XII

See juhtus viimaks siis, kui kätte oli jõudmas kevad, juba 1910. aasta kevad. Kogu õhk oli kevadet täis, Karlil leidus taas veidi raha taskus, von Lucelt saadud, ning elurõõm oli tagasi – kõik tundus võimalik, teenistuse lõpp ei paistnud määratus kauguses mägede taga, vaid helendas kusagil nähtavas tulevikus. Ulaanike kõndis hoogsalt hipodroomi poole, olles käinud vaatamas üleilmset aeroplaanide võistlust siinsamas Varssavis. Kohal olid ameeriklastest vennad Wrightid, nende kohta oli Karl lehest uudiseid lugenud. Kuid kõige rohkem oodati tulemust ühelt prantslaselt, kes oli hiljaaegu lennanud üle La Manche’i – see oli vägev saavutus. Miskipärast ei kandnud Poola õhk prantslast mitte, mees katsetas kümneid kordi – tema agregaat hüppas jõnka-jõnka nagu vana vares, turtsus kui siil, jäigi taas maapinnal pidama. Ega teistelgi õnnestunud paremini, kui ühtäkki tõusis kõrgele õhku venelane Utotškin. Tõusis aina kõrgemale, juba üle saja meetri, siis kahesaja meetri kõrguseni, kuni kadus sootuks silmist… Alles poole tunni pärast lähenes uhke lennu teinud Utotškini aero­plaan suurte ovatsioonide saatel, sooritades eduka maandumise.

Karl oli jõudnud tagasi kodutänavale, mõeldes Utotškini lennust taeva all ja et sellest võiks praost Palsale rääkida – huvitav, mis teooriaga too välja tuleb –, ja siis just koduläve juures see tõesti juhtus. Samast uksest väljus korraga imeline olend, nõtke ja sire kaunitar! Karl võpatas, nagu oleks tugeva löögi saanud. Neiu jäi samuti hoobilt seisma, justkui tõkestatud. Nad vaatasid teineteisele rabatult üksisilmi otsa nagu silmitsedes kaua oodatud ja igatsetud olendit, ja astusid siis edasi, kumbki oma mõtete tulvaga.

Karl seisatas, pööras pead, vaatas järele, kuni graatsiline figuur kõrvaltänavale keeras ja silmist kadus. See oli kui viirastuslik ilmutus, täielik lummutis! Või siiski ei – nüüdsama olid nad teineteist näinud ja ära tundnud! Karlil polnud enda puhul vähimatki kahtlust, tema tunne oli selgemast selgem – ta oli armunud esimesest pilgust! Midagi ligilähedastki polnud temaga varem juhtunud. Karl teadis kaljukindlalt, et teda – just teda, seda äsja nähtud naisolevust, kelle nimegi ta veel ei teadnud – oli ta otsinud, temast unistanud, teda vaimusilmaski näinud, lootnud ühel ilusal päeval leida. Viimaks leidis – just ennist –, nägi oma silmaga, kohtas seda ihaldatud naisolevust, ent kaotas juba järgmisel hetkel.

Karl tormas ühe hooga teisele korrusele, tehes kiiruga asja pani Szymański, keskealise volüümika naise juurde, kellelt ta tuba üüris.

„Kas armuline pani võiks öelda, kes oli see kaunis neiu, kes just majast väljus?”

„See oli panna Emilje. Preili Emilje Kislat. Hipodroomi direktori tütar,” vastas pani Szymański, silmitsedes jahmunud noormeest lõbustatult.

