Johanna Roos: „Tsükkel”.
Kastani tänava kirjastus, 2025. 60 lk.
Oi ei. Mind on tabanud küüniline mõte, mis ei anna asu. Kui noor autor ei soovi siseneda Eesti kirjandusellu kuidagi häbelikult küljeukse kaudu, vaid end pauguga nähtavaks tehes, siis kuidas oleks seda kõige parem teha?
Kohe kindlasti ei oleks mõistlik kirjutada mõnest umbmäärasest teemast, nagu armastus või noorus Tartus. Stereotüüpselt on suurimad luulesõbrad woke naised, mistõttu peaks ka kogul olema selge feministlik suunitlus. Tähelepanu haaravad tabud, kehalisus ja seksuaalsus. Kirjastada võiks ühe tuntud kirjaniku kirjastuse alt, toimetajaks võiks olla teine väga tunnustatud kirjanik, esitlusel õhtut juhtida kolmas ja veelgi kuulsam. Järgmise aasta naiskirjanduse auhind tundub juba kotis olevat.
Ambitsiooni ei saa kirjanikule ette heita, aga kerget skeptilisust on raske maha raputada. Noor ja näljane olemises pole midagi häbiväärset. Kuid kas nõnda lahutamatult oma kontseptsioonile tuginevat teost saab kritiseerida ilma kritiseerimata teose kontseptsiooni ennast? Kas Roosi luulekogu ning eriti selle kirjandusellu saabumise konteksti kergelt küüniliselt suhtumine teeb minust halva feministi, not a girl’s girl’i? Maailmas, kus Maarja Kangro on juba 2018. aastal kirjutanud „Minu auhinnad” ning Kaur Riismaa „Plekktrummis” üles tunnistanud, kuidas Nora Maria London oli kalkuleeritud pseudonüüm, millega kultuurkapitali esseekonkursilt esikoht napsata, ei tundu selline vaade siiski päris põhjendamatu. Tekstist üksi ei piisa, on vaja paigutuda ka laiemasse konteksti ning inimestele meelde jääda. Igast debüütkogust ei räägita, Roosi omast küll, juba enne, kui seda on loetud.
Roos ütles intervjuus Müürilehele, et tema suureks inspiratsiooniks oli Margit Lõhmuse „Sterne” ning kuna ta ei leidnud „midagi uut, midagi veel spetsiifilisemat, veidramat”, pidi ta selle ise kirjutama.[1] Raamatut ei tohtivat kaane järgi hinnata, aga kui „Sterne” kaanel on vereklomp, millele võib pro-life’ritel tekkida kiusatus isikukood ja nimi panna, siis „Tsükli” esikaanel olev vereplekk määrib maitsekalt valget lina, tegu on pigem ninaverejooksuga kui transgressiivse kehavedelikuga. Kui menstruatsiooni kujutamise spektri ühes otsas on Rupi Kauri verised püksid, mille Instagram 2015. aastal tsenseeris, ning teises otsas „Sterne”, paigutub Roos vähemalt esteetiliselt lähemale Kaurile kui Lõhmusele. Aga sellestki piisab, et inimesi vihale ajada. Kuigi väike vereplekk tundub üsna süütuna – tegu pole seksuaalse sisu ega vägivallaga –, kustutas Instagram Kauri pildi kahel korral ning autor sai hulgaliselt sõimukirju ning isegi tapmisähvardusi. Mis ühele tundub pealiskaudne kolmanda (või neljanda?) laine feminism ning lahtisest uksest sissemurdmine, võib laiemale avalikkusele tunduda provotseeriv ja räpane.
Kuigi see võib mõnes kitsamas ringis tunduda omalaadse tsunfti loomisena, on ikkagi vaja esile tõsta tänapäevaseid naisautoreid (rääkimata muude marginaliseeritud ühiskonnarühmade esindajatest) ja kõiki, kes tabuteemadest julgelt kirjutavad. Võiks eeldada, et ühiskond on edasi liikunud, aga paratamatult jääb viimasel ajal mulje, et maailm liigub hoopis tagasi. Naiste nn pehmed ja naiselikud teemad ei ole sugugi roosa pseudovaht, kui endiselt on võimalik samastuda selliste ridadega nagu: „ise tahtsid libu ei tahtsin ise ja ainult endaga” (lk 46).
