit, kuulnud selle kohinat. Sellega koos on tema teadvusse tekkinud avaruse ähmane kujutlus, mida ta oma metsaga piiratud kodust ei leia. Kodu jääb sellisena kitsaks. Püüd kuhugi välja, teisele poole piire, iseloomustab Juhan Liivi loomekreedot laiemaltki. Nii sedastab Liiv oma fragmentaariumis „Ääremärkused”: „Säält iseendast – just mina püüan välja saada, kellessegi teisesse, elusse, valgusse, kontrastidesse – mis kirjatöösse puutub.”^[11]

Selles mõttes on kõnekas ka jutustuse „Vari” avalause: „Meie seisame saare pääl.” Saar on ühelt poolt paopaik, antud juhul vaesteküla Kukulinn. Teisalt on ta ülejäänud maast eraldatud, isoleeritud. Kukulinna lahutab teistest asumitest peaaegu surmavöönd, peremeheta viljatu püdel soo, kuhu heidetakse surnud loomade rümpasid, kelle valged luud siin-seal pinnast välja turritavad. Küsimuseks saab, mis on selle saare suhe ülejäänud maailmaga? Kuidas jõuda saare pealt välja? Saarelisus ei tähistagi vahest ainult konkreetse vaesteküla isoleeritust, vaid viitab ka laiemalt eri inimeste ja sotsiaalsete seisuste eraldatusele üksteisest. Mis peaks olema see, mis avab maailma üle nende ahistavate piiride, ehitaks sillad saarte vahele, ületaks „varjud”? Seda võiks pidada Juhan Liivi jutustuse üheks alusküsimuseks.

Seejuures on huvitav ka Kukulinna nimi. Kõnekeeles on väljendid „kukupai” või „kuku laps” tähenduses „hea laps”, „pai laps”. Teisalt on käomunad „hüljatud” munad, jäetud teiste hooldada ja kasvatada. Kukulinna elanikud oleks siis „käopojad”, hüljatud inimesed. Ka „Varju” peategelane Villu on Kukulinnast pärit vaeslaps. Folkloorist on teada vaeslapse arhetüüpne figuur, kes on oma asetuse poolest ühiskonna piirialal. Kreutzwaldi rahvajuttudes esineb näiteks laps, kes saab sauna alles pärast pererahvast ja kohtub kesköisel tunnil sauna juures maagiliste ja mütoloogiliste olenditega. Nõnda on vaeslaps ühtlasi piiriolend, kelle puhul on lõplikult otsustamata, kas ta kuulub inimeste juurde või mingi teise, tundmatu jõu meelevalda. Ühtpidi on vaeslaps küll täielikult sõltuv teiste armust, ent mittekuulumine traditsioonilisse peresüsteemi, hõimustruktuuri, küla- või vallakogukonda annab talle potentsiaalselt sügavama pilgu: kõrvalseisjana, mittekuulujana, kellel ei ole päritolu, varandust ega õigusi, on tal võimalik sotsiaalsete hierarhiatega kaasnevaid rolle ja seisuseid kõrvalt näha. Nii on vaeslapsel potentsiaali ühiskonnale midagi anda või kinkida, kui viimane on valmis seda vastu võtma. Kukulinna elanikud on ühelt poolt kõige viletsam ühiskonnakiht, aga teiselt poolt on neisse kätketud mingisugune potentsiaal, mingi erandlikkus, mida väljendab ka pühakirja mõte: viimastest võivad saada esimesed. Selline armetuse ja viletsuse ning teiselt poolt äravalituse ja armupälvinu oreool iseloomustab ka Villu tegelaskuju. Jutustuses vihjatakse võimalusele, kus vaatamata vaeslapse staatusele oleks temast võinud eredate vaimuannete tõttu saada maarahva valgustatud juht, teenäitaja.

