1980

Ma olen väike tüdruk ja tean, et vanemate magamistoa pruunis lakitud sektsioonkapis õmblustarvete karbi taga kamme täis kilekoti põhjas on ümbrik, mille sees on valged kindad. Kamme, erinevalt sugulastest, on meil palju – plastmassist oranžid, tumeroosad, pruunid ja rohelised suured kammid. Suured, rasked ja koledad. Kasutan neid klotsidena labürindi tegemiseks. Miks ei võiks üksainuski olla ilusat värvi, väike ja kerge, kas või nuku juuste jaoks, mõtlesin lapsena. Kammiga kammis ainult isa – tegi peale hommikust metsajooksu, sangpommitõsteid ja duši all käimist esiku peegli ees oma ilusatesse niisketesse juustesse kammiga laine. Nagu Brežnevil, Leonid Iljitšil, ütles ise rõõmsalt. Meie emaga kammisime harjaga. Abikaasa valisin ka ilmselt alateadlikult Eesti kammikaugeima.

Kammid tulid meile Tartust, keegi isa kauge sugulane oli Tartu kammivabriku tähtis nina. Tartus niisiis olid meil mingit laadi sugulased, kuidaspidi täpselt, jäi segaseks, ja lapsena ei pakkunud ka huvi, kuna neil polnud minuvanuseid lapsi. Vennavanuseid oli alati kõikjal! Käisime Tartus neil vahel külas, mäletan uhket mitmekorruselist keerdtrepiga ridaelamuboksi, kus minu meelest oli isegi bassein, see nõukogude ajal nii erutav ja hirmutav kapitalistlik lõbuasi. Ujuda seal loomulikult ei saanud või ei tohtinud. Mäletan, et meid võeti vastu alati soojalt ja südamlikult, lahkudes anti kaasa rohkelt kamme, kilekotte ning lubadusi tihedamini suhelda ja külas käia – ikkagi sugulased! Ja niipea, kui autouks oli sulgunud, muutus isa süngeks ja kuulsin lausekatkeid emale: hea küll, et kuldsete kätega ja ettevõtlikud, aga ikkagi kapitalistid, kirjutavad ju Ameerikasse ka… Ma mäletan vastuolu nende koledate kammide, ilusa kodu, lahkete inimeste ja isa kibestumise vahel. Ja mis Ameerika? Aga keegi ei rääkinud midagi.

Autot meil endal ei olnud, see oleks olnud tõusiklik. Pealegi ei olnud isal autojuhilube. Küll aga sõidutas meid isa töö juurest osakonna autojuht – vanem hõbejuukseline soliidne härrasmees. Kui EKP Keskkomitee suur helebeež Volga meie Mustamäe üheksakorruselise maja hoovi keeras, tundsin alati piinlikkust ja pugesin ruttu tagumiste beežide nahkistmete alla peitu. Nagu me oleks invaliidid, keda peab sõidutama. Ja autojuhiga auto oli minu meelest veel tõusiklikum. Sõit viis üldjuhul Tõrva suvitama, kui isal puhkus oli. Haapsallu emapoolse vanaema juurde, kus ma suurema osa suvest veetsin, viis rong; emal TSIK-i aeroobikatreenerina oli isast pikem puhkus. Kui Lõuna-Eesti künkad paistma hakkasid, lõi autojuht laulu lahti ja ema lõõritas temaga kaasa, ikka korralikke aariaid ja Eesti vanakooli-klassikat. Autoaknad olid lahti ja iga käänaku peal siuglesin mina libedal turvavööta tagaistmel edasi ja tagasi ja see oli lõbus. Emagi oli rõõmus ja ma kahtlustasin isegi, et ta oli mahedasse baritoni pisut armunud. Mis muidugi ei vastanud tõele, sest minu emal ja isal oli sajandi suurim armastuslugu, nagu rohketel kodustel koosviibimistel sõprade, kommunistliku, kuid liiga iseseisvalt mõtleva ladviku ringis vaimukate toostide saatel alati üle kinnitati. Isa sõprade pered kuulusid meie pere vereringesse. Umbes nagu sugulased.

Ka Tõrvas elasid ühed isa kauged sugulased, aga seal oli mingi kinnisvaraline keerdsõlm, mille tõttu kolmveerand maja oli maha müüdud võõrastele inimestele ja meie perel oli kasutada vaid üks tuba niigi tillukeses majas. Aga see ei olnud probleem. Tõrvas olles käisime alati vaatamas isa lapsepõlvekodu Muri talu, millest polnud alles muud kui teeotsad ja mõned vanad õunapuud. Isa oli palju jutustanud oma kooli- ja poisikesepõlve lugusid Koorkülast ning igal suvel näidati uuesti kätte, kus metsatukas suur koer Seki ta hundi käest päästis ja kus nad Patküla algkoolis Sumbergi-poisiga „obesele” tärpentini persse kallasid ja see perutama hakkas. Helme surnuaial käisime ja Paju vanadekodus isaisa V., tema venda onu Karlat ja õde tädi Ellat vaatamas. Ma olin liiga väike, et midagi mäletada või küsida. Tean, et vanatädi Ella oli see, kes mu isa üles kasvatas, kui ema ta maha jättis ja Ameerikasse läks. Tädi Ella oli see, kes veel jaksas mu venda süles hoida, millest on isegi pilt! Tädi Ella oli see, kes poolpimedana tikkis suuri seinavaipu, millest üks rippus Mustamäel vanemate abieluvoodi taga ja mille ma peale nende surma kaasajastasin ning korraliku rulookinnitusega rullkardinaks teha lasin. Ta olla kudunud kõike, mida kududa andis, ja isegi peenemale juudi rahvale, kus ta koduteenijana töötas, tellimustöid teinud. Tädi Ella tikitud olid ka heegelpitsidega palistatud laudlinad, mis meil kodus pidupäevadel lauale pandi klausliga, et sinna ei tohi ükski morsiplekk minna! Üks lina ongi mul veel alles, teise kanga ja heegelpitsid keerasin valgendades osaliselt tuksi. Tikitud pirnid valgel linal sinise ja mustaga – huvitav, kuidas isa sellise värvikombinatsiooni alla neelas?! Tädi Ella oli poolpimedana sündinud, aga legendi järgi nuttis ta oma silmad lõplikult peast, oodates kallimat, kes Läti Kütipolgu ohvitserina oktoobrirevolutsiooni käigus kadunuks jäi. Ta ei abiellunud kunagi ja sai minu isa endale kasupojaks, kui V. üksikisana talust talusse sulaseks käimisest koos kasimata ja tatise pojaga kõrini sai. Isa oli olnud krutskeid täis poiss – piima valades tõmmanud enne klaasi alt ära ja siis alles ütelnud: „Aitab!”, veendumaks, kas tädi siis tõesti ei näe. Mismoodi see ümmarguste prillide ja nöbininaga vanatädi Ella poolpimedana neid suuri, keerulise mustriga ristpistes seinavaipu tikkis – seegi küsimus on jäänud vastuseta, kuigi ma vanematega koos voodis pikutades seda ikka ja jälle teada tahtsin.

