Jaan Pehk: „Saja õhtu lood”.
Orelipoiss, 2025. 176 lk.

Tegelikult on neid lugusid kokku 99, ma lugesin kolm korda üle. See ebakõla annab aimu, mis sorti teosega on tegu. Ja fakt, et kaanel ilutseb üdini tõsine Jaan Pehki nägu, ei lase samuti aimata muud kui seda, et tulemas on üks krutskeid täis tükk. Sest millised kaks asja käiks maailmas kehvemini kokku kui Jaan Pehk ja tõsidus.

Siin on lugu pealkirjaga „See on hea”:
– Emme!
– Nooh?
– Issi saatis mu munni!
– Tohoh, miks?
– Ma ei tea…
– Ära küsi, kui sa ei tea.
– Mina ei küsinud ju…
– Hmm… õigus küll, tõesti ei küsinud… andesta, pojake.
– Aga möödunud kvartalis oli bussiettevõtete kasum 12%!
– See on hea.
(Lk 33.)

Sellest üpris teose algul esinevast loost võib ära tunda mitmed raamatus esinevad teemad ja vaimukuste tekitamise võtted: vestlused lastega, ropendamine, ootamatused.

Hoolimata tõsiasjast, et jutukogu sisaldab mitmeid dialooge lastega, pole see mitte rüblikutele mõeldud. Kindlasti pole teos kõigile täiskasvanutelegi. Eriti nendele tõsistele, kes sihivad „Kuu töölõhkuja” tiitlit ja söövad šokolaadi asemel sibulat. Jutukogu on aga mõeldud kõigile teistele. Neile, kes tõsise elu kõrvalt ka itsitada ihkavad. Üksi. Kodus. Teki all. Ja see on peaaegu soovitatav lugemisviis, sest igal pool mujal te lihtsalt häirite oma lakkamatu irvitamisega süütuid juuresviibijaid. Samuti on oht, et pissite oma väiksed püksid täiesti ootamatul hetkel täis. Võib-olla ongi kõigi Tallinna bussi­istmete uriiniplekid tekkinud puhtalt sellest, et keegi on seal istudes nautinud näiteks Joonas Veelmaa luulekogu „Alaska” või Andrus Kivirähki „Lugusid”? I want to believe.

Päris õiget muinasjutuloogikat ei järgi „Saja õhtu lugudes” vist mitte ükski jutt, aga Pehk pillub tuttavaid struktuurseid loo­elemente siiski igale poole. Vladimir Proppi järgi on muinasjuttude süžeekompo­nendid üpris sarnased: seitsme maa ja mere taga elasid kord kolm venda, kes ajasid taga printsessi, et võita armastus ja pool kuningriiki, ja kui nad surnud pole, elavad nad praegugi. Algus–katsumus–lahendus. Pehkil jäävad aga üks, mitu või miks ka mitte kõik olulised elemendid, mis ühe mõistliku muinasloo juurde vähegi käivad, üldjuhul ära. Kui ära jääb vaid üks element, on olukord veidike põnevam, sest meel jääb kinni vanade (loogiliste) liistude juurde ja huumor on seda üllatuslikum. Näiteks kogumiku esimene lugu „Tarkus” kõneleb mehest, kes teab kõike, kuid olulises mälumängus ununevad tal teadmised. Kui tiimi­kaaslased seetõttu mehe pisarais nägu kõrgelennuliste kujunditega kirjeldavad („Nagu Alpide karge mägioja [—]. Pigem ikka suure ookeanilaeva reisijatetekilt merre nirisev soolane merevesi”), võetakse olukord kokku sedastusega: „Kuuldavasti on kõik endiselt elu ja tervise juures ning piinlik situatsioon sai lõpuks positiivse lahenduse.” (Lk 12.) Tavapärased loo lõpetamise etapid jäetakse vahele ning lõpufraas kõlab ootamatult. Aga seetõttu jällegi naljakamalt.

