Kiilassilmad

Kuidas püsivad talviti soojad
need pehkinud hurtsikud,
millel katused sammaldunult löntis
ja uksed-aknad hõredalt ees?

See on ulm-õrn roheline nõidus!

Aknaprigudes peidab end trobikond
ererohelisi talvitujaid –
peened kehad, tillukesed klaasjad pungsilmad,
nõtkelt võnkuvad tundlad
ja tiivad nagu haldjailma veiklev piduloor.

Kümned kiilassilmad nägemas und soojast suvest.
See unenäosoe suvehingus vooderdab kõhetu akna
nähtamatu tuuletõkkega –
pisikeste kilejate tiibadega mutukate ühtne hingamisrütm
puhub soojaks selle väikese hurtsiku
ka talve kõige külmemal päeval.

Soojendades ka inimsüdamed.

Kord talveõhtul hämaras toas lugedes,
vanim tütar siis veel ainuke hõbekelluke majas,
uudishimuliku unetuna mul kaisus,
lendas raamatulehele tilluke lohe –
lambivalgus oli ta ärkvele meelitanud.
Nõtkutas seal oma peenikesi jalgu
ja silus tundlaid sirgeks,
ise meid julgelt uudistades.

„Tiivasass!” hüüdis tütar elevusega.
Selle nime pidi talle sosistama küll väike lohe ise.
Ja tiivasassiks see tilluke seltsiline siin majas ka jäi.

Talvel me aknaid ei ava, sest tiivasasside uni on püha.
Vahel ärkab neist mõni ja ilmutab end lambi valgussõõris.
Vuriseb ja keerleb seal, pomisedes midagi tiivasasside peenes murdes.

Ulm-õrn nõidus on seegi,
kuidas pakase eest peitudes muutub loherahva
värvus neoonrohelisest kahvatu-klaasjaks.
Kevadel virgudes on neist saanud värvitud olendid.

Aga valgus, esimesed kevadekumad aknal,
soojendavad taas üles selle ebamaise roheka tooni,
mis äratab kiilassilmad vabadusse trügima.

Õrnade tiibade tasasel sahinal
otsivad nad avaust,
et õue pääseda.
Nüüd on aeg avada aknad.

Ja ka ise oma kahvatu kest taas erksama vastu vahetada.
Tiivasasside eeskujul.


Rohkem Berit Petolai luulet Loomingus nr 5