See vaip, need laudlinad ja paar fotot, ühel neist ka mina, mummulise mütsiga, aastal 1980 seismas Paju vanadekodu ees suure puu all, on ainsad seosed, mis mul on. Ma isegi ei katsunud ega kallistanud oma vanaisa ega tädi Ellat kordagi, sest hooldekodu lõhnad ja hääled on, nagu nad on, ning ma ei jõudnud ära oodata, millal sealt minema saab. Võib-olla ma isegi mõtlesin, et jumal tänatud, et vanaema nad maha jättis ja Ameerikasse läks; pääses sellest koledusest, igavusest, vanadusest ja haigustest. Vanakeste matustest ei mäleta ma midagi. Keegi ei rääkinud ka midagi.

 

1985

Ma olen juba pealt kümneaastane ja meile hakkavad tulema teistmoodi ümbrikutes kirjad. Sini-punaste diagonaalis triipudega äärtel, peal on tempel „PAR AVION”. Poliitiline õhkkond Eestis kisub sulale, isa ei ole enam EKP Keskkomitee organiseerimisosakonna instruktor, ta on vallandatud seoses mässulise ideega rajada Pirita Olümpia Purjespordikeskusesse Liidulis-Vabariiklik Kehakultuuriinstituut ehk Spordiakadeemia. Kodus ja raadios räägitakse palju Karl Vainost ja peagi ka Vaino Väljasest, viimasest väga segases võtmes.

Mul on palju kirjasõpru ja oma postkasti võti. Ükskord ma siis vaatan. Keegi Adamson, USA, California. Aga seal kammikotis on samasugune ümbrik, kuigi teistsuguse käekirjaga! On palju sosistamist köögis, mida ma esikus klaasukse tagant pealt kuulan. Lõpuks lähen koos järjekordse kirja ja kammikoti omaga ema jutule. Ema viib mu magamistuppa, kõige kaugemasse toanurka, ja minu meelest paneb kardinad ka ette.

„Need kindad – need on minu pulmakindad,” ütleb ema. „Aga isa ei lubanud mul neid kätte panna. Ma jätsin salaja ikkagi alles, need on nii ilusad! Vaata seda pitsi ja neid tikandeid! Need saatis sinu vanaema Ida, kes läks sõja ajal Ameerikasse. Mõned kirjad tulid aeg-ajalt läbi ja Tartu omad kirjutasid ju tihedasti, nii sai su vanaema teada, et me isaga abiellume, ja saatis mulle need kindad. Aga sinu isa ei ole oma emale andestanud, et ema ta väikese beebina maha jättis, ja on ikka veel tema peale pahane, ta ei kirjutanudki talle kunagi. Vanaema on nüüdseks surnud, ta suri paar aastat enne sinu sündi. Nüüd kirjutab meile isa vend, kes on tegelikult ta poolvend ja kellel on sinuvanune tütar seal Ameerikas, Californias. Ja vaata – siin on pilt sinu vanaemast. Tema luges seal muudkui väliseesti kirjandust ja istus ookeani kaldal, valges kleidis, kübaras ja kinnastes. Igatses vaba Eestit ja oma poega, aga sellest ei tohi rääkida. Kas lubad – ei koolis ega kunstikoolis ega isegi mitte Railele! Sest isa ja ema lastakse muidu töölt lahti ja sina ei saa koolis enam häid hindeid!” Ja me mängime emaga natuke aega abiellumist nii, et kindad on minu käes.

Mul on Ameerika vanaema! Teistel on maavanaema ja linnavanaema, mul on California vanaema. Ma tean küll, et kapitalism ja eriti Ameerika on keelatud ja et väljaspool Nõukogude Liitu on orjapidamine, süüakse lapsi ja inimesed on õnnetud, ning kui sul on seal kuskil sugulasi, siis võib sinuga halvasti minna. Aga ikkagi, miks isa vanaema kirjadele ei vastanud, teine ju kahetses ja nuttis, saatis isegi pulmakindad? Miks isa oma vennaga suhelda ei taha ja miks me sinna külla ei lähe, onu pole ju milleski süüdi ja räägib eesti keelt kah veel? Miks ema ei tohtinud pulmas neid kindaid kanda, minu hea ja tark isa pole ju mingi koletis? Kas isal pole hea meel, et on lõpuks oma venna tagasi saanud? See kõik võiks olla suur rõõmupidu, aga ei ole seda mitte. Ja üldsegi – miks mul ema poolt sugulasi pole? Kõigil teistel on omavanused tädi- ja onulapsed, minul aga pole peale venna, kes on minust 11 aastat vanem ja niikuinii sõjaväes, mitte kedagi.

Ja siis tuleb välja järgmine saladus – minu emapoolne vanatädi on Rootsi põgenenud väliseesti kirjaniku August Mälgu vennanaine. Ja sellest ei tohi ka rääkida!

Ja siis hakatakse mulle alati, kui olen laisk ja lohakas, ette heitma, et ma olen nagu Ameerika vanaema – koristada ei viitsi, istuks aga muudkui valgete kinnastega tugitoolis ja loeks raamatuid, teised ümberringi teenindagu teda. Mind hirmutatakse minu vanaemaga ja ma hakkan tasapisi ennast temaga samastama. Kodumaa reetur ja siidinäpp.

 

1991

Taasiseseisvumine, terve Eesti juubeldab ja lehvitab sinimustvalgeid. Mustamäe üheksakorruseliste majade hoovid on tühjad, sest kõik on lauluväljakul. Paar aastat enne seda kõnnime isaga kõrvuti nagu suured inimesed, mitte enam käest kinni, Sõpruse puiestee trollipeatusest koju ja ma tean, et mul on pinalis sinimustvalge pastakas ja ma pean selle ära peitma. „Miks meie SINNA ei lähe? Sinna Balti ketti? Kõik teised ju lähevad?” „See on üks kurradi teater,” ütleb isa, „meie pere seda kaasa ei mängi.”

