Nukral meelel teatame, et lahkunud on teenekas kirjandusteadlane ja kriitik, vana kooli pedagoog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Karl Muru. Veel aasta hakul, 8. jaanuaril peeti Elva gümnaasiumis tähtpäevakonverentsi „Elva luuletark: Karl Muru 90”. Meenutati metoodilist koolmeistrit ja eesti luule parimat tundjat — kuid nüüd juba vakatame.  Karl Muru oli meie emakeelse luule süvauurija, suurantoloogia „Sõnarine” koostaja. Ta rakendas järjekindlalt lähilugevat meetodit, kuid tegi seda kontekstisidusalt ja võrdlevalt. Tema käsitlused olid alati põhjalikult ette valmistatud, mitmekülgsed ja kujundikesksed. Autoriisiksuste üksikasjaliku piiritlemise kõrval huvitasid teda nii temaatika kui ka mõjutused. Karl Muru oli armastatud juhendaja, alati rahulik, mõistev ja tasakaalukas. Läbi kehva nõukogude aja aitas ta meie kultuuril püsima jääda. Karl Muru sündis Kaarepere vallas Pikkjärve külas. Kaarepere keskkooli ja Tartu õpetajate seminari järel astus ta ülikooli kaugõppesse, mille lõpetas 1958. aastal. Ülikooli kõrvalt töötas ta Rapla keskkooli emakeele ja kirjanduse õpetajana. Pärast ülikooli lõpetamist asus ta elama Elvasse ja oli kuni 1974. aastani sealsamas õpetaja. 1959. aastal algas tema teaduskarjäär: aspirant, vanemõpetaja, 1970. aastast dotsent, 1978. aastast professor. Filoloogiakandidaadiks väitles ta end uurimusega Jaan Kärneri luulest (1963), filoloogiadoktoriks teemal „Eesti lüürika aastail 1930—1940” (1974). Värske doktor võeti vastu Eesti Kirjanike Liitu. 1980. aastal valiti Karl Muru eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhatajaks. 1981—1983 oli ta ühtlasi Jyväskylä ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor. Tartu ülikooli eesti kirjanduse eriala juht oli ta tosin aastat, kuni pensionieani 1992. aastal. Tänutäheks omistati talle professor emeritus’e aunimetus ja Tartu ülikooli suur medal. Jyväskylä ülikool valis ta audoktoriks, Elva linn aukodanikuks ja Eesti Kirjanduse Selts auliikmeks. Uue sajandi hakul tunnustas Eesti Vabariik teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Karl Muru on avaldanud artiklikogumikud „Vaated kolmest aknast” (1975), „Kodus ja külas” (1987), „Luuleseletamine” (2001) ja „Rännul luuleilmas” (2014). Ta on Betti Alveri — oma suurima paleuse — elu- ja loominguloo autor (2003) ja paarikümne luuleraamatu hoolikas koostaja. Arbujate-ekspertiisi kõrval — Alver, Talvik, Merilaas, Sang, Masing, Kangro, Raud — on ta kirjutanud olemuslikult emakeele ja luule seostest: Brockmann, Peterson, Koidula, Liiv, Enno, Suits, Under, Visnapuu, Sem­per, Adamson, Sütiste, Vihalemm, Lepik, Grünthal, Ristikivi, Vaarandi, Niit, Kross, Alliksaar, Kaalep, Laht, Ivask, Rummo, Kaplinski, Runnel, Luik, Ehin, Viiding, Härm, Ligi — kellest kõigist. Karl Muru didaktiline mõju ulatub üle mitme põlvkonna: kooliõpikute, kirjandijuhiste, olümpiaadiülesannete, loe­n­gute-seminaride-eksamite, kõnede kaudu… Eesti luulele elatud elu. Tartu ÜlikoolEesti Kirjanike LiitEesti Kirjanduse SeltsEesti KirjandusmuuseumEesti TA Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus