1973. aastal ei juhtunud midagi pöördelist. Oli küll Watergate’i skandaal, aga see oli rohkem USA siseasi. Maailm siiski muutub. Euroopas ja USA-s asendub optimism pessimismiga ja kontrakultuur konservatiivsusega. Kuulutatakse postmodernistliku ühiskonna algust, milles pidavat puuduma modernismiaja „suured narratiivid” ning mida iseloomustavat killustumine, vähemuste, ajaviitelisuse ja massikultuuri esiletõus ning kultuuri kaubastamine.

Eesti NSV-s algab aeg, mille iseloomustamiseks on kasutatud vist ainult negatiivseid sõnu: pessimism ja pettumus, endasse pöördumine ja progressi­skeptitsism, karjääriparteilisus ja parteikarjerism, tarbimine, auto ja oma maja. Kõige krooniks tõuseb nõukogude ühiskonna vastikuim saavutus: avalik kaksik­moraal ja pidev valetamine.

Teisalt süveneb rahvuskesksus ja juurte otsimine, „loomulik” elu kooskõlas traditsioonide ja traditsioonilise elukeskkonnaga. Kuigi see maailmapilt on vähemalt osalt autoritaarne või patriarhaalne, on tõukepinnaks siiski kohalik elu, vastandumine sotsialismile ja selle ideoloogiale. Isegi hilisemate kultuuri­keelamiste põhjal üheks ebameeldivamaks funktsionääriks hinnatud Rein Ristlaan kirjutab 1973. aastal: „Juured on looduses, külas, maal, minevikus ..”^[1]

Majandust hakkab üha enam painama stagnatsioon, kuni 1970. aastate lõpus kaovad poest mitmed olulised toidukaubad. Samal ajal tugevneb ja jäigastub ideoloogiline surve, jõudes 1980. aasta venestamisotsuste ja dissidentide kohtu­protsessideni. Paralleelselt kasvab vastupanu, mille tipuks saavad 1979. aasta Balti Apell ning eriti 1980. aasta sügise noorterahutused ja „40 kiri”.^[2] Kirja algatajaks on Jaan Kaplinski ning allakirjutanutest on ligi pooled kirjanikud või kriitikud-uurijad (sh suurnimed Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding).^[3]

Suur pöördeaeg algab aastail 1981/1982 koos märgiliste juhivahetustega. 1981 oli USA presidendiks saanud keskpärane näitleja Ronald Reagan. Briti sketšisarjas „Not the Nine O’Clock News” laulavad Rowan Atkinson ja tema kaaslased sel puhul kantriparoodiat absurdsetest asjadest, mida nad usuvad, ja lõpetavad reaga „But I can’t believe Ronald Reagan is president”. Reaganist saab ometi USA edukamaid presidente, kelle teeneks loetakse ka Nõukogude süsteemi lagundamist. 1982 kukutatakse kolksuga hauda Leonid Brežnev ja tema asemele valitakse peasekretäriks julgeolekujuht Juri Andropov. Järgneb ootamatult kiire peasekretäride karussell, mille lõpp on teada.

Maailma kirjandus

Ka kultuuris kõneldakse postmodernismist, mille iseloomustuseks kasutatud sõnaloend on pikk: fragmentaarsus, eklektika, simulatsioon, sügavuse, koherentsi, originaalsuse ja autentsuse madal hindamine või eitamine, absurd, fabulatsioon, pastišš, bricolage, vabanemine kõrge ja madala kultuuri hierarhiatest, kommertsi valitsemine jne.

Postmodernism on mõiste, mida luulele on minu arvates võimatu kohaldada. Romaani puhul kõneldakse 1970. aastatest siiski kui postmodernismi ajast. Ilmuvad mõjukad postmodernismiks arvatud teosed nagu E. L. Doctorow’ „Ragtime” (1975), Günter Grassi „Kammeljas” (1979), Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat” (1979), Salman Rushdie „Kesköö lapsed” (1981) jm. Need esindavad ühelt poolt hüpermodernistlikku tekstide mängu ja teiselt poolt realismi ja mitterealismi, elitaarse ja massikirjanduse ühendust Umberto Eco laadis, kelle kriminulli ja ajalugu miksiv „Roosi nimi” (1980) saavutab meeletu menu (müüdud ca 50 miljonit eksemplari). Samal ajal saab üha suurema leviku ja mõju meelelahutuskirjandus, nii ulme, fantasy, krimi, spioonilood kui muu (Le Carre, Ludlum, King, Le Guin, Pratchett jt).

Eesti tõlkeromaanide turgu valitseb 1972. aastal alustatud „Varamu”, selle valgele sarjale järgneb kesisem hall (eristajaks on kaanepaberi värv). Tagant­järele vaadates pole kumbki just hiilgesaavutus, kuigi valges sarjas ilmub siiski mitu olulist teost, näiteks Marcel Prousti „Swanni armastus” (1973) või Hermann Hesse „Klaaspärlimäng” (1976). Eraldi ilmub ja tekitab plahvatuse Gabriel García Márquezi „Sada aastat üksildust” (1975).