Isa osaleb veel viimastel EKP Ülemnõukogu Presiidiumi kongressidel, mida telekast üle kantakse; ema nutab ja palub, et nii piinlik, tule ära! Kunagi, kui veel kompartei sööklast sai suitsuvorsti ja ühel korral isegi apelsine, olime tegelikult õnnelikud. Aga isa ei lubanud meil neid tõusiklikke hüvesid nautida, ainult „Pärsia” vaiba elutuppa saime talongi alusel ja oma sõpradel aitas ta autoostuluba hankida, kuna meie perel autot vaja ei olnud. Mäletan, et millalgi käis ka jutt Kadriorgu elama kolimisest – Tina tänavale ehitati uusi modernistlikke (kapitalistlikke) kortermaju ja meile oli sinna korter lubatud, kuid siis soditi seintele midagi poliitilist ning isa keeldus sinna kolimast. Jumal tänatud, sõbrad Mustamäel üheksakorruselistes jäid alles!

Hakkavad tulema pakid Ameerikast – ikka allergiaravimid ja jahu, vahel sekka mõni kampsun ja kleit emale. Kus on pinalid ja kustukummid, välismaa kleepekad ja nätsud? Pikapeale lunin endale midagi välja, millega teiste ees eputada, aga olen sellega üsna hiljaks jäänud, kõigil juba on Soome sugulased ja asjad. Õpin küll inglise keelt teise võõrkeelena, kuid onutütrega kirjutama ei hakka, ei sobi justkui – on tõusiklik ja kapitalistlik. Seda vanaema lugu varjab mingi sünge, raske saladuse ja rääkimata jätmise loor.

Läheb veel palju aastaid ja lunimisi ja Eesti on vaba mis vaba, enne kui mulle infot tilkuma hakkab. Ikka on ema see, kes räägib, moka otsast ja kuidagi lohutades, isa vaikib.

„See vanaema Ida ei ole hea inimene – ta jättis su isa maha, kui too oli üheksakuune, köögilaua peale. Pani uksed lukku ja kardinad ette ja läks 1936. aastal kõigepealt Koorkülast, sealt Tõrva lähedalt, Tartusse. Töötas kammivabrikus või pärmivabrikus ja hakkas siis kurameerima Saksa soldatitega, kes võtsid ta oma armukesena Saksamaale kaasa, ja sealt ta põgenes Ameerikasse. Oma vanema poja Olevi, kes juba kaela kandis, võttis ta kaasa, sest see oli tal kellegi rikka talu perepojaga saadud, aga näe, sinu isa jättis maha. Su vanaisa õde ja vennad siis leidsid isa sealt poolsurnuna ja tädi Ella kasvatas ta üles, kuna vanaisa V. oli väga vaene, tegi taludes sulasena juhutöid ja armastas kõvasti viina võtta, mängis akordioni ja jõi vanad püksid maha, nagu öeldakse. Kõik, rohkem me ei tea midagi.” Omaenda sugulastest Rootsis ei räägi ema sõnagi. Ma ei oska küsida ka. Me kõik oleme harjunud elama ilma sugulasteta.

Aga nüüd on nii, et piirid on lahti ja isa poolvend Olev tahab meile siia Eestisse külla tulla. Oma naise ja tütre Elleniga. „Ohsamumeie – kuhu me nad siin elama paneme?” muretseb ema. Aga mina olen suveks endale hankinud koha õpilasmalevas, mille kaasloojaks on olnud mu omaenda isa ja kuhu mind seetõttu „pika hambaga” ka lubatakse, vaatamata sellele, et igasugune peigmeeste teema, isegi poiste külaskäigud on meie peres üldiselt väga taunitud. Kui kell saab kümme, käib isa minu toa uksele koputamas, et aeg on lõpetada – homme on kool ja tarkus on tarviline vara. Nüüd olen ma sunnitud malevast Pärnumaal Kastnas sõitma Tõrva, et kohtuda omaealise onutütrega, kes ei räägi eesti keelt.

Kohtumine toimubki. Ma pole kunagi näinud oma isa nii närvis kui siis. Ta proovib säilitada väärikust, kuid emotsioonid paistavad välja. Ma olen teismeline ja mul on iseendagagi palju tegemist, aga isa ebalus ja peataolek annavad mulle isegi teatava eelise võtta asja chill’ilt. „Õudne asi nüüd – teil on sama ema, aga te kasvasite eraldi.” Mu onutütar Ellen on selgelt segaduses rukkililledest, sinimustvalgest ja kamast, mida talle koos keefiriga proovitakse sisse sööta. Me mõlemad pööritame silmi ega oska vastleitud sugulussidemetega mitte midagi peale hakata. Onu ostab endale Tallinna kaubamajast neli ülikonda, sest need on nii odavad.

Aga mu onu ei anna alla. Selsamal aastal saadetakse mulle jõulukingiks lennukipiletid Los Angelesse. „Mine sina, me ei hakka tulema, raha ka pole.” Tartu sugulased, kes on tõesti osavate käte ja ränga tööga vabas Eestis kohe heale järjele saanud, on selleks ajaks juba mitu raksu ära käinud ja ikka kampsuneid ning ravimeid kingiks kaasa toonud. Meie aga ei oska justkui suhestuda isa poolvenda, sellesse päikeselisse pikka kasvu mehesse, kellel on lai naeratus ja kes räägib imelikku ümmargust eesti keelt, on elanud ebaõiglaselt õnnelikku elu ja tahab meid kõiki kuidagi aidata.

Järgmisel suvel, enne keskkooli viimast klassi ma lähengi Ameerikasse. Olemata mitte kunagi varem lennukiga lennanud ja oskamata eriti inglise keelt. Juba Helsingis võtab toll mu ette: „Kuhu neiu lendab ja miks? Kelle juures elad? Mis on kohvris? Kes pakkis kohvri? Kas kellelgi on olnud ligipääs sinu kohvrile?” Kui olen lõpuks lennuki pardal, kõlab valjuhääldist teade – väljalend hilineb, sest passenger Adamsonile on tulnud faks. Faks kinnitab veel kord, et onu ootab mind Los Angelese lennujaamas ja vahemaandumistel pean järgima gate nr see ja see silte. Ma olen närvivapustuse äärel.