Hoolimata teose pealkirjast ongi tegu suuremalt jaolt justkui naljade või anekdootidega ning Pehk mängib sageli lugude lõpuga. Ehk selle asemel, et lõpetada ootuspäraselt, viib autor ühel hetkel lugeja tähelepanu ebavajalikult pikaks ajaks näiteks tähtsusetule kõrvaltegelasele. Loos „Läbilöök teaduses” (lk 112–113) kirjutab siil metsa ajalehe juhtkirjas, et teadus on teinud pöörase avastuse. Selleks, et teada saada, millise täpselt, tuleb toimetusse saata seeni. „Siil aga kogus seened kokku ja sõitis välismaale. Ütleme nii, et lasi metsarahvast lihtsalt üle. Tegelikult polnud juhtunud midagi põrutavat. Aga loomade hingeseisundisse tekkis uue ja enneolematu ootuses püsivalt ärev noot. Iga krõpsu peale vaadati kahtlustavalt ringi. Et kas see polegi see, millest ajalehe juhtkirjas räägiti.” (Lk 113.) Ja kui oleme Pehkiga kenasti kaasas käinud ning selle kentsaka loo peale niisama muianud, kõlab: „Ainult rähn suutis säilitada kaine meele. „Mina ei tea midagi, ma lihtsalt toksin siin, ärge segage, ma pean 100 aastat paugu­tama,” teatas ta uudishimulikele turistidele. „Nagu kuulipilduja olen!”” (Lk 113.) Täiesti fantastiline ebaolulisus! Kui lugu lõpeb sõnadega „Siil aga kuivatas välismaal seened ära ja tegi abistatud enesetapu. Seda kõike oli kogunenud tema jaoks liiga palju. Nii maailmateadmist kui ka seeni. Eks ka tsipa südametunnistust”, siis see viib iga keskmiselt absurdilembese kodaniku täielikku hüsteeriasse. Sel hetkel oleksingi vabalt võinud bussiistme täis lasta.

Lugude lõpus kohtab ülejäänud loomingulise tohuvabohu kõrval loomulikult ka muinasjutulikku moraali: ilma selleta ei oleks ju õigeid jutte! Propp krimpsutaks küll Pehki lugedes nina ja jääks hauas Circle K kabanosside moel igavesti keerlema. Kuna lugudest endist on moraali leida pigem keeruline, siis on autor pidanud vajalikuks neile loo lõpus väikese mõtisklusega otseselt osutada: „Eks ta ole. Polegi ehk tähtis, kes siin nüüd mida ütles ja kes kuidas mõtles. Tore on, kui inimeste vahel toimub suhtlus. Olgu see vaikiv või verbaalne. Inimene on ikkagi karjaolend ja loodud teistega arvestama, eriti kui sündmuste keskel figureerib toit. See, mille jätku­suutlik manustamine kannab meid elus tugevate ja heasüdamlikena edasi.” (Lk 29.)

Ühesõnaga, hoolimata sellest, kas loos õpetlik iva on või mitte, külge ta lõpuks keevi­tatakse. Naljakas on ka see, et enamasti on moraalist rääkiv hääl täpselt sama tark kui lugeja ja üritab tarkusetera samamoodi üles leida – päevinäinud kana otsib päevi­näinud tera. Midagi kusagil nagu oleks, aga… Täpselt sellist tunnet annab Pehk edasi ühes loos ka ise: „Poleks Arno tulbisibulaid just K-Rautast ostnud, poleks siinne jutt võibolla midagi väärt. Aga praegu… Midagi siin nagu on. Jah, midagi on.” (Lk 64.)

Üle ega ümber ei saa kuidagi ka Pehki lakkamatust sõnamängust, mis figureerib pea igas jutus. Autor on lasknud sõnadel vabalt voolata, neid vähimalgi viisil tsenseerimata. Kohtades, kus Tavaline Kirjanik oleks vajutanud paar korda kustutusklahvi, pole Pehk seda nimme teinud. Ja jumal tänatud! Näiteks võib ta öelda: „Tuntud kavalpea pani peagi peagi silmusesse ja see oli heagi.” (Lk 14.) Pehkis segunevad põhikoolipoisi esimesed katsetused anekdooti kirjutada ning krimpsus vanamehe joviaalne pajatusoskus. Aga kujutan ette, et viimane sosistab esimesele pidevalt kõrva: „Ei-ei, kuule, see oli jumala vinge ju, las jääb nii.” Ja nii jääbki.