Kui rahvajuttudes on vaeslaps sagedasti tagakiusatav ja kasupere poolt põlatud, siis ei ole see nõnda Liivi „Varjus”. Villu võtavad oma hoole alla Kuuse talu peremees ja perenaine pärast seda, kui poissi kasvatanud vanaema Madli sureb. Villu ei tea, kes on tema päris ema ja päris isa. Aga lugejale neist siiski jutustatakse – selle loo järgi on Villu isa pärit Taanist ja on kohaliku mõisahärra sugulane. Villu ema on aga säravate vaimuannete tõttu köitnud mõisarahva poolehoiu ja pääsenud mõisa haridust saama. Just mõisas Villu talutütrest ema ja aadlisoost taanlasest isa kohtusidki. Tagurlikule mõisahärrale suhe oma kõrgest seisusest sugulase ja madalat päritolu talutüdruku vahel aga ei sobi. Taanlane aetakse mõisast minema ja vahepeal lapseootele jäänud naine jääb vallasema väljavaate tõttu küla ja mõisa silmis häbisse.^[12] Nii selgub, et „Varju” peategelane Villu on päritolult segavereline, olles pooleldi eestlase ja pooleldi taanlase verd. Seegi tõik rõhutab Villu piiripealsust, ta ei kuulu oma päritolult lõpuni maarahva sekka. Teisalt on see ka poisi sisemine ressurss: temas voolab pisut enam vaba inimese verd (jutustuses rõhutatakse, et Taanis on talupojad samaväärsed teiste seisustega), ehkki selle otsese teadvustamiseni Villu jutustuse käigus kordagi ei jõua. Villu ema algse mõisas käimise juures rõhutab autor, kuidas mõisa- ja talurahva omavahelises lähenemises sündis vastastikuste eelarvamuste mahenemine. Sakslased avastavad talurahvas tundlikud ja mõistlikud inimesed: „Ainult tuimust ja kalki meelt oli nendest neile räägitud. See pidi rahvas olema, kellel Loojast andi ei ole antudki ülemate ja õrnemate asjade jaoks.” (Lk 148). Teisalt näeb talurahvas, „et mitte kõik mõisasaksad nii kurjad ei ole, nagu rahvas neid selleks pidas, vaid et kalleid südameid nende seas leida oli” (lk 148). Nii et Villu sündimise kaugemaks eelduseks on olnud põliste „varjude” mahenemine, mõisa- ja talurahva teineteisele liginemine. Sellega annab Liiv oma peategelasele eri pooluste lähenemisest võrsunud eostamisloo. Villu tegelaskuju tõotab nõnda justkui uut aega, kus põlised seisused, eelarvamused ja stereotüübid ei kujunda enam tingimatult inimestevaheliste suhete jõujooni.

Jutustuses rõhutatakse ka laiemalt sotsiaalsete klasside ja seisuste sisemist keerukust, mida ei saa mõtestada mustvalgete kategooriate varal. Nii on Kukulinn ka kohaliku talu- ja külarahva seisukohast väljaheidetute kogukond. Liiv rõhutab sellega iseäranis, kuidas maarahva kogukond pole mingi ühtne sotsiaalne mass, vaid ka seda läbivad oma hierarhiad, võimusuhted ja eelarvamused. Ka maarahva kollektiivses kehandis toimivad alluva ja allutaja suhted, sisse- ja väljaarvamised, mis on moraalselt vastuolulised. Siingi on oma „varjuilm”. Kukulinna on vaja, et ka maarahval oleks keegi, kelle suhtes tunda ennast paremana. Aga ka nõndanimetatud saksad pole ühtsed. Tagurlike mõisnike kõrval eksisteerivad valgustusele orienteeritud mõisainimesed, kes väärtustavad haridust ja humanistlikke ideaale. Nii ei esinda jutustus üksnes klassikalist küla- ja mõisaseisuse vastandust, sest puudub mustvalge, seisuseid või rahvusgruppe mööda kulgev jaotus härraste ja sulaste vahel (kuigi ka see on olemas). Eri sootsiumide piirid ei ole siiski ühesed, need kulgevad ka sotsiaalsete gruppide sees, on sellevõrra ettearvamatumad ja keerukamad.