Kui ma lõpuks kohtun onuga teisel pool maakera, siis löövad Los Angelese südaöine kuum õhk ja palmid mul hinge kinni.

Terve suve ma ainult söön. See üleküllus ja toiduvalik, mida näen supermarketites, on ebareaalne. Ma hiilin igal vabal hetkel kööki ja söön salaja. Me käime vanaema Ida haual, surnuaias, mis näeb välja nagu golfiväljak, ja ma saan teada, et ka nemad seal pidid varjama oma Nõukogude päritolu, sest onunaise poeg varasemast abielust on NATO lendur ja tal oleks võinud sellest jama tulla. Kuidas nii, mismoodi? Mu onunaise vanemal tütrel on pulmad, need on nii suurejoonelised, et ületavad minu mõistuse piiri. Ma peaaegu juba räägin natuke inglise keeles ja saan kuidagi suheldud, üks väga tumeda nahaga noormees üritab mind suudelda ja mul ei lähe meelest tema lõhn. Me käime Suures kanjonis, Disneylandis ja pühapäeviti kirikus, kus mustanahalised naised laulavad gospelit ja kõik naeratavad üksteisele. Onutütar vaatab mu karvaseid sääri ja kaenlaaluseid ja ütleb, et see on „yuuu”, ja ma pean end raseerima hakkama. Aga ma ei tea, mida see tähendab. Ma tunnen ennast nagu metslane ehk nagu idaeurooplane, nagu ma tagantjärele aru saan.

 

1995

Ma lõpetan keskkooli. Mul on seljas USA-reisilt kaasa toodud onunaise vanema tütre kleit – ilma õlapaelteta, kolmekordsete volangide ja suurte heleroosade roosidega mini. Wow! Aga raha läikivate sukkpükste jaoks pole, sest me oleme äkki osutunud erakordselt vaesteks. Isa sõbrad on kõik leidnud kapitalistlikus ühiskonnas endale uue tee, kes kirjastajana, kes õppejõuna, kes on läinud lausa Ameerikasse tööle, aga minu isa on jäänud aadetele truuks ja on naaberkooli direktor. Mis tähendab seda, et minu õpilaspäevikust võib tihti leida märkusi: „Kodune töö tegemata, endal isa direktor”, või: „Sussid jälle kodus – ise direktori tütar”. See teeb mulle juba toona nalja, sest ma tean, et isa on tegelikult süsteemi vili. Olles olnud Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee sekretär, ELKNÜ Keskkomitee sekretär üliõpilas- ja koolinoorsoo alal, ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee õppespordi osakonna juhataja, pagendatud vahepeal NLKP KK Leningradi Kõrgemasse Parteikooli, mille ta filosoofiadoktori kandidaadi kraadiga lõpetab ja suunatakse tööle EKP Tallinna Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna instruktoriks, sealt edasi EKP KK aparaati teadus- ja õppeasutuste osakonna instruktoriks, edasi EKP KK organiseerimisosakonna instruktoriks, kuni lõpuks vabastatakse ta liiga iseseisva mõtlemise pärast ametist ja tehakse haridusminister Elsa Gretškinale ülesandeks leida isale rakendus koolijuhina.

Ja ma austan oma isa, kõik kapitalistlik on natuke paha ja meie peame sellest üle olema. Millest ma üle ei ole, on see, et mul pole lõpuaktuseks läikivaid sukkpükse ja ma panen vanemate kiuste jalga auklikud, aga siiski läikivad sukkpüksid, kuigi ma ise pean lõpetajate nimel kõne. Sest ma olen eelmisel suvel Ameerikas käies saanud kõvasti elukogenumaks ja naeratus mu näol püsib tagasi tulles veel mitu kuud. Samas kui juurde võetud kilod kaovad esimese päris peigmehe tekkimisega.

 

2005

Ma ootan oma esimest last ja olen kutsutud Ameerikasse onutütre Elleni pulma. Ma võtan kaasa oma lapse isa ja kaks sõbrannat. Meil on tore noortepärane reis, tripime ringi mööda rannikut, miski ei löö enam hinge kinni. Me oleme kõik need aastad olnud Elleniga kirjavahetuses, mu vend kirjutab onunaise tütre ja pojaga. USA-s räägib onu meile loo, kuidas ta pääses eluga lennuõnnetusest, teenides noore mehena US Army’s: sõjaväe lennuk süttis põlema ja kukkus ookeani, 30 mehest pääses 10 – need, kes oskasid ujuda. Aga tema ujus juba poisikesena Õhne jões ja Pettai järves! Ta räägib, et vanaema ei õppinudki kunagi inglise keelt ära, et nad olid väga lähedased kuni lõpuni ja naise võttis ta üsna vana mehena alles pärast ema surma. Ta näitab mulle vanaema väliseesti raamatuid, kas mul oleks huvi? Ella Ilbaku „Ostekui hirv kisendab” ja „Tuvi Malm”, Voldemar Õuna „Viis paari susse”, Pedro Krusteni „Laev akna taga” ja „Ihaldatud silmapilk”, Gert Helbemäe „Kägu odraokkaga”, Helmi Mäelo „Teised tuuled” ja „Võõras veri”, Ain Kalmuse „Tulised vankrid” (kolm köidet), Salme Ekbaumi „Kärestik”, Jüri Parijõe „Kodumaa helinad”, August Mälgu „Hommikust keskpäevani”… Aga ma ootan last ja mul ei teki nõksatust, ei teki seoseid. Las nad seekord jäävad, ei hakka tassima.

Mu onu käib vahepeal üksi Eestis ja nad suhtlevad isaga vabamalt, me kõik näitame onule tema sünnimaad. Ma veendun, kui toredad inimesed on mu Tartu-sugulased, ja mõtlen, mis tunne oleks elada oma kätega ehitatud eramajas, sest minu isa oma kätega pandud tualettpaberirulli hoidja Mustamäe korteris tuli iga kord seina küljest lahti, nii et seda pidi kahe käega kinni hoidma. Mis ei olnud kunagi probleem, sest me kõik armastasime üksteist. Pirital Maarjamäe memoriaalil leitakse koos üles sotsialismiohver ja Vabadussõjas võidelnud vanaema vanem vend Jaan Kull, kes 1941 Tartu veretöö käigus NKVD poolt hukati. Keegi ei räägi endiselt midagi vanaemast ega kinnastest ümbrikus. Ei sobi sorkida nendes ebameeldivates mälestustes ja vanu haavu lahti kiskuda.

