*

kiri
kui kari
kriipse-kraapse
kirjutan-karjatan
mõtteid ja ridu kui
pealttalve sigu
kiri 
kirjuid lehtsabatuuli
kutsub tuustima riiuleis
pööninguil, kus
inimpõlvesid
kaks pole käinud
kiri
usub kirjutajasse 
rohkem kui tema ise
kirjutajad
sündides sandid
täisjõus looja
ehitab 
maja


*

tuul 
teeb tihasele tuule alla
laperdab järgmise sireli varju
kuigi varju
ei paku ses talves miski
tuul pakub
varjuteatrit
kuuvalgusega kahasse
kõverad oksasõrmed
otsivad majaseinal teed
laual hubiseb küünal
ema ütleb
et tõstame taldriku ka taadile
vean kardinad keskele kokku
tormiline aplaus
murrab kauguses puid


olõ ao usko

aig tiid, pall´o käütü
pall´o minnä´
inemine pidä hinnäst targõmbas
õnnõ sõs lövvät, et aig om tähtsä
ku esi olt tähtsä
ku joosõt ao pääle ütest kotusõst tõistõ
ikõt aigu olõ-i´
ni sõs, ku ta tõtõsta otsa nakkas saama
märgit´ aoviidüst
miä kõik edesi sai tougatus
selle et aigu om
õkva ku saasi´ uma aigu kuigi mõota
iks om taad üttemuudu antu
makat maaha vai tiit tast mälehtusi
ku aigu tenna-i´
tege ta minoti´ kipõmbaś
vaotaś silmä´ maaha kaema
sääd´ kõgõ tuulõ Sulle vasta
Aig om mu Jummal
ma olõ uma liini piteh
edimäst põlvõ
Aiglanõ