„Loomingu Raamatukogule” pannakse päitsed pähe, nii ideoloogilised kui ka rahalised, sest Nõukogude Liit ühineb autorikaitsega ja piraattõlkeid avaldada enam ei saa. Ilmub üha enam Nõukogudemaa ja „vennasmaade” kirjandust, eesti kirjanduse osas asenduvad aga uuenduslikud teosed (mida eriti ei olegi) „väikese” klassika uustrükkidega (näiteks Ernst Enno „Minu sõbrad”, 1973).

Enam ei saa rääkida proosatõlgetest, millel oleks suur mõju eesti kirjandusele. Siiski avaldatakse „Loomingu Raamatukogus” väga olulisi tekste. Ilmuvad Hermann Hesse „Stepihunt” (1973), Hugo von Hofmannsthali „Teed ja kohtumised” (1974) või Isaac Bashevis Singeri „Surnud moosekant” (1980). Ennekõike Ain Kaalepi ja Jüri Talveti hoolel tõuseb oluliseks hispaania keel ja meel, näiteks Ramón Gómez de la Serna „Gregeriiad” (1974), Jorge Luis Borgese „Kunsttükid” (1976) või Azoríni „Väikese filosoofi pihtimused” (1980). Linnart Mäll tõlgib idamaade filosoofia suurklassikat: „Dhammapada” (1977), Lao-zi „Daodejing” (1979), „Bhagavadgītā” (1980).

Trükivalgust näevad mõjukad esseekogumikud: luulemodernismi suurmõjutaja T. S. Elioti „Valik esseid” (1973) ja julmuse teatri kuulutaja Antonin Artaud’ „Esseid ja kirju” (1975). Või näiteks mitmele minuvanusele ilmutusena mõjunud Nikolai Pärna „Rütm, elu ja looming” (1978) ning üldmõisteks muutunud „Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (1982) Arthur Blochilt. Kõiki neid iseloomustavad minu silmis kaks sõna: hõrkus ja/või kultuslikkus. Aga postmodernismi neis peaaegu ei ole.

Suur luuletõlkeaeg saab läbi, kuigi LR-is ilmub samuti kultusteoseks ja eesti luule oluliseks mõjutajaks tõusev Fernando Pessoa „Autopsühhograafia” (1973). Oma aega peegeldavad suurte tõlkijate kaheköitelised valikud, milles hulgi seni ajakirjadesse jäänud luuletusi: August Sanga „Laenatud laulud”, Johannes Semperi „Luulerännakud” ja Ain Kaalepi „Peegelmaastikud”.

Tõuseb hea jutukirjanduse roll, mis näitab muutunud kirjandusarusaamu, aga kardetavasti ka lugejate suunamist mõtlemisest meelelahutusse. Olulisim on siin 1973. aastal alustanud ülipopulaarne krimi- ja ulmeromaanide sari „Mirabilia”, milles leidub ka suurt klassikat, Isaac Asimovist Agatha Christieni. Meelelahutus (ja suured tunded) paistavad välja muudeski tõlgetes. Menukaks saab näiteks Erich Maria Remarque’i „Arc de Triomphe” (1975) ja lausa legendiks tõuseb Arthur Hailey „Lennujaam” (1980), mille ostukupongi saamiseks tuli viia Estvtorsõrjo sekundaarse tooraine varumispunkti 20 kg vanapaberit või 5 kg kaltsu. Aga mingit edu ei saavuta hilisem kultusraamat, J. R. R. Tolkieni „Kääbik” (1977).^[4]

Eesti kirjandus: omale teele

Eesti kirjanduses toimub muutus, mida kokkuvõtvalt võib iseloomustada kolme lausega. Esiteks, avangardism/modernism taandub ja keskseks tõuseb luules taas postsümbolism ning proosas pehmete modernismivõtetega pikitud realism, mis hetkiti võtab ka postmodernismi kuju.^[5] Teiseks, luule ja lühiproosa asemel tõuseb keskseks romaan. Kolmandaks, eesti kirjandus liigub omale teele, eemale Euroopast. Esile kerkivad ida filosoofiate mõjud, loodusrahvaste kultuuriideaalid, rahvuslik talupojaideoloogia jm. Eriti luuletajad liiguvad globaalsest maailmast lokaalsesse, rahvuslikku või autori isiklikku, väikeste asjade maailma.

Aga muidu on see kirjandusele siiski üpris hea aeg. 1970. aastad tähistavad tänaseni kestvate kirjandusauhindade sündi. 1970. aastal oli asutatud ­kirjanduse aastapreemia, mis saab 1972 Smuuli nime ja on praegu kultuurkapitali aastapreemia. 1971 asutatakse Tuglase novelliauhind ja „Loomingu” aastapreemiad. 1978. aasta alguses tähistatakse väga pidulikult ja põhjalikult A. H. Tammsaare saja aasta juubelit. Tiraažid tõusevad. Seistakse poolest ööst sabas, et tellida Tammsaare „Kogutud teoseid” (esimesed köited 1978) või lasteentsüklopeediat „ENEKE” (1982).