 

2015

Mul on kaks last ja mu kooselu nende isaga on lõpusirgel. Ellenil on kaks last ja tema kooselu on läbi. Mu isal on vähk. Onu Olevil on vähk. Ma olen kutsutud presidendi vastuvõtule, aga selle asemel kutsun ma oma pere n-ö lõpureisile Ameerikasse. Ma olen käinud terapeutide, konstellööride, hingajate jmt eneseabitreenerite juures ja iga kord ujub välja vanaema Ida oma saladustega. Minu ülesanne on tema lugu päevavalgele aidata.

Mu poja nimi on vanaisa järgi V. Kui isa seda kuulis, ohkas ta ja ütles peale pikka pausi, et vanaisa polnud just hea inimene. Kas ta teadis? Sellest ajast peale, kui mu poeg väikese vahega peale tütart sünnib, olen ma veeretanud peas mõtet, et ükski ema ei jäta oma last maha – olgu sõda, olgu neil erinevad isad, olgu vaesus ja hirm tuleviku ees, olgu mis tahes, sa ei jäta oma üheksakuust last laua peale suletud uste ja kardinate taha.

Onu on mulle vahepeal saatnud postiga vanaema raamatuid, sest kes neid seal ikka loeb. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, printed in Sweden, kõigil sisse kirjutatud koht ja dateering vahemikus 1945–1960. Ja ma loen neid. Kui palju saatusi ja lugusid! Ella Ilbak – mida temast siiani teatakse Eestis? Käin vaatamas Karl Laumetsa lavastust sellest avangardsest tantsijannast, peaosas Liisa Saaremäel, suurepärane näitlejatöö.

Mu isa on terve pensionipõlve kirjutanud memuaare ja pakub neid ERM-ile ja ajaloomuuseumile Tallinnas. Mina pean ühe eksemplariga miskipärast minema Rahvusraamatukokku Lagle Pareki juurde, kes vaatab mind heldinult. Erilist huvi pole, selliseid lugusid on palju. Samuti otsib isa aktiivselt kontakti teiste Adamsonidega. Tõrva lähedal Jõgeveste külaplatsil korraldatakse tema initsiatiivil iga kolme suve tagant Adamsonide kokkutulekuid, aga need on teise liini Adamsonid, sest kauge esiisa Aadu Adamson oli peale „meie” esiema surma uuesti abiellunud ja saanud suurel hulgal järeltulijaid, samas kui meie liini pidi oleme vaid meie, minu isa oma lastega. Vanaisa V. vendadele oli saatus sokutanud ahtrad naised, nagu öeldi. Vaatan, kuidas sugulased lähemalt ja kaugemalt vabalt suhtlevad, lapsed piknikulinade vahel jooksevad, ja mõtlen, et see tunne jääbki mulle igavesti võõraks. Meie oleme siin peol vaid hõimlased. Ka minu lastel pole omavanuseid käega katsutavaid onu- või tädilapsi, on ainult California omad.

Ma loen isa elulooraamatu läbi. Vanaemast minimaalselt, ikka seesama jutt, et emigreerus Ameerikasse ja on otsinud kontakti. Raske lapsepõlv: vaesus, palju haigusi, tädi Ella ja Tartu-sugulased on lähedased inimesed olnud, südamlikud ja tänulikud meenutused nendest. Edulugu sellest, kuidas isa Tõrva keskkooli tubli spordipoisina Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda pääseb ja tõstjana (!) selle lõpetab. Kohtumine minu emaga – kõige kaunima riistvõimlejannaga ülikooli tütarlaste kehakultuuri osakonnast –, kes on lõpuks isale ema eest ja korvab kõik emotsionaalsed puudujäägid, mis lapsepõlves olid. Mu ema ja isa armastasid ja hoidsid teineteist kuni lõpuni. Samuti pensionipõlveni vastu pidanud sõpruskond – koos ehitati kommunismi, oldi Tartu ülikooli komsomoliaktivistid, koos peeti pulmi vastvalminud Kääriku spordibaasis, rajati Tõrva Vanamõisa järve äärde Baltikumi kõrgeim veehüppetorn, kust alla hüpates mu isal katkes püksikumm ja välja ujus ta juba püksata. Pildid sellest, kui noored, ilusad ja armunud olid mu vanemad, isa võrreldi lausa filmistaariga. Milline kadestusväärne sõprade kambavaim. „Poisid”, nagu öeldi veel isa matustelgi, kui mustas ülikonnas hallipäised vanahärrad ühise rindena leinasaali vallutasid ja isa kirstu pisaraid neelates väärikalt välja kandsid. Sest sugulasi meil ju pole. Minu onud, minu tädid… Isa toostid emale läbi elu: „Ja nüüd tahan tõsta klaasi oma kalli abikaasa terviseks, ilma kelleta ma oma elu ette ei kujutaks ja kes on mind alati toetanud ja armastanud!” Elagu, elagu, elagu! Mul ja mu vennal oli õnnelik lapsepõlv. Need toostid, see seinavaip, need laudlinad ja valged kindad. Mõnedel pulmapeo fotodel, kus juba klaase tõstetakse, on emal need kindad käes, isa oli ikkagi lubanud! Aga kleidiriie, mille vanaema USA-st samuti saatis, jõudis kohale päev enne pulmi ja sellest lasi ema endale teha ülikooli lõpukleidi. Nagu ma vahepeal teada olen saanud.

Mu tütar käib esimeses klassis ja talvisel suusavaheajal vabariigi aastapäeva paiku me sõidamegi Ameerikasse. Ja ma ütlen onule, et läheme kuhugi ja räägime omavahel, ma tahan vanaemast rohkem teada saada. Me sõidame bensiinijaama, et gaasi võtta, ma ei malda kauem oodata, ja sealsamas bensiinijaamas hakkab onu Olev rääkima.