Juhan Liiv on niisiis Villule andnud mitmekihilise kujunemisloo. Villu on kõigepealt kaotanud oma lihased vanemad. Villut kasvatanud vanaema Madli, keda too pidas oma emaks, jäi aga varjama fakte Villu tegelike vanemate kohta. Kuna ka vanaema sureb, siis satub poiss viimaks kasupojana Kuuse peremehe ja perenaise kasvatada. Vanaema surivoodil ütleb Villu uus kasuema talle järgmised sõnad (lk 154):

Pane käed kokku ja ütle: Anna meile andeks meie võlad, kui meie andeks anname oma võlglastele. [—] Kui sa suureks saad, siis pea meeles: see oli mu kasuema esimene õpetus. Ole mulle pojaks, Villu, ole hää laps, nagu kõik vagad lapsed hääd on.

Esmalt võib muidugi küsida, kas ei ole see ühe vaesteküla inimese kohta liiga allaheitlik hoiak: keelitatakse andestusele, sellal kui võiks kihutada tegudele, paremale elule, ülekohtu eest kättemaksmisele. Kust tuleks Villul võtta jõudu andestamiseks, kui teda ümbritsevad olud võiksid pigemini tekitada vimma ja kättemaksuiha sakste poolt peale surutud raskete elutingimuste ning minevikku ulatuva ajaloolise ebaõigluse pärast? Jutustuse edasine käik peakski näitama, milles niisugune andestav hoiak võiks juurduda. Andestamine saab võimalikuks suuremeelsuse pinnalt, mitte aga vimma, kadeduse või oma õiguse tagaajamise nõudest lähtuvalt. See on lõpuks seotud halastusega, armuandmisega, kuriteo karistamata jätmisega. Kristliku voorusena peegeldab see Jeesus Kristuse lunastuse tegu, aristokraatliku voorusena osutub aga humaansuse mõõduks: aristokraatlikus aukoodeksis näitab andestamise tegu isiksuse üleolekut alandavast kättemaksuihast, olles niimoodi vabaduse ja sõltumatuse tunnusmärk (meenutagem korra veel, et Villu kadunud isa on jutustuse legendi järgi pärit aadlisoost). Villu kasuema palve, mis seab elutarkuse aluseks andeksandmisvõime nii kollektiivsete kui individuaalsete varjudega toimetulekuks, kujuneb Juhan Liivi jutustuse keskseks eetiliseks visiooniks, millega seotakse viimaks ka põgus kujutlus paremast tulevikust.

Andestamine ei ole siin pimedal usul rajanev, jõuga ellu kutsutud tahteakt, vaid saab võimalikuks sügavamal sotsiaalsete ja ajalooliste olude mõistmisel. Aga Liiv ei piirdu ainult sellega: kõige avaramas mõttes eeldab andestuse teostumine isiksuse ülenemist metafüüsilise kaemuseni, mis võimaldab mõista kõiksuse seaduspärasid. Niisugune mõistmine on lõpuks lohutuse ja lepituse lähtekoht. Jutustuses panustatakse sellise kõrgema kaemuse võimalusele kunstide, aga iseäranis muusika kaudu. Vähemasti kujuneb see niimoodi „Varju” kuuendas peatükis, stseenis, kus Villu on käsutatud mõisa, et karistada teda mõisamaadel jänese lõksupüüdmise pärast. Mõisahärra noore poja Hugo sekkumisel jääb see karistus saamata. Aga oluline toimub stseeni alguses, kus Villu kuuleb mõisahoovis läbi akna mõisapreilit mängimas Beethoveni klaverisonaati ja satub kõlava muusika lummusesse. Kirjeldatakse ekstaatilist muusikaelamust, kus muu hulgas tekib Villul tunne, nagu oleks muusika kõik vastuolud seljatanud, nagu pühitsetaks selles muusikas „suurt üleüldist võitu”. Beethoveni muusikas „selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat [—]” (lk 163). Beethoveni klaverisonaadile ja Beethovenile endale omistab Liiv selles stseenis üleva, kõike tervikuks siduva suursuguse mõju. Just muusika annab siin üleva vormi stiihilisele ja kõiksuslikule looduselamusele: „Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, – taevaga hõiskas, põrguga mässas?” (Lk 163.) Beethoveni muusika on äkitselt kõrgema kaemuse esteetiline avaldus, milles helilooja ülendab oma loomingus loodust, annab sellele kunstilise vormi, „nagu oleks pimeduse võimud võidetud, lepitatud”. Muusika on hetkeks justkui varjud eemaldanud, avanud mingi kõiksusliku kaemuse.^[13]Aga niivõrd, kui muusika kutsub esile sügavat kujutlust ja on sellega ühtlasi kinnitus Villu tundeelust ja mõtlemisvõimest, rõhutab seesama kogemus ka kontrasti reaalsusega: Villu on mõisa tulnud karistust saama, ta on ikkagi sakste alam ja nende käsutada. Ideaalid jäävad ainult esteetilise idülli tasandile. Selles kontrastis, kus ühel pool on poeetiline ja muusikaline sublimatsioon, tervikukaemus ja teisel pool ajalooline viletsus ja tagurlikkus, avaneb jutustuse kõige põhjapanevam filosoofiline äratundmine (lk 163–164):