Proosa aeg

See on pika proosa kümneaastak. Kesksed märksõnad on ajalugu ja dokument, oluline idee rahvuse püsimine ja kompromissi piirid. Mudelsituatsioonide ja mudeltegelaste asemel tõusevad taas valgusvihku lihast ja verest tegelased, intriig ja lugu. Ühesõnaga, realism.

Jaan Kross avaldab oma peateosed „Kolme katku vahel” I– IV (1970, 1972, 1977 ja 1980) ja „Keisri hull” (1978). Mati Undi „Tühirannaga” alanud kõrgaeg lisab valikkogud „Mattias ja Kristiina” (1974) ja „Must mootorrattur” (1976) ning eesti postmodernismi suurteose „Sügisball” (1979). Kolmas tippnimi on Mats Traat, kellelt ilmuvad „Puud olid, puud olid hellad velled” (1979) ja „Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982). Lisaks eesti kirjanduse olulisimate sõja­romaanide hulka kuuluvad Ülo Tuuliku „Sõja jalus” (1974) ja Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979), Lennart Mere rahvusmütoloogiat ja suure mineviku usku ergutav „Hõbevalge” (1976), Ene Mihkelsoni modernismi­võtmes esikromaan „Matsi põhi” (1982) ning Mihkel Muti modernismi paroodiana läbi mängiv „Hiired tuules” (1982). Paguluses on suured ajad läbi, aga siiski ilmub Karl Ristkivi luigelaul „Rooma päevik” (1976). Kui lisame Arvo Valtoni valikkogu „Mustamäe armastus” (1978), siis saame väga võimsa buketi.

Aga proosakirjanduse massi ja lugejate armastust kannab pärmina paisuv olmekirjandus ehk ajaviide Nõukogude Eesti võimalusi mööda. Seda iseloomus­tab hulk ajaviitekirjanduse klišeesid: traditsiooniline elukujutus, intriig, äratuntavad ja samastumist võimaldavad tegelastüübid, terav süžee, veidi romantikat ja veidi ühiskonnakriitikat. Selle suuna üks tipphetk on aastal 1979, kui ilmuvad Silver Anniko „Rusikad” ja Teet Kallase „Corrida”.

Luule taandub kirjanduse keskmest ja muutub. Modernismihüpe on jäänud seljataha ja hüppeks see jäigi. Ainsana lisandub modernistide ritta hilisdebütant Ene Mihkelson, kelle luule hakkab kogudes ilmuma 1978. aastast, aga ei leia kriitikute poolt just erilist arusaamist. Valitsema jääb väikeste muudatustega arbujalik järelsümbolism ehk etnosümbolism, milles on oluline eestlase etnilise identiteedi hoidmine. Kahjuks on suur osa sellisest luulest lihtsalt lahjendatud Alver või Rummo.

Keskne uuendus luules on minimalism, milles assotsiatsioonide kuhjamine asendub vaikusekesksusega (Kaplinski, Üdi, Luik, Kareva). Kasvab argielu kui luuleainese osa. See seostub mõnel autoril metafüüsilisusega, milles argiilma kõrval on teine, ülemeeleline maailm (Vallisoo). Aga mõnel juhul ongi argielu kõik. Nagu Kaplinskil, kes avastab, et tõelus polnudki kusagil teisel pool, vaid siinsamas, kodus. Luule muutub taas lihtsamaks ja traditsioonilisemaks, vabavärss taandub riimilis-rütmilise malli ees. Korduvad märksõnad on eetika ja tõsidus, nali ja paroodia taganevad tõsise suhtumise ees (vt Runneli ja eriti Üdi/Viidingu arengukõverat).

See on kolme olulise luuletaja tippaeg. Rahvuse südametunnistus ja maa-tuleb-täita-lastega-laulik Hando Runnel avaldab „Mõru ning mööduja” (1976), valikkogu „Kodu-käija” (1978) ja „Punaste õhtute purpuri” (1982). Mängumees Jüri Üdi ilmutab kolm kogu: „Käekäik” (1973), „Selges eesti keeles” (1974) ja „Armastuskirjad” (1975). Peale pausi järgneb valimik „Ma olin Jüri Üdi” (1978) ning suuresti teises võtmes Juhan Viidingu luule „Elulootus” (1980) ning „Tänan ja palun” (1983). Kolmas pidev tipp on Viivi Luik: „Pildi sisse minek” (1973), „Põliskevad” (1975), „Maapäälsed asjad” (1978) ja kõige tipuna „Rängast rõõmust” (1982).

Aga üldiselt kõneldakse diskussioonides sel kümnendil luule kesisusest ja stagnatsioonist, taustal ilmselgelt 1960. aastate elevus ja suured ootused.