Karl sai kohe kainemaks – nagu külma vett oleks kapaga krae vahele visatud. Ta tänas ja tõmbus tagasi, astus mõtlikult oma toa poole, avas ukse ning istus oma kõvale voodile. Ah et nõnda siis olid lood. Nad võivad sind küll kutsuda kenasti nimega Karol, mis tuletub kuningate nimest, mõtles Karl. Kuid sa pole miski prints valgel hobusel. Oled lihtsalt üks ulaanikene, kes on pärit kaugelt Venemaa Balti provintsist, see sa oled ja muud pole sa sugugi mitte. Taoline magus viinamari on sinu jaoks liiga kõrgel, harju selle mõttega, ole mõistlik, jäta parem tühi lootus… Karl viskas siruli, ent Emilje kuju hõljus noorel mehel silme ees. Ei midagi muud kui seesama Emilje! Ikka ja jälle Emilje! Veel kord Emilje!

Järgmisel päeval nägid nad teineteist taas. Karl oli terve õhtu sellest mõelnud ja unistanud – näeks ta ometi uuesti seda peenikest preilnat, tema tumedad säravad sõstrasilmad ei läinud meelest, püsisid veel uinudes poisil pidevalt silme ees. Juhtus, et Karl tegi kerge ratsatreeningu järel hobuste Jan-Stari ja Kroneriga talli ees parajasti jahutavat jalutuskäiku, et need kenasti ära kuivaksid. Samal ajal heitis ta pilgu eemale tänava poole ja nägi imet! Umbes saja meetri kaugusel hipodroomi aia taga paistis Emilje nõtke ja kaunis profiil. Neiu liikus justkui kõheldes edasi… Oh seda üllatust ja joovastust! – tema pilk näis otsivat Karli ennast! Karl vaatas vastu ja Emilje ei pööranud oma imelist palet ära, enne kui majanurk selle varjas. Ehk oli näitsik imetlenud hoopis hobuseid? Selline kahtlus võis isegi paika pidada. Karl oli teadlik, et paljusid neidusid, eriti kenamaid, tõmbas hobuste poole. Karli hoolealused loomad olid ju tõepoolest iludused, isegi erapooletult vaadates.

Kuid peagi, järgmisel päeval, kordus kõik taas, seekord juba ilma hobusteta. Kas tõesti oli see alaealine, kõigest seitsmeteistkümnene piiga samadest ihadest ja tunnetest tulvil nagu Karlgi? Sest nagu tellitult ilmus hipodroomi ümbruses vaateväljale Emilje figuur, mis pani Karli südame kõvasti põksuma. Neiu astus aeglaselt, ilmselt segas kitsas taljesse õmmeldud roheline siidkleit, parema käega hoidis Emilje pea kohal mummulist peavarju. Nad jõudsid kohakuti, jäid ühel ajal seisma, noogutasid pead, Karl kergitas kübarat. See oli Emilje, kes avas suu ja ütles armsa häälega, koduselt nagu vanale tuttavale: „Dobry dzień, pan Karol!”

„Dzień dobry, panienka!” vastas Karl, kummardas ja naeratas. Oli küll uskumatu, ent ometi polnud mingit kahtlust, et ilus Emilje, uhkeim ja kauneim preili hipodroomil – mis hipodroomil, kogu Varssavis, tähendab kogu maailmas! – näitas välja selget huvi, nähtavat soovi tutvuda ja võib-olla enamatki, otse õhutas seda! Karl seisis veel hetke uhke ja õnnelikuna. Üle näo naeratades pöördusid nad minekule, me näeme varsti jälle, ütlesid nende pilgud. Enamgi veel, me näeme nüüdsest peale kogu aeg ja varsti oleme koos, seda ütles nende mõlema silmavaade.

