*
Kannatus on kannatus
vaba Achilleuse sünnipärandist
valul on värvi ja kaalu
võimalus vaadata otsa
vale vikat on vahe
lõikusaeg on kätte jõudnud
luiskab ladusalt
alati on kasulikum olla vähem inimene
mõtte kammitsad kohitsevad
jalutada sinna kus elu naeratab
haigus ja surm käevangus
viimane nali
viimane naer
terviseks
puu püsib rahus
kui langevad lehed
toorus ja kibedus on
enne
enne viljade küpsemist
enne
enne Aega
ei saa saaki koristada…
keha köhib kiirust ja kiima
raha poolt ratsastatud
kannatus Ajas –
ootamine
kannatus Ruumis –
kohalolu
kõik ootavad kannatamatult kannatuste lõppemist
oma kannatamatusega neid üha juurde luues
võimas isetu rahu
tõesti
võimalus
lahti ütlemata tõest
kannatus on kannatus
vaba Achilleuse sünnipärandist
rahu on siseasi
ära hiline
palun
*
Hommikul kaovad tähed
Valgus on hõlmavalt kõikjal
lilled lõhnavad
mõrkjalt
saar on ümbritset veest
Sõna häälelainest
mets enne raiuti eest
kui tõusti lageduspainest
läbi voolab sõrmist
ajust ja hobulakast
tagant tulija tukub
kukil sel
kes varem ärkas
kõikide elude lahustuv mõttetus
ümber säärte ja pahkluu
kõrkide elude kumuleeruv küngastik
labürint
varvas katki
pikk rännak korallrahuni
rahuni
uni
jah, nii lõhnab äraolek
too, tume taevas, tähed tagasi
tähed
loevad
tähed
loovad
tänu
tänu
taevale
tänutäheks
*
Valu lõikelaual
oled üksi
nagu sügis kevadhaual
tantsiv meeleheide
laotab oma lämmatava keebi
tühjuse suruõhuhaamer töötab
autistliku järjepidevusega
väljapääsmatus on asi iseeneses
see Kant on kauge
siia ei eksi keegi
antitee
raudne surmakallistus
lilled vaikivad ilu
kristallid kasvavad pimeduses
nemad on taassünnitees
süntees
tuhandest terasrõngast
Hegeldatud rõngassärk
toob elu lähemale
valel on väikesed jalad
ja vaibumatu verbaalvõrgustik
koletised printsideks
saamise muinasjutt
preestrid pervertideks
intelligendid ööhimurateks psühhopaatideks
saamise elujutt
rohkem muinsuskaitset
poomine nöörib hingetuks
loomine vabastab hinge loodu painest
kurbus kuulab kordades rohkem
kui rõõm
valgus on elulaul
päike vaatab maailmaga tõtt
Lisa kommentaar