I

järgmisel kevadel on mul juba pojad
lipi-lapilised hirmus äbarikud ribid paistavad
nende viledaks kulunud nahkadest läbi
nahkadest mis oleks justkui küla pealt laenatud või
kaltsuhunnikust leitud
kellegi teise läbikantud
pealaed on neil pehmed ja
kuklad alles sametised ja muretud
silmanurgad siledad nagu pesu triiklaual auramas
ükskõik kui palju nad söövad
ikka jäävad nad luidrateks ja kristusenäolisteks
kumavad vastu valgust natukene läbi 
öösiti tihuvad läbi une nutta ja lasevad alla
nii et maapind meie ümber 
muutub järgmiseks tuhandeks aastaks
harimiskõlbmatuks
 
jah tuleval kevadel
toon oma pojad mõne suure puu all ilmale
keegi ei näe meid ainult ümberkaudsetes külades
levib roostevaba terase lõhn
ja kätepesuseebi
nii lõhnavad mu pojad keegi pole neile veel
kärbseid pähe puru silma ajanud 
isegi mina mitte
 
see puhtuse lõhn levib külades aga 
kust see tuleb seda ei tea keegi 
ei tea et meie seal puu all vedeleme
mina olen raskest tööst väsinud ja
pojad veel liiga rumalad et midagi
peale vedelemise osata
 
kiiret pole meil kuhugi 
ei siis ega ka hiljem
nädal või paar ehk läheb enne kui
jaksame tõusta ja koju minna
oksad varjavad meid seni jaheda päikese eest
rohi õõtsub meie kohal uinutavalt maitseb nagu
paakunud suhkur ja suunurgad
laulan neile unelaule nii vaikselt et
need on rohkem nagu mõtted kui laulud
nad ei kuule aga usuvad
 
kindlasti võõrastavad mu pojad mind alguses aga
ajapikku harjuvad mu näo mu kätega
ümber nende ja neile teadaoleva maailma
alatasa asjatamas
nad peidavad oma pea mu põue ja seeliku-
voltide vahele häbenevad enda rumalust
ja teevad alati kõik mida ma tahan
arvates et nad seda ise on soovinud


Rohkem Riste Sofie Kääri luulet Loomingus nr 8