See hiiglane, elutõde, on igavesti äravõitmatu, igavesti peab ta hommikutähtedega sõda, igavesti kestab ilma võiduta sõda tõe Kalevi ja luuleingli vahel [—]. Ja õigused, rikkus? Püüa neid saada, aga ära vihka neid, kellel nad on. Sina teeksid sedasama nende asemel, mis nemad on teinud. Nad on inimesed nendesamade tundmustega mis sinul, ja ka head inimesed, ehk nad küll sinust aru ei või saada, sest et nad oma aja vangis on. Nad on endid sinust paremaks hakanud pidama; seda nad ei näe, et sinu südames seesama liigub, mis nende südames, sest vari on ka nende silma ees, mis nende pilku varjab. Sinu silmi varjab vaesus, nende oma rikkus – ühesuguse varjumetsa tagused olete mõlemad, ollakse mõlemal pool.

Seda võiks pidada Juhan Liivi „Varju” filosoofilis-eetiliseks säsiks, milleni jõutakse muusikast lähtunud ekstaatilise kogemuse kaudu. Kõigepealt on see herakleitoslik allegooria: maailma kosmiline printsiip ei ole mitte paradiislik rahu, vaid elementide vaheline riid, sõda. Aga „tõe Kalevi” kõrval on veel „luuleingel”. Patriarhaalse ja agoonilise printsiibi kõrval on olemas veel lüüriline ja ingellik printsiip, mis ei suuda ilmselt kunagi maailma valitseda, aga see on ometi võimeline kujutlema teistsugust maailma, seda kujutlust mingil kujul kehastama ja kunstiliselt ilmutama. Näitab, et on võimalik eksisteerida teisiti kui riid, kui tüli. Kultuur või kunstid ei saa olla vahetu poliitilise või revolutsioonilise võitluse instrument. Igasugune otsene võitlemine lihtsalt taastoodaks kosmilist ürgriidu ja põlistaks niimoodi varjude mõju. Ent kaemuslik äratundmine – „ühesuguse varjumetsa tagused ollakse mõlemal pool” – ületab korraga vastuolude polaarsuse. Esile tuleb varjude ning aja seos: olla kaetud varjuga tähendab ühtlasi olla „aja vang”. Esmapilgul näib Liiv olevat fatalistlikult meelestatud, seda rõhutab ka tema jutustuse viimase peatüki moto: „Mis tuleb aja õuest, on ülem meie väest.” Aega ei ole võimalik üle mängida – aja koest lähtuvad varjud katavad paratamatult inimeste silmi, nende täielikku eemaldamist või hajutamist pole võimalik teostada. Ainult iidne kronos tantsitab ajaloo varje.