Kirjandussündmus

Suureks probleemiks tõuseb noor põlvkond. Ühelt poolt süüdistatakse eriti noort luulet diletantismis ja nõutakse käsitööoskust.^[6] Teisalt kõneldakse vastutus­tunde puudumisest poeesia ja selle asendamatu missiooni ees.^[7]

Diskussioonidest jääb kurb mulje, et vanem kirjanike põlvkond ei mõista luule pühaduse kadumist või ei taha sellega kuidagi leppida. 1960. aastate põlvkonda ja selle järelväge tabab aga tunne, et uusi andeid ei tule, ja nii asutakse neid organiseerima, eestvedajad Jaak Jõerüüt ja Mati Unt. Tulemuseks on „Noorte kirjandussündmus 1976”.^[8] Selle esimese pääsukesena ilmub „Loomingu Raamatu­kogus” kogumik „Viis tüdrukut ja kaheksa poissi” (1977), siis pannakse käima ühesuguses kujunduses noorte luuletajate sari, ilmub kogumik „Noori autoreid ’77” (1979) ja 1980. aastal alustab ilmumist noorte loomingu tarbeks mõeldud LR-i erinumber „Sõna”. Kahjuks kehtib tulemuse kohta suurel määral Jüri Üdi luulelõik: „uus põlvkond – teda tuleb nagu rahet, // mis peagi sulab, nii et maa on must.” Ainus kogudeni jõudnud uus täht (ja tõepoolest täht!) sel perioodil on Doris Kareva oma kolme koguga „Päevapildid” (1978), „Ööpildid” (1980) ja „Puudutus” (1981). Ülejäänute seast tõuseb mitu olulist autorit esile hiljem (Kalev Kesküla, Priidu Beier, Rein Raud, Eeva Park jmt).

Miks ei tulnud noored kirjandusse? Kindlasti mängis kaasa stagneerunud ühiskond, mis seadis eneseavaldustele piirid. Tähtis oli ka see, et vanema põlve inimnäoga sotsialismi väärtused ja katsed kabinette mõjutada hakkasid noorematele järjest võõramaks jääma. Nad eelistasid eemale hoida ja kõrvalt ironiseerida. Nagu sedastas Linnar Priimäe ja Ants Juske manifest „Tartu sügis” (1978): see on väsinud põlvkond, mida iseloomustab jõuetustunne ja pessimism ning iroonia ümbritseva suhtes. Oluline oli ehk ka tunne, et kõik tähtis, mida modernismiesteetika võimaldab, on ära tehtud. Uut noortele kõnelevat suurt narratiivi aga ei tulnud. Lisaks, 1970. aastatel realiseerisid andekad noored ennast hoopis enam kirjandusest väljaspool. Ei ole vist juhuslik, et suur osa eesti rokkmuusika tippudest on sündinud 1953. aasta ümber (ja kasutab samas tollast tippluulet laulusõnadena, eriti Üdi tekste).

„Looming”

„Looming” saab 1973. aastal viiekümneaastaseks. Sel puhul ilmub Paul Rummo põhjalik sissevaade ajakirja algusaega, milles omaette väärtuseks hulk tsitaate asjaomastelt.^[9] Lisaks Hans Kruusi ja Ilmar Sikemäe mälestused ning lugejakirja varju peidetud mälestuskillud Oskar Kuningalt.

Toimetuses toimub põlvkonnamuudatus, 1976. aastal saab Paul ­Kuusbergi (sünd 1916) asemel peatoimetajaks Kalle Kurg (sünd 1942), kes kutsub 1977. aastal „„Loomingut” tegema” tollal kriitikuna tuntud Mihkel Muti (sünd 1953).^[10] Kas midagi muutub uue peatoimetaja tulekuga? Tuleb rohkem teadustemaatilist esseistikat ja referaate. Muid muutusi tagantjärele ei paista.

„Loomingu” tiraaž võrreldes eelmise perioodiga eriti ei tõuse, kõikudes alguses 17 000 ümber, 1975. aastast 17 000 ja 19 000 vahel, aga aastal 1979 muutub ajakirja formaat oluliselt kõrgemaks ja maht hüppab 11,75 trükipoognalt 18,5 peale, millest hiljem saab 18.

Luule

Luules valitseb endiselt eri põlvkondade koosolu, aga mahult domineerivad kassetieelne põlvkond ja mõned järelväelased. Ja üldmõjuna keskpärasus. Siiski, pidevalt avaldavad selle perioodi tipptegijad Runnel, Luik ja Üdi/Viiding.

Runnelilt leiab „Loomingus” ridamisi kuulsaid tekste, olgu näiteks „Süda on mul vaevas”, „täna ma luuletan läbi öö” või „Erootiline õhtupool” („Nägin kärbeste armuelu / umbses madalas karjaköögis”).^[11] Luigelt ilmub 1980. aasta algul tema kuulsaim programmluuletus: „INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL. / Nahk ja küüned, liha, sooned, luu. [—] Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu / tõuseb paberilt ja muutub elujõuks.”^[12]

Üdist saab 1977. aastal Viiding, kes alguses ei erine Üdist (vt näiteks luuletusi 1977. aasta mainumbris). Aga siis järgneb muutumine, mille tuumaks luuletaja vaev: „Tuleb ette vaevalisi tunde, / mil on kõik. Ja lauluridagi.” Ning harras palve: „Armas taevas, palun anna / hingamisepause”.^[13]

Runnelit, Luike ja Viidingut üle lugedes tekkis kummaline tunne. Runneli ja Üdi luuletused mõjuvad igaüks ka omaette, aga suur osa Viidingu ja Luige luule­tusi ei mõju. Nende mõju tuleb välja kogudes, teiste luuletustega koos loetuna.

