Karuradadel

Metsa taga kaerapõllus, 
kus kõik inimteed saavad otsa,
käivat karu kahe pojaga. 
Kolm tumedat kogu tatsavad hallist haavasalust välja,
kõige suurem ajab koonu püsti ja nilpsab keelega õhust –
kas minek on prii või tuleb pageda. 

Mina seisan samal ajal küla keskel teeristil
ega tea neist õhtustest tatsajatest veel midagi. 
Sirutan selga ja katsun ärevust õlavartelt maha raputada.
Jälle on ta mind kätte saanud. 

Kui kuulen möödujalt karudest, ärkab minus miski. 
Tean, et tuleb minna. 
Just täna, mil kuusemets on vaikivalt tume
ja selle soppidest tõuseb helendav udu. 

Karurajad avavad end vaid sellele, 
kes oskab inimilma selja taha jätta. 

Võta suund läände, astu läbi teeäärse takjavalli,
las sinu rabedus takerdub takjaisse. 
Siia kivile samblaks kasvagu kurbus, mida endas oled kandnud,
ja rõõm, mis vaikselt immitseb.
Kurerehade lillad piid kammivad mõtetest üleliigse müra,
kui oled neist möödas, siis tabadki kõrvus vaikuse. 
Tuksed ja torked randmetes, kõik päevased koormad ja kandamid,
need puista pehkinud pilbastena metsa alla maha. 
Küll keegi öine teeb neist lõkke. 
Unusta hommik ja mineta õhtu, aeg lükka eemale,
las tiksumisest saab nõgikikka trummeldus ja siis hele ajatu hüüd.

Veel on minna, see putkedest tihe lõik kraavipervel,
sest selget rada siin enam pole. 
Taldadel on juba kerge, kuid rinnataskus peidab end ikka
üks nurgeline kivike, millest loobuda on kibe. 
Aga siinsetel maastikel sohki teha ei tohi, iseennastki petta mitte. 
Pead unustama ka selle, kes sind koju ootab
ja sauna soojana hoiab, vaigulõhn kätel. 

Jääb minna vaid läbi viimase õhetava pihlakasalu. 
Midagi on sul veel mõtetes kanda ja mets teab seda. 
Aga väikseid südameid sa unustada ei saa. 
Pihlakad on armulikud ja mõistavad üksikut rändajat. 
Nemad võivad hoida, seni, kuni sinul on veel tee astuda. 
Siia, pihlapuu kaitsvasse õõnsusse, metstuvi sulgedele,
saad hoiule panna selle, mis nähtamatu risoomiga ikka su küljes püsib. 
Astu edasi, puude alt välja.
Vaata, valgused on muutunud. 

Nüüd oled pärale jõudnud.

Seisan põlluservas ja üle minu voogab niiske hämarus. 
Kes ma olen, kust tulen, millest veel hommikul mõtlesin,
mida ootasin, mida kartsin –
sel pole siin enam kohta ega tähtsust. 

Olen kerge ja nii tuumakalt tühi nagu kookoni vahajas kest,
millest keegi on just välja roninud. 

Jõudnud karuradadeni, unustanud ja maha jätnud kõik,
mis teeb sammud valjuks ja reetlikuks. 

Seisan ja näen, kuidas põõsapuhmad teispool põldu metsa ääres
liikuma hakkavad ning kõrred vajuvad kahele poole laiali. 

Raputan turjakarvu ja tatsan metsast välja,
kaks väikest tumedat kogu sabas. 


Ulmakullile

Külastad mind ikka, unes ja ilmsi,
sa sulismoonduv ja mitme näoga salapärane lind.

Nii palju on muutumises, vanast hingamisrütmist
saab vaid kahin roostikus,
väikesed ja suured maailmad naksuvad mureneva jääna,
kuid selles ärevas ja hõredas ilmas
tajun ma siiski veel sind,
vanade laante ja unekuusikute huikajat.

Kord saabud nagu Suur Helehall, eresinisel ja külmal talvepäeval
jälgid mind kuuseladvast oma kiirgava põhjatu pilguga,
pikk suline händ hoidmas tasakaalu siinse ja ühe teise maailma vahel.
See kuusk on nüüdseks tormituules murdunud
ja sellest saadud haludki ammu sädemetena taevasse tõusnud,
kuid sinu kiirgavat pilku näen ikka, kui vaatan selle väreleva tühimiku poole,
mis kadunud puust maastikule on jäänud.

Mu unedesse lennates on sul kombeks moonduda.
Vahel oled sa väike, kaalult kerge, kuid südamikult tihke.
Tuled eikusagilt, maandud pehmelt õlale,
kraapad kollase nokaga hellalt vastu mu põske ja kudrutad kakukeeles midagi,
mida ma ehk veel ei mõista.
Varakevadistes unedes saad sa suliskõrvad,
mida liigutad südametuksete rütmis,
huikad tasa ja kumedalt, istud okkatihniku embuses,
surud end vastu tüve ja oled nähtav vaid iseenda ja minu teadvusele.
Kas oledki seal? Kas olen mina see,
kes kuulab siin all õuel seistes madalat huhuutamist,
nagu tahaks keegi leebe ja rauge jõuga äratada öö hämaraid silmi?
Tunnen kuuse krobedat ja vaigupisarais tüve endagi selja vastas.

Suveõhtul libistan end lootsikuga auravale tiigile, tahan vaadata magavaid vesiroose.
Enne, kui näen, tunnen – liugled minust üle, tasase vooga,
paned minus magusalt värelema kõik, mis mu maastikel on ja oli.
Iga kord, kui sind kohtan, tood sa minusse midagi, jätad jälje.
Olen õppinud sind ootama, uinudes ja ärgates.

Laulsid unelaulu mu tütardele,
kui nad koduõuel oma uinakutes sirgusid.
Vastasid mulle lohutavate huigetega,
kui kaeblesin sulle inimhäälel läbi pimeduse.
Lubasid tunda oma uljast südant,
kui su nõiduslik huik kõlas üle kuuvalguses pärlendava küla.
Oled saatnud mind sooja varjuna,
kui olen otsinud iseend.
Su kõrval lennates olen julgenud vaadata sulle silma.
Ja endale.

Unedes äratad mind üles,
lendad puuladvast mu kohale,
lubad end tunda, kiirgad sulist rahu.
Aeg jääb seisma sel ulmatunnil,
mil sinu tiivad sirutuvad ja tõmbuvad,
sirutuvad ja tõmbuvad
üle minu abaluude –
tunnen mahedat tuult seljal,
kuulen kahisevat tärkamist,
sahh sahh sahh,
nagu suur suline liblikas,
kes peale talveund oma tiivad
aeglase, ent kindla rütmiga
valguse poole avab.