„Ta ei jätnud su isa maha, ta läks koos meie mõlemaga Tartusse. Ma mäletan aega alates sellest, kui mina olin viis ja sinu isa oli kaks, me olime siis juba mõnda aega Tartus elanud, ema oli tööd saanud pesunaisena. Kammivabrikus mitte, sest puudus kvalifikatsioon. Me elasime suures kitsikuses. Ma mäletan, et ühel õhtul, kui ema oli silku praadinud, läks uks lahti ja sinu vanaisa V. taarus sisse. Ta oli saanud kuskilt meie aadressi, kuigi ema ei tahtnud teda näha. Ma mäletan silgupraadimise lõhna ja sinu isa ümmarguse köögilaua all mängimas koos teiste lastega. Ma mäletan, et mindi tagatuppa, seal oli kisa ja karjumist, siis äkki haaras V. su isa laua alt kaenlasse ja jooksis välja. Ema tormas järele ja kiskus teda tagasi, aga V. oli tugevam, purjus ja vihane. Ma mäletan ema nutmas silgupraadimisest sinises vines. Me elasime veel mitu aastat kahekesi Tartus ja ema ei julgenudki Tõrva su isa tagasi nõudma või kas või vaatama minna.”

„Miks sa varem ei rääkinud?”

„Keegi ei küsinud. Ma ju teadsin, et su isal oli valus ja ta ei tahtnud emast rääkida. Saksa sõduritest mäletan, et käisime emaga tihti mingis Tartu kesklinna uhke ausambaga pargis, kus ta ükskord isegi põlvili palus ühte Saksa mundris meest, aga see lükkas ta jalaga eemale. Ema oli lootnud selle mehe kaudu Saksamaale põgeneda ja teeselnud, et armastab teda. Lõpuks saime n-ö ametlikku teed pidi koos taanduvate Saksa vägedega Rostocki laevale ja see tuli nii kiiresti, et Tõrva su isaga hüvasti jätma ei jõudnud enam. Saksamaal me elasime põgenikelaagris, mina käisin koolis ja omandasin saksa keele, kuni saime Ameerikasse, Portlandi. Ema ei tahtnud sellest kõigest kunagi rääkida, aga su isa igatses ta küll elu lõpuni ja kurvastas väga, et isa talle ei kirjutanud. Samuti igatses ta minu isa, oma suurt armastust Ernst T-d.”

Me istume onu suures furgoonautos Los Angelese äärelinna Orange County bensiinijaama parklas, vaatame teineteisele vastuseid otsides silma ja nutame. Ma räägin onule kõike, mis mulle räägiti. Ma saan alles nüüd aru, et Tartu-sugulased on vanaema õe Selma ja kammivabriku omad tema venna, hukatud Jaan Kulli noorema poja järeltulijad. Selma tütar S. on mulle tuttav tore tädi, mu vend mängis Tartus tihti tema lastega koos, aga miks isa nendega distantsi hoiab?

„Seal oli selline asi,” sobrab onu pingsalt oma mälestustes, „et kui Ida ja V. abiellusid, kirjutati Ida vanemate popsitalu V. nimele. See oli olnud tema tingimus, kuna Ida oli lapsega naine ja V. pidi siis ka minu lapsendama ja oma nimele võtma. Aga teada oli, et Ida armastas endiselt minu isa – Ernst T-d –, kes oli suure rikka talu perepoeg ja kes armastas Idat samuti, aga kogu suguvõsa oli vastu, et Ernst popsitütrega abiellub. Suhted V-ga olid algusest peale halvad, aga kuidagi sündis siiski sinu isa. V. jõi palju ja jõigi lõpuks talu võlgade katteks maha. Tema vendadel õnnestus see kuidagi tagasi saada ja siis hakati Idat sealt välja sööma. Ühe suure tüli ja joomingu tagajärjel oligi Ida võtnud oma kaks poega ja sealt minema kõndinud. Aasta pidi siis 1936 olema.”

Me nutame veel. Ma ei teagi, kas ma nutan iseenda, vanaema, ebaõigluse, häbi või lihtsalt Eesti ajaloo pärast. Ma ei jõua ära oodata, millal koju tagasi jõuan ja isale seda kõike rääkida saan.

Vabariigi aastapäeval oleme Hollywood Boulevard’il, kus tehakse ettevalmistusi Oscarite galaks ja tänaval on punane vaip. Ma vaatan mingit etendust, imetlen näitlejate valmisolekut ja motiveeritust. Ma näen eemalt Brad Pitty Teslaga sõitmas. Ameerika ei tundu enam üldse üle mõistuse. Lapsed söövad esimest korda sinist jäätist ja Elleni uue mehe tütart nõelab mesilane. Puhkeb paanika, kuna ta võib olla allergiline, mille tuvastamiseks tehakse Skype’i (jah, nad teavad, et see on eestlaste loodud) kõne lapse emaga ja sõidetakse apteekidesse rohtusid tooma. Igaks juhuks antakse rohtu kõigile ja pakutakse meilegi. Samad rohud, mida mulle kunagi pakiga saadeti. „Aga see oli ju lihtsalt mesilane,” ei saa mu lapsed paanikast aru. Talupojamõistus on seal üle mõistuse.

Koju jõudes lähen ja räägin isale kõik ära. Ta ütleb: „Aitäh sulle muidugi, tütreke, aga see ei muuda minu jaoks enam midagi. Ma olen talle andestanud, aga ma olen ikkagi elanud kogu elu teadmises, et ta jättis mu maha. Ja ta ei käinud mind kordagi Tõrvas vaatamas, kuigi elas veel mitu aastat Tartus, enne kui ära läks.” Ma vaatan teda ja mõistan.

Ma hakkan puslet kokku panema. Ma uurin Geni-s Ida, V. ja Ernst T. jälgi. Kõik Eesti ajalooga seonduv hakkab mulle huvi pakkuma. Ma saan aru, et minu jaoks on nõukogude aeg olnud hoopis midagi muud kui enamiku eestlaste jaoks. Ma olen nagu ajupestud olnud, hoitud meie pere mulli sees, tõsi küll õrnalt ja armastavalt, nagu filmis „Huvivöönd” („The Zone of Interest”, 2023). Mul ei olnud ühtegi vanavanemat ega sugulast, kes oleks mulle rääkinud lugusid vanast heast Eesti ajast, küüditamistest või kas või jõuludest. Esemed olid, aga lugusid mitte. Emapoolne Haapsalu-vanaema, selleks hetkeks juba lahkunud, oli ilmselt samuti vannutatud vaikima isa kõrge koha nimel, lisaks see August Mälgu asi. Ma tunnen ennast ilmajäetuna, ajaloost välja jäetuna. Kui siiani pole kommunisti tütreks olemine mulle kunagi probleemi valmistanud, isegi vastupidi, näiteks olen uhkusega endast vanemaid inimesi alati teietanud – kodune kasvatus ikkagi! –, siis nüüd on mul häbi iseenda pärast, et ma ei ole huvi tundnud, süvenenud ja küsimusi esitanud.

