Andra Teede: „Lind ei ole”.
Teede Tekst, 2025. 124 lk.
Olin pikalt üks nendest naistest, kelle meelest „naiskirjandus” või „naisautor” mõjus pisendavalt, ja vältisin iga hinna eest autori soo eraldi väljatoomist. Ometigi on juhtunud nii, et valdava osa mu raamaturiiulist moodustavad just naiste kirjutatud teosed. Taipasin seda siis, kui sotsiaalmeediasse hakkasid ilmuma ahastuses meeste postitused sellest, kuidas neil polevat enam midagi lugeda, mis poleks „hala naiste sisemaailmast”. Meesautorite teosed olevat universaalsed, naisautorite teosed sobivat aga eelkõige teistele naistele. Veel omaette teema on emadust käsitlevad teosed, sest nende sihtgruppi kuuluvad loomulikult vaid teised emad ja üleüldse olla tegu marginaalse teemaga. Silmade pööritamise ja „miks sellest ikka veel rääkida?” kiuste ei ole aga „naisküsimus” siiski ära lahendatud.
Mis seal salata, naiste sulest ongi ilmunud kodumaise kirjanduse viimase aja tugevamad ja silmapaistvamad teosed. Ometigi ei kajastu see kirjanduspreemiates või auhindades, mille saajate seas domineerivad ülekaalukalt meesautorid. Võiks muidugi vastu väita, et sugu ei mängi mingit rolli ja kirjandus on kirjandus. Sellegipoolest jäi mind palju kõmu tekitanud esseekonkursi „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat” võidutöö puhul närima, kui lihtne oli Kaur Riismaal Nora Maria Londoni pseudonüümi all teadlikult žürii ootustele apelleerida: „Kui kirjanik teab, kes ta lugeja on, siis ta saab valida neid koode ja nuppe, kuhu vajutada.”[1] Sugu ei ole takistuseks, kuni sisu on keskealise mehe ja mitte „vihase noore naisluuletaja” nägu. See ei ole ruum, kus kirjanik saab kasvada, areneda, enda häält otsida, sest kultuurimaailmas ellu jäämiseks pead eelkõige olema „tubli tüdruk”.
Nähtus nimega „vihased noored naisluuletajad”, mille hulka liigitati ka Andra Teede, sai alguse umbes 12 aastat tagasi. See tekitas elevust, mõjus värske ja uudsena – tundsin, et lõpuks ometigi kirjutab keegi minu keeles. Akadeemilise maastiku jaoks olid nad toona veel liiga värsked, sest rõhutati, et kirjanduskriitiku roll on asetada autorid retseptsiooni kaudu suurde eesti kirjanduslukku ja alles siis saab ta asuda midagi arvama.
Kogumikus „Lind ei ole” paiskab Teede õhku küsimuse: „Kes on naised / mis neist oleks võinud saada / kelleks nad oleks kasvanud / kui poleks olnud meeste kirjutatud raamatuid” (lk 9). Ma ei tea tegelikult, kas see oli meeskirjanik Jürgen Rooste artikkel Sirbis, mis „vihase naisluuletaja” arhetüübile aluse pani,[2] aga mul on tunne, et järgmised kümme aastat pidid naised seletama, kuidas nad ei ole tegelikult vihased, või siis vähemalt mitte lihtsalt vihased või mitte ainult vihased. Noore naise viha on vaat et isegi nunnu natuke, ehk nad saavad andeks. Aga minu meelest ei küsi keegi päriselt, et miks, mille või kelle peale need naised vihased on.