Karl hõljus nüüd oma unelmates päeval ja ööl, unes ja ilmsi – kõik tema hetked olid tulvil ainuüksi Emiljet. Emiljega olid seotud kõik päevased mõtted ja tegemised ning edasised oletused. Karl lausa tantsis hipodroomil koos hobustega ja lendas mööda tänavaid – tema uljust tõukas tagant Emilje armas pilk, tema kaunis näoke, niisamuti kõik muu Emilje juurde kuuluv. Karl uskus nende armastusse, uskus endasse… ning kahtles siiski juba järgmisel silmapilgul. Ehk oli ta ikkagi kõike seda endale ette kujutanud? Emilje võis ju naeratada, aga… Liigagi palju ebamäärast ja ületamatut seisis ees, paljugi uskumatut püsis nende vahel. Alles unenägudes vabanes Karl kõigist kammitsaist, lendas nagu lind – unemaailmas oli Emilje juba ta käte vahel, poiss silitas tüdruku siledat nahka, nende kehad põimusid peadpööritavas ekstaasis…

Kui koitis uus päev, oli Karlil võimatu oma tungile vastu panna – ta lihtsalt pidi Emiljet nägema iga jumala päev. See osutus võimalikuks, sest perekond Kislat – Emilje ema ja vanem õde – pidasid hipodroomil sööklat. Miks ta küll varem seal polnud käinud? Seal einelauas saabus lõpp – õigemini täielik selgus – kõigile Karli muredele ja kahtlustele. Kustkohast võinuks ta teada, et Emilje ei tunnistanud mingeid barjääre, neiu lähenes sihile hellitatud võsukese soovidega, oma slaaviliku temperamendiga, mis ei tundnud vähimaidki piire.

Karl võttis istet, olles nagu palavikus, ega jõudnud kaua ringi vaadata, kui teda tuli teenindama Emilje ise – nagu kedagi kallist külalist või sugulast. Mis järgnes, oli veelgi uskumatum. Juhtus, et saal oli jäänud tühjaks, kedagi polnud nägemas ja Emilje ei oodanud enam hetkegi, vaid kummardus, embas Karli ja suudles otse suule, kuumalt ja kirglikult!

Karl oli sedavõrd rabatud, et jõudis vaevu vastata tüdruku suudlustele, kes aina sosistas: „Moja droga, moja ukochana, moja świętość…” Minu kallis, minu kullake, minu pühadus – nii palju Karl juba poola keelt mõistis. Järgnes terve rida sõnu, mida ta ei tundnud, kuid mis ilmselgelt tähendasid õrnusavaldusi. Seejärel tõmbus Emilje eemale, siirdudes köögi poole, ise võidukat ja armastavat pilku tagasi heites.

Sedasi puhkes nende armastus leegitsema süütus armutules, nagu selleks on suutelised vaid rikkumatud ja puhta hingega noored. Karlist sai Kislatite sööklas igapäevane külaline, kes võeti üllatavalt rahulikult omaks. Muidugi ei jäänud Karli ja Emilje kiindumus märkamatuks, ent ulaanikese rõõmuks ei sündinudki sellest mingit skandaali. Pani Elżbieta üksnes vangutas veidi pead, kuid ta ei keelanud, kui noored kadusid eesriide taha kontorilaadsesse tuppa kudrutama.

Kõik arenes tormilise kiirusega – peagi kutsuti Karl poola perekonda einele ja kohvile. Seal tundis Karl end ebamugavalt ja piinlikult, jutt ei tahtnud hästi veereda. Ta nokitses kuivatatud puravike ja praetud kilude kallal. Vaid Emilje tundis end vabalt ja sundimatult, tehes midagi otse pöörast – haaras Karli ­taldrikule jäänud kilupead ja asus neid nosima. See pidi näitama tema armastust ja kiindumist oma kalli pan Karoli vastu. Karl seevastu ei tundnud ennast sugugi paremini, ta märkas, kuidas Emilje mõlemad vennad vahetasid pilke, muiates kuidagi põlastavalt. Ema Elżbieta naeratas süüdlaslikult, isa – pan Władysław – pahvis mõtlikult sigarit, aga Emilje nägu säras, ta võidutses!

Niipea enam Karli uuesti perekonda ei kutsutud, tõenäoliselt peljati, et Emilje võiks jällegi mingi etenduse korraldada. Ent Karlil polnud põhjust muretsemiseks. Ta oli nii või teisiti tunnistatud kavaleriks, peaaegu peigmeheks, tõsi küll, poolametlikult, aga siiski.