 

Onu Olev on suremas. Me suhtleme Elleniga tihedalt, ta kirjutab mulle öösiti oma isa surivoodil valvates, ja kuna Eestis on päev, siis me kirjutame esimest korda n-ö online. Ellen valmistab ette matusekõnet ja tuhnib vanaema materjalides, mida onu on hoolikalt säilitanud. Ta leiab vanaema kirjavahetuse oma õdedega Eestis ja pojaga, kui too oli armees. Kui matused on möödas ja algab koroona lockdown, hakkab ta neid üles pildistama ja mulle saatma. Need on pigem proosalised kui rahvusromantilised. „Kallis poeg, katsu veel hankida seda kena kirjut kangast, mida mullu tõid!”, „Lennukile minnes pane villased sokid jalga ja tee võileib või midagi suupoolist kaasa, reisul läheb ikka kõht heledaks!”, „Poeg, ära mine jõulupuhkuse aegas sellele neiule külla, kellest mulle kirjutasid, vaid lenda ikka oma vana ema juure, ma olen siin üksinda nii üksi”, „Kallis õde, päike küll paistab kogu aeg, aga siin on kole külm ja tuul, kütte eest ei jaksa enam maksta, kõik raha läheb toidu peale”. Kõige rohkem kirju on vahetatud õde Leenaga, kel Eestis oma peret ei ole.

Ellen liitub Geni-ga ja teeb DNA testi, millest selgub, et ta on 55,5% eestlane. Mis pole midagi erilist, sest Ameerikas on kõik sisserändajate järeltulijad. Ta külastab kõikvõimalikke tasulisi veebisaite, saab ligipääsu isegi kirikuraamatu sissekannetele Eestis, näeb fotolt Ernst T. hauda. Ameeriklasena arutleb ta, kas meie suguvõsas on ehk bipolaarsust ja/või autismi, kuna vanaema sellise hullu tembu tegi. Nii palju mul mingit ajaloo tunnetust on, et teda rahustada – tollal mindigi sõja eest ära, selles ei ole midagi patoloogilist.

Meie vanaemal oli kaheksa õde-venda, kellest neli surid väikese lapsena enne tema sündi, üks õde ja üks vend isegi samal 1899. aastal, lastehalvatuse laine ehk? Vanaemast järgmine vend maeti 13-aastasena. Suureks kasvasid tema, õed Leena, Selma ja Miina ning vend Jaan. Ernst T. ei abiellunud kunagi ja tal ei ole ühtegi järeltulijat, ta on maetud oma kodukanti vanemate kõrvale. Kas ta võis jäädagi igatsema Idat, kellega ei lubatud abielluda, kes sünnitas talle poja ja kadus siis? Või oli ta gei? Kas nad kirjutasid Idaga? Kas ta pidi talle järele minema?

Minu isa on suremas. Ta räägib palju lapsepõlvest, aga ma ei suuda panna teda rääkima sellest, kas tema isa V. koos oma vendade ja lastetute vennanaistega tõesti petsid Ida vanemate talu endile, ajasid ta minema ja hakkasid jutustama lugu sellest, kuidas see naine jättis oma poja laua peale surema, et karata ära parema elu peale. Seda lugu pidi räägitama palju ja kõikjal, et õigustada oma tegu, ja see lugu ongi olnud meie perekonna lugu. Siinpool olijate jaoks. Ja sellepärast on tulnud distantsi hoida. Kas Selma ja tema pere, kellega isa ometi suhtles, teadis õe tegelikku saatust? Kui ka teadis, siis haavad olid nii sügavad, et nendest oli parem mitte rääkida. Miks Ida Tartus oma poegadega vanemate õdede-vendade juurde ei läinud? Õde Leena ei abiellunudki kunagi ega saanud lapsi, õde Miinast ei tea keegi midagi ja vend Jaan hukati.

 

2024

Ellen tuleb suvel oma perega Eestisse. Kogu kärgperega, s.t ka tema Portugali päritolu mees ja viimase lapsed, kellest ühte nõelas kord mesilane, kokku viis teismelist. Ma tõotan olla tema jaoks kogu aeg olemas ja mu sama vanad lapsed on kerge ärevusega nõus olema toeks ameerika noorsoole. Ellen valib peatuspaigaks külaliskorteri Olevimäel, sest ta mäletab St. Olav’s church’i ajast, kui ta teismelisena Eestis käis. Meie isad on surnud ja nüüd on meie kord.

Ellen on jaaniõhtuks mu venna juurde maale kokku ajanud ka Tartu sugulased vanaema õe Selma kaudu, kellega ta internetis suhelnud on. Hoovi peale keeravad järjest uued autod, kust väljuvad võõrad inimesed, keda me vennaga esimest korda elus näeme. Julgemad küsivad otse: „Vabandust, kelle juurde me praegu tuleme?”

Ameeriklased ei tea, kui suur riiklik püha on eestlastele jaanipäev. Et asutused on kinni ning et nad ongi päriselt sunnitud hüppama üle lõkke ja sööma vaba turumajanduse käigus marjamaitseliseks magustatud kama koos mitmesuguste Eesti piimatoodetega. Teismelised pööritavad silmi, aga on tänu kõigi sugulaste vabalt inglise keelt kõnelevatele lastele vapramad kui meie omal ajal. Elleni ja minu pojad, V. ja James, mängivad mu venna heinaküünis-kodukõrtsis malet. Noored istuvad lõkke ääres varahommikuni ja imetlevad valget ööd. Väiksemad lapsed mängivad jalgpalli ja tahavad kindlasti üksteisele külla minna. Meil on äkki õu sugulasi täis! Valgetes kinnastes Ellen toob lagedale oma isa arhiivi materjalid, me laotame need venna suurtele tammelaudadele ja uurime öö läbi kõikvõimalikke tumedaks kolletunud brošüüre Ida põgenemise ajast – Tartu Tuletõrjujate Seltsi matusetalituse lauluraamat, Saksa ja Rootsi pagulaslaagri aegadest väliseesti aja- ja lendlehed, kus ristsõnade ja noorsoo spordikasvatuse kõrval leidub kirjutisi ka August Mälgu, ajalehe Välis-Eesti toimetuse kolleegiumi liikme ja Välismaise Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikme sulest. Tuleb välja, et 1946. aasta jaanipäeval niisiis luges mu isapoolne vanaema mu emapoolse vanaema sugulase jutustusi pagulaslaagris (loodetavasti) korraldatud lõkketule ääres…