Kirjaniku arsenalis on ausus kõige suuremat meisterlikkust nõudev terariist. Teede lõikab sügavale, aga ta oskab end ka kaitsta. Tema vahendatud lood, mis ei jõua kuskile ja millest „politsei ei tea midagi lehes ei kirjutata” (lk 114), on jõhkrad, valusad ja detailsed kirjeldused naistevastasest vägivallast, aga piirid isikliku ja kollektiivse vahel on hägustatud, me ei pea teadma ohvrite isikuid, et neid lugusid isiklikult võtta. Kui loeme, et „müüri taga on inimesed / kelle peale mulle öeldakse / ei ole vaja nii palju mõelda” (lk 104) ning „kellest suur osa sureb varsti ära” (lk 105), siis see võib olla ühtviisi viide Palestiina genotsiidile kui ka mõnele põgenikelaagrile või sõjakoldele. Teede luuletus ei loo võimalust erinevate leeride vastandumiseks, sest ta kirjeldab ebaõiglust üleüldiselt. On teemasid, millest luuletaja ei saa mitte vaiki olla, ja mul on tunne, et protest ebaõigluse ja vägivalla vastu ongi viimasel ajal pigem naise nägu. See võiks olla midagi, mida kirjandusuurijad tulevikus võiksid tähele panna.
Nagu Andra Teede varasemates teostes, on ka uues luulekogus palju viiteid kodule ja kodukandile. Aja jooksul on ta kodukohad küll muutunud, sedapuhku on tegu Nõmmega. Siit saab teada, kust autor oma toidukraami ostab (samast Rimist, kust minagi), kus ta elab (Kaitseliidu baasi ja Poola kurke müüva Maximaga samal tänaval), millal ta töötab või salaja suitsu teeb, mis lilled tal peenras kasvavad. Kui lugeda ridu, kus autor kirjeldab, kuidas tal sukad kogemata keset Londonit alla vajuvad, kuidas tähtajad argielu stressi tõttu mööda libisevad ja rahad otsa saavad või kuidas tunnustatud meesterahvastel peab laskma enda peale karjuda, siis isegi, kui me ei ela sama elu, on võimalik autoriga samastuda. Tekib ekslikult kujutlus, nagu tunneksime autorit. Aga sedasi Teedet otsides võime end leida ükskõik millise Pääsküla ema maja eest, arvustavalt uksest ja akendest sisse piiluda ja avastada, et otsime valest kohast, sest „te ei leia mind siit kus ma elan [—] ma pole kunagi siin olnudki” (lk 7). Keskmine eesti koduperenaine on lihtsalt üks paljudest Teede rollidest, nii nagu see on ilmselt paljudel väsinud naistel ja emadel.
Mul on tunne, et tihti tekitab naiste looming meestes ebamugavust, sest nad loevad sellest välja süüdistust. Süüdistust, et on mehi, kes teevad haiget, on vägivaldsed, ei austa naisi. Süüdistust, et nad ei väärtusta naiste loomingut piisavalt või nende enese looming ei küündi samale tasemele, sest nad ei saa kunagi päriselt kujutada naist. Süüdistust, et nad on kasutanud valesid sõnu, ei ole neist aru saanud ega isegi proovinud saada. Naised seevastu on harjunud aegade algusest saadik süüdi olema, see tuleb justkui emapiimaga kaasa. Rollid, mida nad täidavad, sõidavad pidevalt üksteisele sisse ja on kõigele lisaks veel vastukäivad: „süümepiin kui jõuad viimasena lasteaeda / süümepiin kui lähed esimesena töölt” (lk 32). Süümepiinu tekitavad ka sõjad, ebaõiglus, see, kui Eestis on kolme päeva jooksul kütitud 30 karu või kui aastal 1987 panid matkalised kogemata metsa põlema. Naabrilaste karjumine ei lase magada, sest pead veenduma, et nad mängivad omavahel, mitte ei saa peksa. Hoolimine nõuab ressurssi, see on väsitav, aga välja lülitada ka ei saa, pead ära pöörata ka ei saa. Naine ei saa süüd ju ripakile jätta.