„Närvitrükiga” debüteerinud nelikust lõpetab Johnny B. luuletamise täielikult ning Toomas Liiv avaldab haruharva. Kümnendi lõpp ja uue algus on aga samuti harva avaldava Joel Sanga spliiniluuletuste tippaeg. Näiteks 1981. aasta mainumber, kus „Poeet lamab selili kulus” ning „Kõik ilm säeb ennast õhtule [—] ja isa haiseb nurgas.”^[14]

Kaplinski avaldab üsna palju aastail 1973–1974 ja seejärel vaid hetkiti. Aga ilmuvad näiteks tema mitmele kogule pealkirja andnud „Seesama meri meis kõigis” ja katke talle endale üliolulisest poeemist „Hinge tagasitulek”.^[15] Alver avaldab suhteliselt palju, aga need pole minu meelest päris tippasjad. Siiski kuulub siia aega „Võlg” („Kas iial saab tasa mu hingevõlg?”).^[16]

Üsna stabiilselt ilmutavad ennast vanaduses hoogsalt uut luulet kirjutav Valmar Adams, kassetipõlvlased Nikolai Baturin ja Aleksander Suuman ning mõned järelväelased nagu Jaan Paavle, Ave Alavainu, Viiu Härm, Rein Sander. 1976. aastast hakkavad kildhaaval ilmuma ka kirjandussündmuse noorte luulekatsed. Otsa teevad 1976. aastal lahti Priidu Beier ja Doris Kareva, kellelt muu hulgas ilmub tugevalt minu luulemällu jäänud, aga ebakarevalik „etüüd kaubamajast” („no noormees noormees kus sa õige trügid / Muuseas ma seisin kogu aeg te ees”).^[17] Järgneb igal aastal mõni uus tulija, kes enamasti piirdub siiski ühe avaldamiskorraga. Näiteks järgmisel aastal minu silmis tol ajal Karevaga võrdne, aga luulest lahkunud Eve Kivipõld, seejärel Lembit Kurvits, Ado Lintrop, Aime Hansen, Indrek Hirv jne.

Luuletõlkeid, eriti vene luulest, on varasemast enam. Aga ilmub ka John Donne Paul-Eerik Rummo tõlkes (1975), mille tekstid on ligi viiekümneks aastaks meelde jäänud. Ja ilmub Vladimir Majakovski futurismiaja tipp „Selgroo­flööt” (1979), kuigi kehvapoolses tõlkes.

Värsiuurija Jaak Põldmäe avaldab 1979. aastal Stockholmis peetud ülevaate­loengu „Eesti nõukogude luule piirjooni 1970-ndail aastail” ja pakub oma 1970. aastate luule tippude nimekirja: Alver, Vaarandi, Niit, Kaalep, Suuman, Kaplinski, Runnel, Luik, just sellises, hierarhiana mõjuvas järjekorras.^[18] Ajakirja luulepreemia saavad sel perioodil teiste seas Vaarandi, Niit, Kaalep, Kaplinski, Runnel, Üdi, Merilaas, Luik, Vallisoo.

Proosa

Proosas jätkab „Looming” endiselt läbi mitme numbri ilmuvate romaanidega. Nende hulgas on kõik ajajärgu tähtsad tööd, puudub vaid Krossi „Keisri hull” (küll ilmub osade kaupa „Kolme katku vahel”). Unt avaldab 1973. aastal oma olulised jutustused („Mattias ja Kristiina”, „Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi”). Tipptööde kõrval tuleb ära mainida Traadi „Inger” (1974), eesti olmekirjanduse esiema või -isa ning vana peremudelit lammutavate naiste esimesi kirjanduslikke pildistusi. See oli 1970. aastatel ülioluline teema, mida lahati lisaks olmekirjandusele ka ajakirjanduses. Minu tollases töökohas, Pärnu Koidula koolis kõndisid õpilased vahetundides, ajakiri käes, ja Traati lugesid ka need õpetajad, kes muidu „Loomingust” vaid kuulnud olid.

Endiselt ilmuvad tippnovellid ja need annavad kirjaniku teekonnast hoopis sujuvama pildi kui harva ilmuvad valimikud. Pidevad avaldajad on Valton, Vahing ja Saluri, lisaks uuemad tulijad Mari Saat, Jaak Jõerüüt ja Ann Must.

Vaid üksikud näited. Valtoni tippnovell „Mustamäe armastus” (1974) ja Vahingu „Machiavelli kirjad tütrele” (1979) ja „Machiavelli kirjad tütrele II” (1981), mida mäletan enda suure vapustusena. Aga 1976. aasta esimeses numbris võib näha, kui erinevalt saab kirjutada hiilgavaid novelle. Koos on Juhan Peegli „Väekargajad” ja Mati Undi „Ratsa üle Bodeni järve”. Miskipärast ajas Peegli ülelugemine nutma…

Hoopis omamoodi tekste pakub sõjaromaani järel Ülo Tuulik, nimelt poolfiktiivseid vaimukaid lühilugusid, mis hiljem raamatus ilmuvad sildi all „Kohtumisi kuulsate inimestega” (1979, 1980). Kohe perioodi algul, aastal 1973, ilmuvad luuletajate proosatekstid, mis ennustavad nende hilisemat teekonda: Kaplinski „Kust tuli öö” ja Luige „Jõgi”, milles esineb üsna „Seitsmenda rahukevadega” sarnane laps.