Pan Władysław, ümarik vanahärra, teretas Karli alati lahkelt – vahel isegi varem, kui Karl teretada jõudnuks – ikka: „Dzień dobry, pan Karol! Jak ci idzie?”^[1]

Ning Karl vastas sama moel, aitäh, tal läheb hästi: „Dziękuję, dobrze!”, uskudes end piisavalt hästi hääldavat poola susisevaid kaashäälikuid, mida ta oli iseseisvalt hoolega harjutanud. Emiljega kohtusid nad nii sagedasti kui vähegi võimalik. Suudluste vahele kinnitas neiu jätkuvalt, et kõik on korras, küll kõik laabub. Ainuke asi, et vanemad ei luba teda Karliga kaasa sinna… Venemaale, või siis Eestimaale. Isa ja ema on kindlalt seda meelt, et nad peaksid jääma siia Varssavisse, neile antavat koloniaalkauplus, et siis – elage ja kaubelge, olge õnnelikud, jumal kaasa!

Niimoodi möödusid päevad, nädalad ja kuud. Karli vabanemine lähenes järk-järgult ja ees terendas püha ja seaduslik kooselu Emiljega. Ühtäkki muutus kõik. Vana pan Kislat ei teretanud Karli enam nagu varem, vaevu võttis tema tervituse vastu. Midagi oli juhtunud! Emilje ei hakanud midagi varjama, välja oli ilmunud keegi noormees – Tadeusz, kaugelt sugulane, nahavabrikandi poeg –, kes oli temasse kõrvuni armunud! Ühtlasi oli too Tadeusz toonud isale kalleid veine ja häid sigareid. Oli sõidutanud teda oma autoga pühapäeval kirikusse ja seejärel kõrtsi. Muidugi oli see kõik papale meeldinud. Tadeusz oli koguni kinkinud Emiljele suure pianiino, ent Emilje ei võtnud kinki vastu, see jäi kingituseks perekonnale, seisma kõrvaltuppa.

Emilje aga kinnitas pisarsilmi, et ei taha kuuldagi uuest peigmehest: „Ei taha teda, vaid ainult sind, Karol!” Too Tadeusz oli andnud Emiljele oma foto, neiu võttis selle välja ja näitas Karlile. Fotolt vaatas vastu igati klanitud ja kena noorsand, hoolitsetud vuntsid, uhke ülikond ja kaelaside. Karl hoidis fotot käes, tundes, kuidas langeb iga hetkega üha sügavamasse masendusse. Mis välja­vaateid on temasugusel kehval poisil, kel pole midagi hinge taga, kes oli vaid korra Tallinnas käies eemalt autot näinud, rääkimata sellise sõiduki omamisest…

Emilje aga siristas edasi, et niipea kui ta noormehele oli ära öelnud, olevat too hirmsasti kannatanud, olevat koguni haigeks jäänud ärapõlatud armastuse pärast. Tüdruk pani käed Karli kaela ümber: „Minu pärast surgu! Ei lähe talle ja kõik! Olen sinu, mu kallis Karol, moja droga!” Järgmisel hetkel hakkas Emilje pisaraid valama, nuuksus ohjeldamatult, vandus truudust surmani. Karl ­tundis, et ta süda läheb valust lõhki, silmad tõmbusid veekalkvele – maailm, mis äsja oli olnud nende poolt, pöördus hoobilt nende vastu. Nad hoidsid teine­teisest kramplikult kinni, kaks õnnetut last, keda tahetakse lahku ajada.