Naine ei ole lind, ta ei ole loom, ta ei ole leib ega maa, ja ta ei ole ilus. Aga üks asi, mida ta on kindlasti: ta on väsinud. Teede on väsimuse kirjeldamisel värske ja leidlik – väsimus on „ärkamise kuri vari” (lk 58), uni ise, mis „ainult magas” (lk 37), väsimus on päev, mis „on kestnud juba kolm aastat” (lk 23). Ma ei tea, kas olen üldse lugenud midagi, mis annaks niisama tabavalt edasi kroonilist stressi kui Teede read „silmaarst paneb mulle südamele / et silmarõhk on nagu vererõhk / see reageerib stressile ja pingele / nii et kui pimedaks ei taha jääda / siis vaata et sa puhkad ka” (lk 93). Looming nõuab teatavasti oma ruumi ja võimalust vabalt ja segamatult mõelda, aga argielu kipub olema risti vastupidine sellele ideaalsele loomekeskkonnale. Me ei ole harjunud pidama luuletamist tööks ja samamoodi ei ole harjunud ka mõtlema emadusest kui tööst. Järelikult ei saa luuletaja ja/või ema ka väsinud olla või sita tööpäeva üle kurta, või kui, siis ainult salamisi, teistele loomeinimestele või emadele. Neid kahte rolli ühendades peab pidevalt kuskilt aega juurde näpistama: „oleme päevad läbi koos / lasteaiakohta veel ei ole / kui sa päeval magad teen ruttu õnne ära” (lk 57).
Negatiivsetest emotsioonidest või tunnetest rääkides öeldakse mõnikord, et me „kanname” neid. Tassime endaga kaasas viha, leina, häbi. See justkui viitab sellele, et kõike, mida me kanname, saab ka ära anda või maha panna. Loomulikult ei vähene lein kadunud sõprade, vanade armastuste või eelmiste elude pärast ainuüksi seeläbi, et saab paberile pandud, aga on siiski üks viisidest, kuidas sellega tegeleda. Kui meil ei ole ruumi, kuhu saaksime oma viha ja häbi asetada, kartmata, et see on kellelegi liiga raske või liiga inetu või liiga ropp, siis jääme selle kammitsaisse. Sellesama ruumi tekitamiseks ongi vajalikud naiskirjanduse auhinnad, mis julgustavad autoreid enda unikaalse hääleni jõudma. See ei tähenda, et sugu peaks määrama, kes tohib milliseid teoseid lugeda või arvamust avaldada, vaid kutsub naisi üles kujundama enda arvamust ja isiklikku häält väljaspool etteantud ja, olgem ausad, iganenud raamistikku. Teen ka ettepaneku, et seni, kuni naiste esindatust kirjandusmaastikul vääriliselt ei tunnustata, räägiksime meeskirjanduse auhindadest ja meeskirjanikest.
„Lind ei ole” räägib emadusest, naiseks olemisest, leinast, vägivallast ja sõjast, aga selles on ka omajagu õnne(t). Piinlik tunnistada, aga alles poole lugemise pealt panin kokku, et „õnnet tegema” ei ole metafoor (ta võiks muidugi seda ka olla), vaid Andra Teede on ühtlasi ju seriaali „Õnne 13” stsenarist. „Õnne 13” on filmitud peamiselt Nõmmel ning tõenäoliselt sisaldab Morna ka üksjagu seda Nõmmet, kus Teede ise elab ja tegutseb. Aga õnne leidus teoses ka muul kujul kui töö, sest raskete teemade vahel õhkub kogumikust ka kergust, lihtsust, rõõmsaid hetki, armastust ja soojust. Kahjuks ei kipu me õnne samamoodi kaasas kandma kui negatiivseid emotsioone, aga teda saab luuletuse sisse panna. Ja ma loodan, et tulevikus on naistel veel rohkem põhjust õnnelike lugude jaoks.
[1] Kaur Riismaa: 2019. aastal oli Nora Maria Londonil paar kuud Instagrami konto. ERR 11. III 2025.
[2] J. Rooste, Noored vihased naised. Sirp 14. XI 2013.
Lisa kommentaar