Jutustus näib ütlevat, et parim, milleni jõuda, on hetkeline tõusmine oma aja kohale, „metsa kohale”, mis annaks mõistmise, ajast tulenevate puuduste ja varjukülgede läbinägemise. Selles mõttes ei ole „Varju” lõpp, Villu kukkumine tagasi Kukulinna, tingimata masendav resignatsioon – ta on siiski suutnud mõista kõige omavahelist seotust, seda korraks adunud. Alistuda tuleb oma aja piiride ees, ent „pilk on vaba” – inimene on võimeline nägema, taipama enamat, kui tema aeg võimaldab. Niisugune mõistmine laseb kujundada eetilist hoiakut: võimalikuks saab andestamine neile, kes on meile teinud ülekohut. Ülekohtu tegijatele ei tule mitte kätte maksta, vaid kaasa tunda nende pimeduse pärast. Selle võimalusega arvestamine, et seesama kurjus, mida me omistame teistele või projitseerime väljapoole, on võimalik ka meie enda hinges (kui peaksime selleks ainult võimaluse saama), peaks hoidma vaos viimsed hinnangud selle kohta, kes on õiged ja kes mitte, kes väärivad armu ja kes mitte.

Lisaks muusikast lähtuvale ekstaatilisele elamusele on jutustuses visandatud ka teine, pikaldasem tee, mille kaudu teostub mõistmise avardumine ja ühes sellega andestamisvõime küpsemine. „Varju” kümnendas peatükis kujutatakse Villut ajalugu õppimas. Ta uurib Kartaago langemist roomlaste rünnakute all, elades seejuures kaasa Kartaago väejuhile Hannibalile. Ta avastab kodukoha ajalugu uurides, et ajalugu vaikib tema oma maa rahvast, öeldes: „Orduaeg, raske aeg, keskaeg, pime aeg – vabandatav aeg! –.” Ent ajaloost teeb Villu järelduse, et „ta mineviku sugu süüsid mitte praeguse selga ei koorma. Mis temasse puutub – sääl on tal luba seda unustada. Üksi seda, mida nüüdselt ajalt nõutakse, tahab ka tema kord nõuda.” (Lk 189–190.) Villu suhe ajalooga kujuneb seega leplikuks: minevik on „vabandatav aeg!”. Selles mõttes ei jätku Villu tegelaskujus varasemale ajaloolisele kirjandusele omane muistse vabadusvõitluse entusiasm. Ta orienteerib ennast teisiti, oma aja vajaduste kohaselt. Villu suhe ajalukku erineb romantiseerivast hoiakust, mis idealiseeriks kunagist minevikku ja sunniks seda vimmakalt taga nõudma. Kui ideaalidest üldse rääkida, siis on need seotud tulevikuga ja annavad aimu millestki realistlikumast ja mõistlikumast. Villus areneb ajalugu õppides „sügav kaastundmus”, ajaloo õppetunnid muudavad teda mõistvamaks ja leplikumaks. Sellest lähtuvalt andestab Villu ka emale, kelle all ta peab ilmselt siiski silmas oma vanaema Madlit, kes kunagi ei vastanud tema küsimusele isa kohta: „Ema – ma annan sulle andeks” (lk 190). Villu teeb siin rahu faktiga, et ta ei saagi kunagi teada, kes on ta isa. Mineviku läbipaistmatus, selle „varjulisus” jääb faktiks, ent see ei halva siiski tahet. Nii esitab Liiv tärkava ajaloolise meelega, mineviku ja inimsuhete keerukust mõistva küpse eneseteadvuse kujunemist. Selle käigus heiastub isegi hetk, kus Villule tundub, et varjud ongi hajumas: „Vari hakkab kaduma… selgimas on udu”, ehkki ta tõdeb sealsamas, et „[k]üll on inimesed ise [—] oma mõttes vaheseinu ehitanud, aga seda kindlamalt on nad tema vangis [—]” (lk 192).