„Meil peaks olema laps,” sosistas Emilje. „Kui ma ootaksin last, siis oleksid vanemad sunnitud järele andma.” Taevased väed! Kuidas, no kuidas seda korraldada, neid jälgisid juba mitmed valvsad pilgud. Karl oli erutusest lõhkemas, Emilje vabises tema käte vahel üle keha nagu krampides. Ja nemad on üks liha! – tuli meelde piibliraamatust. Karl poleks midagi muud rohkem ihaldanud kui seda – Emiljega üheks saada, jumal ise pidi nägema, et see olnuks õige ja hea tegu! Vaevu suutsid nad end viimaks teineteisest lahti rebida, viimase suudluse vahetada. Rängis muremõtteis Karl pöördus minekule, tundes, et Emilje on tema jaoks jäädavalt kadunud.

Peagi osutusid tema halvimad aimused tõeks. Küllap oligi Emilje meele­heites oma vanemaid lapse soetamisega ähvardanud, tulemuseks oli see, et Emilje pandi tuppa kinni, luku taha. Võti püsis kindlalt isa Władysławi taskus. See tähendas, et enam polnud mingit võimalust teoks teha seda meeletut mõtet, mida Emilje soovis ja mille Karl oli kindlaks otsuseks võtnud. Ta kannatas meeletut hingepiina. Valu puuris päevade ja ööde viisi. Ta ei maganud õieti ega söönud samuti mitte. Ulaanike käis korduvalt mööda Kislatite majast, lootes, et Emilje on aknal ja viipab talle sealt oma suletud maailmast. Ehk on vanemad meelt muutnud, äkki… viimati?

Kuid Karl ei näinud midagi, vahemaa oli liiga kauge, armastatud kogu ei vilksatanud kordagi. Nädala pärast saabus Emiljelt kiri, kus neiu manitses uskuma ja lootma. Ta armastab vaid teda, Karolit. Ei kedagi teist. Vanemad peavad järele andma – ja nad annavad. Neil ei jää muud üle. Usu ja looda – moja droga, Karol!

*

Õnneks lähenesid hipodroomil kevadised võidusõidud, taevale tänu! Ilma selleta oleks Karl ehk hulluks läinud, midagi pöörast toime pannud, enesele kuuli pähe kihutanud. Sel moel vabanes Karl letargiast, sööstes hirmsa innuga töö ja treeningute kallale, peletamaks piinavat meeleheidet ja leevendamaks lahusoleku valu. Pealegi oli von Luce taas olemas ja heas tujus, lootusrikas ja entusiastlik, see haaras Karli veelgi enam kaasa, võidusõidu lainele.

Koguni Jan-Star läks elevile, muutus lausa üleannetuks. Karl tegi temaga sagedasti hipodroomil ilusat jooksu, vahepeal lasid nad traavi, läksid siis üle galopile ja andsid veel pisut lisa juurde. Seejärel kappasid kilomeetri maad mõõdukalt, lõõgastunult, teise kilomeetri lasi Karl Jan-Staril lennata nii kiiresti, kui jalad aga võtsid.

Kogu sõit ja omavaheline koostöö klappis nende vahel oivaliselt, just nagu pidigi olema. Sujuvalt vähendati hoogu, mindi üle kergele traavile ja viimaks lonkivale sammule. Jan lõõtsutas pisut, hoidis pead allapoole norus. „Pole viga, vanapoiss,” patsutas Karl täkku.

„Jalutame paar ringi, jahtume maha, siis saad puhata.” Jan-Star vaid noogutas pead, ta oli igati nõus, usaldades oma ratsanikku ja hooldajat.