Võib öelda, et suurem osa olulisi proosateoseid saavad ka ajakirja aasta­preemia (see antakse eelmisel aastal avaldatud kaastöö eest), näiteks Jüri Tuuliku „Mere­tagune asi” (1973), Valtoni „Mustamäe armastus” (1974), Mari Saadi „Mida teha emaga” (1977) ja „Udumäe kuningas” (1982), Undi „Sügisball” (1978), Vahingu „Kirjanik” ja „Machiavelli kirjad tütrele” (1979), Vetemaa „Eesti näkiliste väli­määraja” (1980), Mihkelsoni „Matsi põhi” (1982).

Ei pääse ajakiri ka skandaalidest. 1978. aastal põhjustab „ringkondades” keskmise skandaali Valmar Adamsi „Härra Mülleri asutus”, katke hiljem esseeromaaniks nimetatud teosest „Esta astub ellu”. Jutt käib lõbumajast, mille klientidena esinevad teiste nimede all, aga selgelt äratuntavana Henrik Visnapuu ja August Gailit. 1981. aasta sügisel ilmub kunstiinstituudi üliõpilase Andrus Rõugu luuletus „Silmades taevas ja meri”, mille värsside esitähed annavad kokku ülikeelatud sõna sinimustvalge.^[19] Suurem osa lugejatest ei saanudki sellest ilmselt teada, Rõuk aga visati instituudist välja.

Saba

Suurimad muutused toimuvad taas „Loomingu” kõige dünaamilisemas osas, sabas.

Kirjanduse üldküsimused ja kirjandusteadus taanduvad väheseks. Endiselt ilmub „Eesti kirjanduse ajaloo” neljanda köite (vabariigi aja) koostamisega seotud artikleid.^[20] Endiselt avaldatakse aastaülevaateid ja vahel ka huvitavas vormis (näiteks Ain Kaalepi ja Paul-Eerik Rummo üsna hillitsetud vestlus 1979. aasta luulest). Aga eriti hoogsalt suureneb konkreetsete autorite ja teoste uurimine. Analüüsimise all on näiteks Adams, Alver, Alle, Kaalep, Kross, Luik, Metsanurk, Mälk, Smuul, Vaarandi, Vetemaa jt. Kuigi tase on kõikuv, leiab siit käsitlusi, millest saab hilisemate uurimuste kanooniline aluspõhi. Näiteks Üdi-analüüsid Hando Runnelilt ja Mart Mägralt, Valtoni novellisüsteemi analüüs Pärt Liaselt või Endel Nirgi uuenduslikud uurimused 1930. aastate psühholoogilisest romaanist ja Ristikivi Tallinna-triloogiast.^[21] Tartus on tollal moes lingvistiline poeetika ja ühe luuletuse põhjalikud analüüsid. 1982. aasta kolmandast numbrist leiab näiteks Ain Kaalepi artikli Semperi ekspressionistlikust „Rahutusest” („Laud. Tool. Lamp. Mina. / Ja sina kauguses.”). Erna Siirak jätkab kirjutamist Underist ja Nigol Andresen oma uuringuid Tuglase, Suitsu, „Noor-Eesti” ja „Siuru” kohta.

Lisaks on väga oluline Jaak Põldmäe ja Mart Mägra värsiteoreetiline vaidlus, mis saab sel ajal suurima hoo, tulemuseks eesti värsiteoreetika teine tõusu­periood 1930. aastate alguse kõrval. Nagu ikka teaduslikum materjal, ilmuvad nende tekstid kord „Loomingus”, kord „Keeles ja Kirjanduses” ja Põldmäel ka ülikooli toimetistes.^[22] Kokkuvõttena ilmuvad Põldmäe monograafia „Eesti värsi­õpetus” (1978) ning Mägra artiklikogu „Luule ja lugeja” (1979), millest umbes pool (ca 130 lk) on sisuliselt tema värsiõpetus. Kõik lõpeb inetu pori­loopimisega juba peale Põldmäe surma ja ennekõike „Loomingus”.^[23]

Esseistika poolel on väga märgiline tähis Jaan Kaplinski kirjutis „Mis on luule?”. Kaplinski ei kuuluta loojat traditsioonilis-romantilises mõttes, tema jaoks on looja üksnes filter, avatud inimene, kes võtab keskkonnast midagi olulist, argikogemusest erinevat, ning luule eesmärk pole tõeluse matkimine, vaid sellega värskendava kokkupuute saavutamine.^[24]

Gustav Naan jätkab oma artiklites tavamõtlemise vastast provokatiiv­teadust, küsides näiteks, „Kas tagasi matriarhati?” (1976), ning analüüsides progressi ja eluea seoseid (1979).

