*

Kaevudesse kukkuvad neitsid
on kohutav õnnetus ja
vaevalt nad sinna kogemata
satuvad. Aga hoopis
teine lugu on maapõue
puulatvades tuult ootavate
daamidega, kelle kurrud
suunurkades on palju
kindlam märk sellest, 
et nad teavad, mida
ilmalt oodata ja nõuda
juba sel hetkel, 
kui neetud kohvikann
pole veel keema hakanud. 


*

Kui vihmapiisk langeb lehele
ja jääb sellele tuule kiuste pidama, 
peegeldab ta endas peene
rootsu jämedaks, nagu mastimänni,
rohelise värvi barbarissiks ja
kogu maailma klaaskuuliks.
Mitte eriti teistmoodi sellest,
kuidas harv minut su vastas 
laseb haudejaamana välja 
peast mõtteid, mida pole,
hirme, mis olid, ja hingevärelusi, 
mis lendavad teeaurus
taeva all’ igavust otsima.
Mitte liiga teistmoodi sellest, 
kuidas aegade vaatamisest 
poolpime kellatorn
ajab armastusi altari alla. 
Nagu neid seal vähe ees oleks! 
Igaühel oma kirjakoht tiiskandiga
ette kanda ja küpsis
kuulsuse märgiks rinnas.


*

Lahkumised on kõige elulisemad
hetked elus. Äraminek endast
ja teistest endas.
Triivimine tühjuse suunas,
koolibri plagistamas tiibu
tuhandeid kordi kiiremini kui engeke,
mis vähkreb väetites valudes.
Olemise jääkülm allikavesi
uhub liha luudelt ja nii sa
seisadki värisevi põlvi
aiavärava juures, otse 
kõduneva piimapuki kõrval,
mille peale jäetud pooltühi mannerg 
ootab juba pool sajandit autot,
mida ei tule ega tule. 


*

Hommikul enne esimest kohvi
lajatab maikuu varane päike
üle lahe nagu sõbralik poksija
ja ainus, mida ma suudan mõelda,
on see, kuidas su läbipaistev
hele keha sulab mu keelel nagu lagrits –
natuke soolane, aga kehutav.
Perroonil seisavad kaks räämas hipit
ja vaatavad isatuvi.
Kuidas on võimalik,
et just mina olen elus kokku puutunud
peaaegu eranditult ilusate ja tarkade inimestega
pluss paar mölakat, kes kogu eelneva
veel kirkamalt esile toovad?
Kõrval reisib tüdruk,
kes kindlasti tahab õnnelik olla,
aga tema näos on suur vistrik
ja jalas spordisokid.
Kas peaks minema ja ütlema, et õnneks
ei olegi palju vaja? Piisab, kui kellegi läbipaistev
hele keha sulab keelel nagu lagrits
ja ta ütleb lahkudes mõne raamatu nime,
mis ei ole imal.


*

Igal jumala kuradi öösel
olen sunnitud vaatama
ebakvaliteetset audiovisuaalset sisu
täiesti mõttetutel teemadel.
Tänane klipp käsitles jäätunud mäenõlvast
üles sõitva neljaveolise auto ülekandemehhanisme.
Tulge mõistusele, väljas on 25 kraadi sooja
ja sirelid õitsevad. Mis nelivedu ja jäätunud nõlv!?
Heatasemelist erootikat ei näidata
viimasel ajal enam üldse,
nii et pean kompensatsiooniks oma piltilusat muusat
poolunes silitama.
Olen kaalunud kaebekirjade saatmist,
aga saan aru, et siin tuleb kohe
seinana ette huvide konflikt.
Aju, palun kaalu vähemalt mõttemänguna
rakendada stsenaristi, enne kui järgmise
pooletoobise unenäo esilinastust planeerid.


*

Nii valus, kui ei saa usaldada
oma kõige lähemat inimest,
keda oled aastakümneid
lasknud kõigi saladuste ligi.
Tunded tema vastu
võivad küll niriseda nagu
vaese mehe Niilus,
aga ükskõik kui suure jama 
järel oled lõpuks alati,
soni näpus, ukse taga 
oma närtsinud nelkidega.
Lahti ka raisast ei saa –
igal hommikul piidleb altkulmu peeglist
ja uhkeldab uue vinniga.


*

Romantiline sapöör vaarub
hilise armumise miiniväljadel
läbini roostes metalliotsijaga.
Iga sammuga lendab küljest
jalg või kaks. Seda lahingut
ei saa võita, sest siin pole
vastast, rinnet ega sõdagi.
Ja ikkagi oleks nii armas,
kui pitsilise põllega tüdruk 
korjaks põlluservast
mooni ja paneks selle 
ka tema vintpüssi torusse.