Samuti kasutab ja taaskasutab autor kulunud väljendeid, vanasõnu ning muid rahva- ja suupäraseid ütlusi ning tekitab nendega värskendavaid torme iidses veeklaasis. Näiteks leiame ühe loo lõpust: „Kindlasti oleks selline teguviis mõistlik ning toetava aplausi tuules saaksime nii mõndagi oma kogukonnale tagasi anda. Sest sealt me ju tuleme ja eks ütle ka vanarahvas, et võlg on võõra oma.” (Lk 60–61.) Kahe lause vältel muutub lugeja soe naera­tus kulmukortsutuseks, siis aga järgneb naerupahvak. Või võtame loo, kus lapselaps räägib vanaemale, kuidas naaber laskis endale kolmanda silma opereerida. Kui vanaema küsib, kust lapselaps ometi sellist juttu kuulis, vastab viimane: „Ah tegelikult ei kuskilt, mõtlesin ise välja.” – „Mõtlesid ise välja… No see pole küll usutav! Antud juhul kehtib kindlasti vanasõna, et kus suitsu, seal tuld…” (Lk 31.) Selle kõige peale tahaks öelda lihtsalt :D.

Kolmas vaimukuste meetod lähtub koodi- ja registrivahetustest. Seepärast on lapsesuu, valmid armsate loomadega ning inimlikult soojad hetked suurepärane varasalv, sest kõiki neid olukordi on võimalik väga kiirelt ja põhjalikult rööbastelt maha ajada. Otse metsa! Sel põhjusel kasutab Pehk tihti nn madala ja kõrge keele vaheldamist, mis väljendub mitmeti, kuid eriti fantastiliselt just õigel hetkel ropendamises. Näiteks palub lapselaps jutus „Klaarimine”, et vanaema talle valetaks. Kõike vaid selleks, et teada saada, „mida vale endaga kaasa toob”.

– No olgu. Kuula nüüd. Sina, väike Peeter, oled üks viks ja viisakas tüdruk ja su otsaette on joonistatud põrsakese ninake.
– Vanaema, see ei saa ju nii olla, ma nüüd päris ehmatasin… Sa pole mulle kunagi midagi nii imelikku öelnud.
– No kulla laps, ise sa ju palusid mul…
– Käi vittu, kuradi lits, pasanteeria on su ema nimi, kärva siinsamas maha, kõbi!
– Oh… no kallis Peetrike, kuidas sa siis nüüd niimoodi…
– Aitäh õppetunni eest, armas vanaema, nüüd ma saingi teada, mis on valetamine!
(Lk 37.)

Veel liigub Pehk argikeele ja formaalsema keele vahel. Piisab juba „Tervisekontrolli” esimestest ridadest „Metsas toimus loomade iga-aastane tervislik kontroll. Üldiselt oli kõigil tervis päris hea. Karul oli ehk pisut kõrge LDL-kolesterool ja mägra suhkrunäit hakkas lähenema piirnormile” (lk 81), et mõelda, „siit nüüd tuleb!”, ja juba oma suunurgad kuklasse venitada.

Vaimukuste tekitamise meetodina võib veel märkida mitmesuguseid vormimänge (kui näiteks pool lauset ära jääb) ja anglitsismide pudistamist („Kivialune hääl vaikis ja Muki arvas, et ta on hulluks läinud ning räägib iseendaga. „Rändom shit!” urhatas ta ettevaatlikult”, lk 76). Ja lisaks ka asjaolu, et kui lugeja on lugude ühtse ja tihti ebaortodoksse struktuuriga ära harjunud, siis üllatab ikka ja jälle, et seesama struktuur tegelikult toimib suurepäraselt. Et ikka veel langen ma selle lõksu! Aga langen rõõmuga. Ja isegi kui raamatu toon ja kogu ülalkirjeldatu paneb kohati pead vangutama ja mõtlema, et mis asja ma nüüd loen, tuleb tunnistada, et Pehk on tõesti igati oskuslik jutustaja.

Seega on lugupeetud Jaan „Orelipoiss” Pehk pannud kokku suurepäraselt meele­lahutusliku annuse absurdikoomikat ja igapäevapoeetikat. Kui küsida, millest „Saja õhtu lood” ikkagi räägivad, siis võiks ju argivaimukalt kosta, et eks ikka inimeseks olemisest, kõige soojemal ja pehmemal moel.