Kuigi menstruatsioonist on nii maailmas (Anne Sextoni mainimine on siinkohal kohustuslik) kui ka Eestis luuletatud varemgi – kohalikuks teerajajaks võib pidada 1990-ndate Triin Soometsa –, on Roosil kahtlemata õigus, et menstrueerivad kehad on stigmade ja tabudega laetud.[2] Hoolimata sellest, et „Tsükkel” on iseenda kalkuleeritud asetamine Eesti kirjandusmaastikule, verine plekk, mis ütleb „Mina olin siin”, on see siiski julge samm, kehalise paratamatuse valgustamine, mida tavaliselt näha ei taheta. Ka lahtisest uksest sissemurdmine teeb lärmi ja paneb päid pöörduma. Päevasid on kombeks varjata, visata verised linad ja aluspesu kiirelt pessu enne, kui keegi märgata jõuab, tööl või külas olles peita tampoon varrukasse kui WC-sse hiilid, iga kolme-nelja nädala tagant korduvat ebamugavust ja valu kurta ainult lähedastele. See on vaikiv ühiskondlik kokkulepe, mille murdmine tundub juba iseenesest radikaalne. Sellest provokatsioonist on autor ise selgelt teadlik: „voolata kunstilisest ilust dekadentsi kirjutada ühel / lehel menstruatsioonist sõjast ja seksikusest” (lk 19). „Tsükkel” pole pelgalt luule menstruatsioonist, vaid luule menstruatsiooniluulest, raamat, mis on samavõrra sellest, mis tunne on olla naine, kui ka sellest, kuidas on naine olemisest kirjutada.
Hoolimata luulekogu pealkirjast ei ole tegu kontseptuaalteosega tsükli 28 päevast. Kui lugeja soovib teadmisi saada luteaalfaasist või östrogeenitasemest, tuleks avada mõni muu raamat. Luuletustes, mille peateemaks on menstruatsioon, tuleb hormonaalse üles-alla kõikumise kirjeldamine Roosil selgelt ja hästi välja. Kord peegeldub ridadest enesehaletsus ja haavatavus, näiteks pesukaitsevahetuse ajal „jõuan kümne sekundi jooksul / kortsu vajudes / öelda enesele nii palju koledaid asju” (lk 41). Ebakindlust ja kehaviha, mis menstruaaltsükliga sama lahutamatult kaasas käib kui tampoonikarp või sidemepakk, käsitletakse mitmes luuletuses. Teisalt on Roos jälle provokatiivne ja seksuaalne, iseendas ja oma kehas julge ja kodus, nagu kuust kuusse teatud nädalatel kipubki olema: „tahan / omasoolisega rüvetada / abielu mõistet olla element / kahjulik siivutu / istuda mürtsuval klubipõrandal / iseendale näkku” (lk 20). Vahepeal tähistab tsükkel hoopis pummelungi (lk 45), aga sõnamängule Roos üleliia ei keskendu – seda, mida raamatu tutvustustes lubatakse, üldjoontes saabki.
Välja arvatud see tagakaanel lubatud raputamine ja võõristus. Kas inimene, kellele see teos nõnda mõjuks, on üldse nii avatud, et Roosi raamatut kätte võtta? Ehk olen ma ise liiga kaua „Tsüklis” kirjeldatut omal nahal läbi elanud? Siit leiab äratundmist, vahepeal saab tunda koos autoriga viha, siis jälle temaga koos muheleda, aga luulekogu ei raputa ega tekita võõristust. Kui jätta kõrvale teose kontseptsioon, tabuteema ise, ei ole Roosi luule ei stiililt ega sisult eriti radikaalne, veel ka mitte eksimatult isikupärane. Kes juba Sveta Grigorjevat ei kartnud, ei pea pelgama ka Johanna Roosi. Tundubki, et Grigorjeva on Roosi isegi rohkem mõjutanud kui Lõhmus, see kumab läbi näiteks sellistest ridadest nagu „aga mu luulel on kontrollimatu tapjainstinkt / see suretab liha ja loomi ja taimi” (lk 37). Kui „Sternet” sai lugeda ka kui õpetust, kuidas Berliinis spiidi leida, ja Grigorjeval on teemasid pealtnäha lõputult, on „Tsükkel” märksa üheplaanilisem ning kohati üsna sirgjooneliselt moraliseeriv, näiteks: „seisan / peegli maailma suguvõsa meeste väärkohtlemise / heteronormatiivide palgalõhe vägivalla ees” (lk 26–27).
Mitmed Roosi leiud on tabavad: „plastik hargivahes krabiseb nii valjult et tudengid / keeravad pirogovis kõlarist musa valjemaks” (lk 53). Ometi ei kao raamatut järjest lugedes mõte, et luulekogu valmimiseks oleks võinud jätta rohkem aega ja seada vähem piire, sest mõned mõtted hakkavad korduma. Kahekümnendate eluaastate alguses autorilt ei saa nõuda, et ta tunnetaks juba kogu naiseks olemise, simonedebeauvoiriliku alatiseks teiseks olemise täit spektrumit, aga seda huvitavam oleks lugeda Roosi mõtteid ilma kitsendava kontseptsioonita. Mida kirjutaks Roos toiduhindadest, teetöödest või nohust? Millest kirjutab ta kümne aasta pärast? Kui debüteerida koguga, mis on nõnda tugeva kontseptsiooniga, on mõningane risk jääda n-ö ühe-teema-liblikaks. Õnneks on kehalisus lõputu ideekaev, eriti naiste jaoks. Uus tabuteema, millest kirjutada, ning uus moraalinorm, mida pelgalt iseendaks olemisega murda, varitseb igal eluhetkel nurga taga. Kel ei vea elus, sel veab kunstis.
[1] M. Tammjärv, Kiirkohting: Johanna Roos. Müürileht aprill 2025.
[2] Sealsamas.
Lisa kommentaar