Huvitav taaslugemine oli Lennart Meri „Manniga ja Mannita”.^[25] Thomas Mannist just palju teada ei saa, küll aga leidub põnevalt nähtud muud infot. Ei häiri isegi Meri teatav eputamine.

Muuseas, 1979. aasta kaheksas number pakub „katsekaku” Semperi ja Barbaruse kirjavahetusest, mis öeldakse peatselt ilmuvat (nagu teame, läks sellega veel 40 aastat).

Eriti pärast peatoimetaja vahetust tuleb rohkem lugusid, mida võib nimetada teaduste tutvustamiseks. Keskmes on siin psühholoogia. Näiteks mõtlemise uurija Peeter Tulviste kirjutab „Mõtlemise ajaloolise arengu teooriatest” ja „Mõtlemise muutumisest ajaloos”.^[26] Jüri Allik avaldab ülevaate „Metafoorist psühholoogi pilguga”, mis tekitas ülikooli eesti filoloogias terve arutluste laine.^[27] Lisaks kas või Joel Sanga ülevaade „Stilistika laia nurga alt” (1982) ja eriti Mihkel Muti referaat „Gaston Bachelard’i vaated tulele”, millest saadud elamust mäletan siiani.^[28]

On juubelite aeg. 1982. aastal on Tartu Riikliku Ülikooli juubel. Seekord juubeldatakse 350-aastast ülikooli ja ka „Loomingus” (nr 8–10) ilmuvad mitmed mälestused ja kirjutised. 1978 on Tammsaare aasta ja „Loomingu” esimene number on Tammsaare päralt. Erni Hiire 75. sünnipäeva puhul ilmub esimene oluline käsitlus Hiire futuristlikust perioodist.^[29] Juri Lotmani 60. sünnipäeva puhul ilmutatakse temast mitu artiklit, „Loomingus” Igor Černovi „Juri Lotman ja kirjandusteadusliku mõtte areng”.^[30] See aeg märgib ühtlasi Lotmani eesti keelde tagasitulemise algust.

Siin vaadeldud perioodil algab taas partei rolli suurendamine kultuurielus. See peegeldub mõnel määral ka ajakirjas, milles on üllatavalt palju marksismi-leninismi. Lisaks muidugi tähtpäevad. 1977. aasta teine poolaaasta on täis „Oktoobrirevolutsiooni” selle 60. aastapäeva puhul. Ja 1978 on Leonid Brežnevi mälestuste aasta. „„Väike maa””, „Taassünd” ja „Uudismaa” tõlgitakse kiiresti ja avaldatakse loomulikult ka „Loomingus” (nr 3, 6 ja 12). Esimeses on jutt Novorossiiski vabastamisest ja teises Zaporižžja metallurgiatehase taastamisest. (Ehk tasuks lugeda, kuigi tekstide keeleline tase on kole…)

Kokkuvõtteks

1970. aastatele on tagantjärele lisatud erinevaid negatiivseid epiteete: sitased, segased, stangeerunud… Selles on mingi tõde, aga rohkem paistab siin soovi vastanduda (alliteratsiooni abiga) kuldsetele kuuekümnendatele. Jah, hüpete ja kiirete arengute aeg on läbi. Jah, uusi tipptasemel tulijaid on üksikuid. Jah, hallust ja kesisust on palju. Ja kui lugeda näiteks Mihkel Muti toimetajamälestusi, siis on palju ilmunust ülepea toimetajate poolt söödavaks tehtud…

Aga mingil kombel paistab sellest vastandusest välja mingi häire. Ei saa kuidagi öelda, et eelmisel kümnendil oleks kesisust vähem olnud. Kuidagi on nii, et suuri pöördeaegu hinnatakse tippude järgi, aga pöördejärgseid sujuvaid aastaid pigem massi järgi. Nii oli see ärkamis- ja järelärkamisajal, nii on see ka nüüd. Aga meel muutub, kui mõelda kas või sellele, et see on eesti pika proosa üks suuri aegu. Krossi ja Undi proosa tippaeg, lisaks Traadi, Peegli ja Tuuliku romaanid jne. Selle kõrval Runneli, Üdi/Viidingu ja Luige luule suuraeg. Ja last but not least, „Loomingus” ilmub palju häid esseid ja analüüse. On kultusteoste aeg. On järelemõtlemise aeg.

---

^[1] R. Ristlaan, Juurtest ja võrsetest. „Looming” 1973, nr 5, lk 868.

^[2] Vt: T. Vahter, „Karuks istus vangitornis…”. 1980 – aasta, mis raputas Eestit. Tallinn, 2015.

^[3] Vt: S. Kiin, R. Ruutsoo, A. Tarand, 40 kirja lugu. Tallinn, 1990.

^[4] Lisaks tõusevad kultusraamatuteks näiteks Martti Paloheimo, Mauri Rouhunkoski, Mirja Rutaneni „Avameelselt abielust” (1974), Benjamin Spocki „Teie laps” (1976) ning Gerald Durrelli poolmälestuslik „Minu pere ja muud loomad” (1976).