Lõpp kujuneb siiski tumedaks, ehkki kolmeteistkümnendas peatükis visandab autor idülli talurahva ja mõisnike kooselust, kus eelarvamused, seisustevahelised hoiakud ja vastastikune vimm on mahenenud. Aga see on rohkem kujutelm, fantastiline visioon, valgustatud pildike, mis võiks kõige rohkem ajaloolist tegelikkust inspireerida, seda suunata, aga millel ei ole ilmselt tõsiselt võetava poliitilise visiooni tähendust. Rõhuvat tegelikkust toonitab jutustuse viimane osa, kui „nõrgameelne” Villu on tagasi oma kodutrepil, võimetuna selles idüllilises ühiselus kaasa lööma.

Lohutust lõpust hoolimata jäävad „Varjus” kõlama mitmed filosoofilised järelmid, mis annavad jutustusele ulatusliku ideelise alushoovuse: ajaloo varjudega toimetulek eeldab kõigepealt haridust – ajaloo tundmist, oskust varasemat hinnata, mõista sealt lähtuvat ebaõiglust, püüelda mõistmist, mis on lepituse tingimuseks. Jutustuses „Vari” viib see välja andestamise eetika võimaluseni. Ilma selle sisemise tööta kannaksime mineviku varje endas lihtsalt edasi ja oleksime määratud minevikku kordama, mitte looma uut reaalsust. Võimalik, et senine retseptsioon on sellist nägemust pidanud liiga pehmeks ja pietistlikuks, mõjukam olnuks paatoslikum ja võitlevam, poliitiliselt laetum manifest. Selgelt oleks seda oodanud nõukogudeaegne tõlgendus, aga võib-olla ei olnud see ka piisavalt köitev varasemal, riigiloome-eelsel ajajärgul. Ent Liiv ei ole siin kindlasti naiivne. Vastupidi, varju kujund osutab inimese seisundi ajaloolisele keerukusele ja vastuolulisusele, see annab poeetilise ja filosoofiliselt väljakutsuva allegooria inimese vabaduse ja emantsipatsiooni probleemist. Kui viimselt on varjude taga aeg, siis varjumetsa taha nägemine tähendakski aja enese nägemist. Praktilisel tasandil võimaldaks selle poole liikuda ajaloomeele kujundamine, mis on üks osa haridusest. Teisalt antakse siin otsustav roll kunstidele. Iseäranis muusikal on võime luua esteetilisi kaemusi, mis aitavad ületada fragmentaarset ja killustatud kolkalikkust, kogemaks hõlmavamat nägemisviisi, „vabamat pilku”. Samas on piiratud võimalus ajalugu revolutsiooniliselt või sõjakalt muuta. Siin ilmutab ennast juba Platonil väljendatud mentaliteet: õilsam sellest, kes teeb halbasid tegusid, on see, kes nende all kannatab. Varjude teadvustamine ei anna tingimata võimalust varje kaotada, neid olematuks muuta, aga ta võimaldab siiski kannatuste talumist mõtestada, kingib nende talujale teatud väärikuse, puutumatuse (taas kord, jutustus rõhutab „vaba pilgu” suveräänsust). Ent see ei tähenda siiski ainult talumisega piirdumist. Liivilikku eetost võib pidada antiigini ulatuva mõttetraditsiooni väljenduseks, kus igasuguse välise, sealhulgas ka poliitilise pöörde eelduseks on peetud sisemist, eetilist ja meeleparanduslikku pööret. Niisuguse eetilise küpsuse proovikiviks ja avaldumisvormiks on jutustuses „Vari” andestamise reaalne tegu. See loob võimaluse varjude taaga kergendamiseks, nende alt väljatulekuks. Need järelmid on lähedal ka ideedele ajaloo aeglasest liikumisest vabaduse poole, milles kunstidel on tähtis koht inimtunnetuse avardajana ning vabaduse süvendajana. Idee ajaloo agooniatega rahutegemisest, vabaduse eelduseks olevast lepituslikust pöördest, mis teostub läbi vastastikuse andestamise, moodustab ka Hegeli ajaloofilosoofia ühe kulminatsioonipunkti. Vari on viimaks hõljuv element. Tulevikku loob iga hetk, mil inimene ilmutab suutlikkust talle osaks langenud varje ületada või vähemalt ohjata nende tahtmatut mõju. Seda nii suhtes iseendaga, teistega kui ka laiema ajaloolise tegelikkusega. Selles on lootust. Varjumetsa taga on aeg, mille kõrgemaks ülesandeks ei ole inimest tingimata vangis pidada. Vastupidi, aeg seal metsa taga võib viimaks osutuda inimese liitlaseks, tema võimaluseks ennast teostada ja ületada.

