Pärast pikka rasket haigust suri Jüri Tuulik. Lõppes kirjanikutee, mille säravamate tähistena jäävad lugejatele meelde isiku- ja rahvapäraselt traagikat ja koomikat vaheldavad proosateosed, vaatajatele otse elust leitud karakteritega näidendid, kuulajatele aga ligi kolmkümmend enamasti eetilisi väärtusi vaagivat kuuldemängu.

Nagu mitmed teised „kuldsetel kuuekümnendatel“ alustanud, ka kaksikvend Ülo, kirjutas Jüri Tuulik end kirjanikuks ajakirjanduses – „Edasis“ ja „Noorte Hääles“. 1969. aastal leidis ta endas jõudu hakata vabakutseliseks, ning juba 1972. aastal kutsus Kirjanike Liit ta oma liikmeks. Selleks ajaks olid noore autori esimesed proosakogud „Tund enne väljasõitu“ (1965) ja „Vana loss. Abruka lood“ (1972) juba ilmunud ning ka esimesed näidendid kirjutatud.

Humoristlike lugude kogumikule „Meretagune asi“ (1976) järgnes Jüri Tuuliku viljakaim loomeperiood. Mõne aasta jooksul kirjutas ta lisaks lühiproosale kaheksa kuuldemängu, kaks telenäidendit, näidendi „Pulmad Abruka moodi“ ning romaani „Vares“. Järgnes vaiksem ajastu: natuke lühiproosat ja paar kuuldemängu aastas. Lisaks hulk „surematuid“ välkmalepartiisid sõprade seltsis ja (ka) Jüri rikkalikus verbaalses garneeringus.

Uuel aastatuhandel tõi kirjastus „Maalehe Raamat“ Jüri Tuuliku taas prožektorite valgusse, avaldades mitu köidet tema loomingu paremikust („Üksik lind mere kohal“, „Linnusita“, „Nässu ja Loviisaga“, „Viimased kotkad“). Nii saab iga eestlane jälgida Abruka muutumist läbi aastate. Kaua hinges kantud raamatuga „Räim, pisike kena kala: valitud lugusid ja toiduretsepte“ (2008) tasus kirjanik eluaegse tänuvõla meie rahvuskala ees. Jüri Tuuliku viimaseks jäänud kogumik „Nende aastate pilved“ (2011) sisaldab lisaks ilukirjandusele ka memuaare ja reisikirju.

Jüri Tuulik on pälvinud huumori eest Lutsu preemia (2005) ja meisterlikkuse eest Tuglase novelliauhinna (2009), lisaks korduvalt muid tunnustusi. Mitmed kriitikud on iseloomustanud tema inimesekujutust ühe sõnaga – see on „muhe“.

Ühes oma viimastest intervjuudest ütles Jüri Tuulik: „Mul ei ole olnud põhimõtet, et ma pean olema muhe. Sellest muhedusest on kujunenud varuväljapääs, et ma ei muutuks liiga tõsiseks või liiga pateetiliseks, või ei püüaks olla liiga sügav. Ma tahan selle muhedusega lihtsalt varjata oma nõrku külgi, mille poolest teised kirjanikud oleksid tunduvalt tugevamad.“ Ning jätkas: „Kõige suurem vajadus muhedate inimeste järele on just väikestes kollektiivides. Väikesel saarel või võrgupaadis on väga tähtis, et oleks hulgas muhedaid inimesi.“

Ühest muhedast inimesest jääb puudust tundma ka

Eesti Kirjanike Liit