Me kõik räägime lugusid ja mälestusi. Selma lapselapsed jutustavad vanatädi Leenast, kes 1970-ndatel müüs Käreveres maha oma talu koos loomadega ja saadud raha eest kolis Ameerikasse Ida juurde, lootes kõigi lootuste maal leida oma elu armastust, aga tuli poole aasta pärast saba seljas tagasi. Leivalõhna pärast. Tal oli õnnestunud Ameerikas leivajuuretis käima panna ja ta oligi hakanud leiba küpsetama. Kui lõhn mööda maja levis, tegi aknad lahti ja kogu tänav sai magusat aroomi täis. Ameeriklastest naabrid sattusid paanikasse, et mis imelik vastik hais see on, tuleb politsei kutsuda! Tädi Leena oli sellest nii solvunud, et kolis tagasi ENSV-sse, kirjutades Moskvas nii minnes kui tulles kuus seletuskirja (kas detailid ikka kattuvad?) ja elas puupaljana siin elu lõpuni. Viimased dollarid maksis Moskva taksojuhile, et see võtaks kaugekõne õde Selmale, kes kogu perega talle siis Moskvasse vastu läks.

Ma saan teada, et õed Selma ja Leena teadsid mu vanaema lugu. Ma saan teada, et ta ikkagi elas oma poegadega Tartus olles Selma juures Burdenko (Veski) tänaval ja seal siis oligi see silgupraadimise lõhna täis köök ja lauaalune, täpselt nagu onu Olev mäletas. Ja seda saatusi muutvat hetke, kui mu vanaisa oma poja poole mängu pealt kaasa krahmas, nägid pealt ka Selma lapsed. Kõik teadsid ja keegi ei rääkinud mu isale, kes ülikooli ajal samuti elas Selma juures (kus salaja kuulati Ameerika Häält) ja oli tema mehe ning pojaga lähedastes suhetes. Miks? Sest mu isa oli eitanud venna olemasolu. Süsteem nõudis nii. Raudne eesriie toimis ka perekonna sees. Ja fakt, et ema ta lapsena hülgas, oli isas tolleks ajaks juba nii tugevalt kinnistunud, et kellelgi ei õnnestunud teda veenda ema kirjadele vastama. Mida iganes ta oma südames mõelda võis. Mina mõtlen, et ilmselt pakkus kommunismi idee – igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele, pole eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda – ühele emata-isata kasvanud vaestest oludest pärit noormehele kõike, mida ta vajas. Pinnas oli kobe ja seeme langes. Ema olemasolu eitama sundima süsteem vist ei küündinud, või siiski?! Proovin kujutleda, kas ja kuidas säärased vestlused nõukogude kabinetisügavustes välja näha võisid. Proovin kujutleda, mis tunne oleks olnud olla mu isa sugulane ja näha teda kasvamas. „Nemad on tõsimeelsed kommunistid,” öeldi meie pere kohta, „oleme nüüd vait.” Ma mõistan kõiki asjaosalisi ja oleksin ise võib-olla samamoodi toiminud. Ja distantsi hoidnud.

Ma saan teada, et Ida saatis terve elu Ameerikast posti teel kangaid Selmale, kes õmbles nendest kleidikesi nii tütretütrele kui tema nukkudele ja nõnda oldi Burdenko tänava printsessid! Kangad saadeti kirjaümbrikutes õhukeste siiludena ja naisterahva kleidi valmimiseks läks mitu aastat, kuni kogutud siilud sai lõpuks kokku õmmelda. Saan teada, et ta saatis Leenale Rootsi (?) šokolaadi. Saan teada, et mingit basseini ei olnud, ilmselt on mu mälestustes segi kõik partei nomenklatuurile mõeldud puhkekodud ja suvilakompleksid, kus me perega käisime. Saan teada, et esimestena Ameerikasse külla läinud Selma lapselastest üks keeldus tagasi Eestisse tulemast ja elas onu Olevi juures tervelt aasta, enne kui augustis 1991, samal päeval koos Vene tankidega Tallinna lennujaama jõudis, taskus tagasisõidupilet juhuks, kui siin jamaks läheb. Ma räägin sugulastele meie pere lugu. Keegi ei nuta, sest me oleme nüüd koos ja sel kõigel pole praegu enam mitte mingit tähtsust.

Ellen pakub meie vanaema arhiivi materjale ERM-ile ja saab vastava kontakti.

Meie lapsed suhtlevad sotsiaalmeedias edasi.

Mina mängin koduteatri lavastuses „Tõde ja õigus V” Tiinat. Kõige viimases stseenis ulatab Maret Tiinale valge rätiku, kui Indrek on nõus peale aastakümneid hoitud saladuse paljastumist Tiina endale naiseks võtma. Me seisame läbipaistva kardina taga Krõõda kirstu ümber, ülalt tuleb nõrk valgussõõr ning Maret ütleb: „Ja vaata, Tiina, siin annan ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega haspeldanud, kedranud, käärinud, pleegitanud ja kudunud on. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja nüüd saad sina teise omale.” Siis tuleb Indreku monoloog sellest, kuidas „…inimese elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest. Aga sellele ei pea mõtlema ei Vargamäel ega kuskil mujal…” Kohe kustub valgus ja kostab Tammsaarest tiine publiku aplaus ja nende sekundi murdosade vältel luban ma endale mõtte, et see on mu vanaema, kes ulatab mu emale pulmakleidi riide, ja mu vanaema on lunastatud, mu isa on lunastatud, ma ise olen lunastatud ja me kõik oleme lunastatud.

Mu väike eelkooliealine poeg ütleb juuksuris, kui kammimise kohta küsitakse: „Meie peres ei kammi keegi. Meil ei olegi kodus kammi.” Kuidas palun? Mis kamm nende kammidega on? Ja juuksurist kingitakse meile ilus šikk vutlaris kamm, koju jõudes istun ma kirjutuslaua taha ning hakkan oma isiklikke sasipuntraid ajaloo lõimelõngades lahti kammima.

Missioon „Kindad ümbrikus” completed.