 

^[1] Värsirida luuletusest „Vari”, vt: B. Kangro, Pühapäev. Karlstad, 1946, lk 33.

^[2] Praegune Juhan Liivi tänav.

^[3] Vt: F. Tuglas, Juhan Liiv. Elu ja looming. Tartu, 1927, lk 187–204; A. Vinkel, Juhan Liiv. Tallinn, 1964, lk 68–74.

^[4] F. Tuglas, Eesti kirjanduse ajalugu IV. Kriitiline realism. Tartu, 1947, lk 32.

^[5] Eesti kirjanduse ajalugu. III köide. Tallinn, 1969, lk 109: „Kõrvale on jäänud aga tolle aja talurahvaliikumise keerukamate vormide valgustamine, samuti skitseerib kirjanik küllalt meelevaldselt ühiskondlike vastuolude ületamise võimalusi.” Marksistliku ühiskonnateooria valguses loeb Vinkel „Varju” ka oma monograafias „Juhan Liiv”.

^[6] J. Liiv, Vulise ojakene rohkem. Publitsistika ja kriitika. Liivi Muuseum, 2024, lk 146.

^[7] B. Kangro, Seitsmes öö. Lund, 1947, Juhan Liivist inspireeritud tsükkel „Peipsi”, lk 72.

^[8] U. Masing, Avanemine. Rmt: U. Masing, Luuletused I. Tartu, 2016, lk 129.

^[9] Vt: L. Koidula, Luuletused. Tekstikriitiline väljaanne. Tallinn, 1969, lk 25, 150.

^[10] J. Liiv, Vari. Rmt: J. Liiv, Ööl on üheksa poega. Tallinn, 1996, lk 141. Edaspidi viitab „Varjule” leheküljenumber tekstis.

^[11] J. Liiv, Ääremärkused. Rmt: J. Liiv, Ööl on üheksa poega, lk 293.

^[12] Kui Villu ema sünnitusel sureb, siis võtab vanaema Madli vastsündinu oma hoole alla. Villu vanaisa suri jutustuse nappide ridade kohaselt kurvastusest oma tütre õnnetult purunenud suhte tõttu. Ühes sellega esitatakse „Varjus” mõjus kaebetekst meeste pihta, kellele heidetakse ette naiste eksitamist ja kergekäelist mahajätmist: „Oh teie uhke sugu, mehed, kes teie nõrku eksiteele veate ja siis ise veel – irvitate!” (vt lähemalt lk 149–150).

^[13] Pilt sonaate mängivast mõisapreilist on ajalooliselt tõetruu. Beethoveni klaverisonaadid olidki esialgu just koduseks ja privaatseks ettekandmiseks mõeldud muusikapalad, nende kontsertettekanneteni jõuti hiljem. Seejuures esindavad sonaadid Beethoveni loomingus intiimset tundeelu, n-ö sisemaailmaga suhtlevat muusikat. Nõnda on Beethovenis võimalik näha kahte poolt: sisemist, introvertset tundlikkust ning väljapoole suunatud ekspressiivset ja ühiskondlikule arengule apelleerivat idealismi. Villu elamus on ühtpidi sümfooniline, aga jääb siiski privaatseks, intiimseks sisekaemuseks.