Emakeele koda

oma emakeele kojas
jõudsin täna avada aknad
veelindude peibutushäälele
seintelt pühitud ämblikuvõrkudel
lasta voolata uute jõgedena

minu emakeele koda
on läinud ja tulevate häälte kodu
nagu mu maal on mitmeid viise
olles ikka ta ise

oma emakeele kojas
ma ei häbene olla mitmekeelne
olla rohkem kui olevaks loodud
ja loomata olevad viisid
see koda on minu kasvav kodu

minu emakeele koda
pole merelahes ravade vahel
ega jõeäärne talutare
ümber kolde praksumise
kivide tulisuse

minu emakeele kojal
pole muid piire kui sinu
sosin mu huulte vahel
see koda on lapsesuine
hällilauludes ta ärkab
kergete sammude kõlades

vaata kas tunned ära
ta tagasituleku kutset
kuuled ta hõikes
eneseleidmise rõõmu

minu emakeele koda
ei saa põlema panna
tema sõnade tulesära
võtab endale leekide heleduse
teda ei saa puruks pommitada
laseriga tükkideks lasta
tema hääl on valjem
võõraste hälbinud kisast

olematuski olemise kojas
minu emakeel ei karda
keskpäeva lõõmavas valguses
põlvili avatud akna all
vaadata päikesele näkku

ega kikivarvul
aastalõpu pimeduses
puudutada uusi lagesid
sirutada end läbi öö
läbi avaruse kaja

emakeele kojas
kaovad tähtede piirid
temas on sõnad
kõigi meelte keeltele
võta need vastu
hoia need endale

minu emakeele koda
paneb lüümed varjud rääkima
teda võib näha hologrammina
mänguhoos jooksvatest lastest
miraažina endaksjäämise oaasis
heiastuvatest mosaiikidest

minu emakeele koda
on ärkavate häälte pelgupaik
sünnisõnade elutuba
kõige kõlaga armastuse altar
läbi vaikimise aastasadade
oodates et sina ütleksid uuesti
esimese sõna

Liivi keelest tõlkinud autor