Kevadvihma hallid piisad 
on kinnitunud pirnipuu külge.
Nagu vihma läikivad utud. 
Olen tasa.
Võib-olla kuulen nende tilksatusi
olematusesse. 

Kõik kulgeb.
Jõgi voolab.
Oja vuliseb.
Ühtsoodu, pikka. 
Kulgeb kaaren oma lennus,
sipelgas oma rajal,
loom metsas,
valge pilv sinitaevas, 
puuleht tuules,
inimene eluteel.
Kulgemises rahutuse ja rahususe
kaksühesuse võlu.
Selle lummas me kõik. 

Nagu oleks Taevataat 
laia pintsliga 
tõmmanud heleda joone 
taevalaotuse serva. 
Hooletult, isegi lohakalt.
Seda ma nüüd vaatan. 
Päikseloojangu ebaühtlast viirgu. 
Hämarus ümberringi 
ja see välja venitatud hele taevamärk.
Näen, kuidas tasapisi 
tumesinine pimedus
tõmbab justkui kotinõelaga 
end üle valgusjoone kokku. 
Enam pole näha rada 
ega midagi. 

Lõppes su lugu.
Kõiksuse kojas viibid.
Sealgi vööruses tuul eksleb, 
eksleb ja kollab ringi.
Hingetuul kõike puutub.

Allavoolu triivib su paat.
Lodjapuud.
Kalmused.
Kaldapääsukeste pesad.
Kõik libiseb mööda.
Libiseb mööda.
Elujõe tume vesi.
Kiilid.
Veejoom.
Paadinina jookseb liiva.
Seal Teine Kallas.
Ma sind enam kunagi ei näe.

Mälestused
õitsevad igihali
siniste tätardena.

Tumesinine lein 
ei tuhmu niipea.
Aeg las voolab, 
kulgeb tasapikka.
Kui saan sinust rääkida 
valu tundmata, 
hingepitsituseta,
on lein libisenud mu õlgadelt 
ja muutunud helesiniseks, 
helesiniseks külmamailaseks,
keda mõtlikult vaatan.