Karli haaras ootamatult helge tunne, midagi sellist, mida ta polnud pikemat aega tundnud. Tema armas Emilje, kes viibis vangistuses nagu mõni aadli­preili – jah, isegi Emilje oli mõneks viivuks peast haihtunud. Karl õõtsutas end hobuse seljas rahulolevalt, lasi ratsmed valla, pani sigareti ette. Taas oli ta võimeline märkama ümbrust ja ärkavat kevadet – kuulis lõokese laulu, imetles tärkavat lille aia ääres. Pähe tükkisid kusagilt loetud sõnad kevade saabumise kohta, Karl ei mäletanud täpselt – ta ise polnud ju mingi sulesepp. Kõlada võisid need read umbkaudu selliselt: „Muru muutub ikka rohelisemaks. Uuristub esile miljoneid idusid, pütsikuid, lehekimbukesi ja imestleb oma nupu­silmadega: – ah, see ongi siis maailm? Ning kask kuulatab oma hiirekõrvul: – või nõndap see noorus seal kikivarbail oma teekonda algab!”

Karl mõtles parasjagu, milline sõnameister võis olla nende ridade autor – kas too, kel veidi haruldane nimi: Friedebert? –, kui Jan-Star tegi äkki kiire ja võimsa hüppe kõrvale ning Karl lendas sadulast uperkuuti pehmele murule. Ah nõndaviisi siis! Tegelikult oli see paharet välja puhanud, polnud ta väsinud ühtigi – tuli lihtsalt tuju lollitada, väike vimka visata.

Karl ei saanud pahaseks, manitses vaid leebelt: „Jan-poiss! Kui tahad kembelda, siis hoiata ette. Ma pean teadma, muidu võin kogemata kaela murda. Saad aru? Kes sind siis söödab ja joodab ja sinuga muidu mängib?” Jan-Star puristas ja viskas pea selga, justkui väljendades moepärast kahetsust. Pigem tembutas niisama, küllap oli rahul oma lõbusa vembuga, mis lennutas ­ratsaniku sadulast.

„Czy zrozumiałeś, co tam było śmiesznego?”^[2] proovis Karl poola keeles, millega Jan oli rohkem harjunud. Hobune tegi endiselt näo, nagu poleks midagi juhtunud.

„Hea küll, lähme lõunale. Saad ka oma jao,” otsustas Karl. Ta hakkas nosima oma leivapalukest Krakovi vorstiga ja avas siis Emilje viimase kirja – sellest oli nädalake möödas. Armastatu kurtis, et isa hoidvat teda endiselt kinni lukkude taga, et ta Karliga kohtuda ei saaks. Kirjutas sedagi, et endiselt käiakse hirmsasti peale, et ta Tadeuszi – nahavabrikandi poja – kosjad vastu võtaks. Aga tema ei tee seda mitte, ta armastavat vaid oma Karolit ja pigem sureb – kui see nii peab olema –, tema nimi huulil! Järgnesid need juba pähesööbinud poolakeelsed armastusavaldused…

Karl ohkas. Selleks, et mitte pidevalt Emiljele mõelda, oli ta viimastel päevadel otsinud meelelahutust, käinud tsirkust vaatamas – karutantsitajad, palagani­tegijad ja akrobaadid-trikitajad viisid mõneks ajaks mõtted mujale. Ta käis kuulamas Chopini „Suurt säravat poloneesi”. Külastas teatrit, ent valik polnud kõige sobivam, sest Ibseni „Kummitused” oli kurb ja sünge tükk. Siiski elas Karl täielikult kaasa, kuna Osvaldi osatäitja mängis jäägitu sisseelamisega – talle tõi lausa kananaha ihule lõpuks ataki saanud Osvaldi hüüe: „Ema, anna mulle päike. Päike. Päike.”

Karl mõtles, et tema jaoks jääb ehk päike paistma siis, kui ta treenib ihust ja hingest talle usaldatud hobuseid, oma hoolealuseid. Kui ta võidab võistlustel. Siis ehk halastavad talle kõrgemad jõud ja vabastavad Emilje. Nad võiksid seda tõesti teha, ta on juba küllalt kannatanud ja vapper olnud, kõigest hingest püüdnud – mida veel võiks ta korda saata?

---

^[1] Tere hommikust, härra Karol! Kuidas teil läheb? (Pl.)

^[2] Kas said aru, mis seal naljakat oli? (Pl.)