Juba mitmendat päeva räägin
igale vastutulijale – omale, võõrale,
et otsin killukest vabadust.
Mida see tähendab, küsitakse.
Tead ju küll, vastan
ja naeratan salapäraselt.
Tegelikult ootan, et keegi teaks
ja kirjeldaks teda mulle detailselt.
Kardan, et olen talle juba 
otsa jooksnud, silma vaatamata
vabandanud ja edasi läinud.
Kardan, et ei tundnud teda ära
ja nüüd jäängi otsima.
Hea vabadus,
kui sa seda postitust näed,
palun võta minuga ühendust.
Kaotatud killuke vabadust,
ausale leidjale vaevatasu.


*

Hämar on õhtu.
Võib-olla natuke veini,
võib-olla natuke vaikust,
võib-olla kära järele igatseb
väsinud meel.
Varbad on külmad,
välja minna ei jaksa.
Kära tuleb ise tuppa,
uksest ja aknast pressib end sisse,
põrandaliistude vahelt.
Vannituppa kostub
naabrite tite nuttu.
Keeran muusika valjemaks.
Vaatan peeglisse ja kordan:
kära järele igatseb väsinud meel.
Laulab Paul Simon,
mina karjun kaasa.
Tantsin meelega vasturütmi
kära kära kära järele
igatseb väsinud meel.
Vaikus istub mu südames,
pea põlvedel,
igatseb hella paid,
ühtainsat hämarat õhtut.


*

Kõik on nagu ikka,
aga miski pole enam nagu varem.
Kui tunne on teine,
siis värvid on tuhmimad.
Ma kõnnin mööda iseenda jälgi,
ettevaatlikult, et lumi
mu jalge all laiali ei lendaks,
et enda asemel taga ei hakkaks ajama teisikut.
Kui tunne on teine,
siis helid on hellemad.
Sulen silmad ja järgin su häält.
On see su sosin või mööduv müra,
ei julge vaadata.
Loodan, et sosin,
et suund on sama,
et sama on õige.


*

Teed on taas libedad.
Kuhu nad viivad, on ununend.
Päevad on pimedad.
Mis üldse on valgus, on ununend.
Mõtted on valdavalt hallid,
mitte isegi mustvalged enam.
Aeg-ajalt sähvatab miski.
Kas see on tuli, ei tunne ära.
Märkmiku lehed on aina tühjemad
ja see närib mind.
Kui ma ei kirjuta, kes ma siis olen
ja kuidas end ära tunda
tänaval teiste läbipaistvate kehade vahel.
Pliiats ei püsi enam peos,
panen inimeseks olemise kogemuse
pähklikoore sisse.
Pähklikoore panen
kindlasse kohta ära.


*

Iseendaks saada, jääda,
julgeda kõigi kiuste,
praegu, kui moes on avatus,
ei tohiks ju olla raske.
Ei tohiks ju olla võimatu
öelda siiralt jah või ei,
nii nagu süda suunab,
mitte käsu või kiusu pärast.
Aga mina olen arg,
ikka sama pelglik kui varem,
nüüd lihtsalt osavam teeskleja.
Kogu aeg süda puperdab sees,
kogu aeg hing on kinni,
kogu aeg higised käed,
värisevad põlved.
Sisendan endale, et keegi ei näe,
peidan pilgu lehviku taha.
Vaata – koketne, mitte rumal.


*

Olen murenenud
ilma ja olude sunnil,
tunnen, et kübemeid endast jätan
igasse möödujasse.
Neisse, kes vaatavad silma,
neisse, kes väldivad pilku
võõrastele ja omadele,
diskrimineerimata.
Endale olen jätnud endast
kaugelt liiga vähe.
Nüüd kardan, mis saab,
kui otsas olen.


*

Värvid hakkavad kaduma,
aga mina jään alles.
Mul on lihtne seda öelda,
minu kodu on väikene tähtsusetu riik,
mul pole isegi naftavälju,
mul pole kullakaevandusi,
pole Punase mere äärseid kuurortlinnu.

Vahel püüan maailmale mitte mõelda.
Sahistan sügislehtedes,
joon kaneeliga kohvi,
tõmban end teki sisse kerra
raamatuga, mis räägib ainult
ilusatest asjadest,
ja kui uudistes haruharva on
Palestiina,
surun igaks juhuks silmad kõvasti kinni.