^[5] Olen siin valdavalt nõus sellega, mida kirjutasin 25 aastat tagasi. T. Hennoste, Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 20. loeng. Lagunemine I. „Vikerkaar” 1996, nr 5–6, lk 142–149; 21. loeng: lagunemine II. „Vikerkaar” 1997, nr 1–2, lk 115–127.

^[6] Vt kokkuvõtet pikast luulediskussioonist 1982–1984: K. Muru, Luulearutelumaraton („Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi”). „Keel ja Kirjandus” 1984, nr 2, lk 65–71.

^[7] A. Kaalep, P-E. Rummo, Kahekesi luuleteral. „Looming” 1980, nr 3, lk 419.

^[8] J. Jõerüüt, Sündmus? Rmt: Kirjanduse jaosmaa ’76. Tallinn, 1978, lk 88–89.

^[9] P. Rummo, „Loomingu” noorusaastad. „Looming” 1973, nr 4, lk 630–674.

^[10] M. Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel. Tallinn, 2011, lk 46.

^[11] H. Runnel, Süda on mul vaevas. „Looming” 1975, nr 9, lk 1496; täna ma luuletan läbi öö. „Looming” 1977, nr 4, lk 602; Erootiline õhtupool. „Looming” 1979, nr 10, lk 1388.

^[12] V. Luik, INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL. „Looming” 1980, nr 1, lk 59.

^[13] J. Viiding, 1982; Palve. „Looming” 1982, nr 5, lk 641.

^[14] J. Sang, Poeet lamab selili kulus; Kõik ilm säeb ennast õhtule. „Looming” 1981, nr 5, lk 680–681.

^[15] J. Kaplinski, Seesama meri meis kõigis. „Looming” 1976, nr 6, lk 932–939; Hinge tagasi­tulek. „Looming” 1979, nr 2, lk 230–233.

^[16] B. Alver, Võlg. „Looming” 1981, nr 11, lk 1493–1494.

^[17] D. Kareva, Etüüd kaubamajast. „Looming” 1976, nr 9, lk 1500–1501.

^[18] J. Põldmäe, Eesti nõukogude luule piirjooni 1970-ndail aastail. „Looming” 1979, nr 4, lk 558.

^[19] Vt: A. Rõuk, Silmades taevas ja meri. „Looming” 1981, nr 9, lk 1311.

^[20] Oleks huvitav võrrelda „Loomingus” avaldatud artikleid hiljem kirjandusloo köidetes (1981, 1984) ilmunuga, kus stalinistist peatoimetaja Endel Sõgel oli materjali n-ö üle käinud.

^[21] H. Runnel, Jüri Üdi sõnakunst. „Looming” 1975, nr 1, lk 162–166; M. Mäger, Mängumees ja tagaaetav. Koomika ja grotesk Jüri Üdis. „Looming” 1976, nr 1, lk 141–159; P. Lias, Arvo Valtoni novellisüsteem. „Looming” 1975, nr 8, lk 1380–1391; E. Nirk, Kuidas kujutada inimese eluteed? „Looming” 1981, nr 8, lk 1175–1186.

^[22] Vt: T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 26. loeng: Stalinismist perestroikani V. Värsiõpetuse õppetunnid 2. „Vikerkaar” 2012, nr 4–5, lk 166–176; „Loomingu” veergudelt: M. Mäger, Riimi üldküsimusi. „Looming” 1971, nr 1, lk 123–132; Luule ja proosa. „Looming” 1973, nr 2, lk 306–323; Luule kompositsioon. „Looming” 1974, nr 2, lk 298–318. J. Põldmäe, Diskussioon nõukogude vabavärsi ümber ja vabavärsi tüpoloogia. „Looming” 1975, nr 2, lk 310–335.

^[23] M. Mäger, Arutlusi eesti värsiõpetuse üle. „Looming” 1981, nr 7, lk 1003–1023; M. Lotman, Jaak Põldmäe värsiõpetus ja selle arutelu. „Looming” 1982, nr 7, lk 983–991; M. Mäger, Värsiõpetuse õppetunnid. „Looming” 1984, nr 2, lk 249–266.

^[24] Vt: J. Kaplinski, Mis on luule? „Looming” 1975, nr 12, lk 2069–2078.

^[25] L. Meri, Manniga ja Mannita. „Looming” 1976, nr 1, lk 89–117.

^[26] P. Tulviste, Mõtlemise ajaloolise arengu teooriatest. „Looming” 1978, nr 12, lk 2052–2066; Mõtlemise muutumisest ajaloos. „Looming” 1979, nr 3, lk 401–411.

^[27] J. Allik, Metafoorist psühholoogi pilguga. „Looming” 1981, nr 1, lk 102–113.

^[28] M. Mutt, Gaston Bachelard’i vaated tulele. „Looming” 1982, nr 5, lk 690–697.

^[29] A. Januson, Erni Hiire nooruriaastate luulest. „Looming” 1975, nr 3, lk 495–500.

^[30] I. Černov, Juri Lotman ja kirjandusteadusliku mõtte areng. „Looming” 1982, nr 2, lk 270–276.