Joel Jans: „Rõngu roimad”.
Lummur, 2023. 174 lk.
Joel Jans: „Rõngu roimad 2. Põrgutõld”.
Lummur, 2025. 190 lk.

Joel Jansi krimijutud viivad lugeja XIX sajandi alguse Eestisse – aega, mil talupojad elasid nõgistes rehetaredes ja orjasid mõisa, kuid inimlikud pahed ja kuriteod polnud sugugi süütumad kui tänapäeval. Juba sarja esimese teosega „Rõngu roimad” näitas Jans end osava jutuvestjana ja tõestas seda ka järjega „Rõngu roimad 2. Põrgutõld”.

„Rõngu roimades” tegutseb detektiivina pastor Alexander Lenz. Esimeses osas ta kodukihelkonnast väljapoole ei jõua, teises osas viib aga uurimistöö Lenzi Rõngust kaugemale ning lennutab peadpööritavate sündmuste käigus veidrate mõisnike, umbuskliku maarahva, saamahimu, hulluse ja vana vaenu keskele. Kõigis katsumustes seisab pastorihärra kahe jalaga maa peal ning on veendunud, et vaatamata pimedale ebausule, alkeemiale ja hämaratele rahvajuttudele on kuritööde taga kindlasti mängus inimese käsi.

Mõlemad teosed on loetavad ka täiesti iseseisvalt. Kummastki leiab kolm ajaloolist krimijuttu. Kui „Rõngu roimades” saabub noor kirikuhärra oma kogudust teenima, siis järgmises teoses on ta end juba sisse seadnud ja jõuab kodukandist kaugemalegi. Kuigi mõlemad teosed pakuvad põnevaid lugusid, kus ajalooline olustik, rahvapärimus ja psühholoogiline põnevus on osavalt üheks tervikuks seotud, on süžeed „Põrgutõllas” varasemast mitme­kihilisemad. Hoolikamalt on läbi töötatud ka lugude lõpud.

Eraldi väärib esiletõstmist autori süvenemine ajaloolistesse allikatesse. Mõlemas kogumikus toetub Jans rahvapärimusele, vallakohtu protokollidele ja arhiivimaterjalidele, millest sünnib fiktiivne, ent veenvalt ajastutruu jutustus. „Rõngu roimades” Jans alles katsetab krimijuttude kirjutamisega, „Põrgutõllas” on ta loonud aga tihedama ja mitmekülgsema teksti. Teostest ei puudu ka vihjed talurahvaseadustele, Napoleoni sõdadele, Tartu tudengiprassingutele ja kuulsust koguvale kohvijoomisele või teistele ajastuomastele üksikasjadele, mis aitavad olustikust luua tõepärase pildi.

Olustiku tabamine ongi Jansi trump. Ta suudab luua paeluva õhustiku, nii et jutte on põnev lugeda ka neil, kes kriminulle muidu ei eelista. Rahvapärimus, vanad kombed ja ajaloolised üksikasjad loovad süžee arendamisel erilise rütmi ja pinge. Tegu on rohkema kui pelgalt mõrvalugudega, need on sissevaated maailma, kus läheduse ja võõruse vahel tekib ainulaadne lugemiskogemus.

Kirikuõpetaja asetamine detektiivi rolli võib tunduda esmapilgul ootamatu, ent Eesti ajaloolise krimikirjanduse lugeja on juba tuttav mitmete isepäiste uurijatega alates apteeker Melchiorist kuni Juhan Liivi, Sagadi mõisahärra von Focki ja Kirumpääl kättemaksu ihuva sõjasulase Markuseni. Kirikul ongi varasemalt olnud keskne osa õigusemõistmises, mis asetab Lenzi igati õigele kohale.

Hingekarjasena on tal sotsiaalselt teravalt kihistunud ühiskonnas haruldane võima­lus nii sakste kui ka matsirahva hulgas vabalt liikuda ja õppida tundma koguduseliikmete hingeelu, kuulumata päriselt kummassegi – sakste jaoks on ta teisest puust, talurahva jaoks aga liialt haritud ja nende uskumuste suhtes kõhklematult kriitiline. Vahepealne positsioon annab Lenzile võimaluse mõista mõlema poole motiive, kuid rõhutab ka tema üksildust ja missioonitunnet. Just see piiripealsus aitab Lenzil krimijuhtumites teravamalt näha sotsiaalseid pingeid ja varjatud huve, ent jätab ta inimesena kohati suletuks – ta on vaatleja, mitte osaline. Siiski tuleb saladustele jälile saamisel kahtlemata kasuks, et ta oskab maarahva pehmekõlalist keelt. Hoolealuste võõrutamisel patust ja kurjusest märkab ta, et mõisa- ja talurahvas polegi üksteisest nii erinevad, kuid mõlemad teenivad musti jõude omal moel.

Jans kujutab Lenzi mitmetahulise tegelasena: loogilise, rangete põhimõtetega mehe ja rahvavalgustajana, kes armastab piipu teha ja Inglise ujumisspordiga tegeleda. „Põrgutõllas” on autor püüdnud Lenzile lisada rohkem värve, kuid psühholoogilist sügavust võinuks veelgi enam olla. Kirikhärra Lenz on raamatulehekülgedel küll nutikas uurija, kogudusejuht ja pereisa, kuid tema sisemiste kõhkluste või kahtluste kujutamine, tunnete ja mõttemaailma peegeldamine võiks näidata mitte ainult tema valgustuslikku põhimõttekindlust, vaid tuua esile luust ja lihast inimese. Jumala­sõna ja rahvausu kokkupõrge pakuks häid võimalusi sisemise heitluse kujutamiseks.

Rahvapärimuse ja ebausuga pistab Lenz korduvalt rinda. Meeldiva üllatusena kasutatakse „Põrgutõllas” mütoloogilisi kihte meeleoluka suitsukattena, mille varjus toimub tõeline traagika. Filmilikult kõhedaks teeb näiteks hetk, kui pastorihärra kohtub kogumiku nimiloos öises Pilkuse mõisas väävli ja tahma järele lõhnava sarvilisega. Lugejat hoitakse pidevalt kahevahel: kas on tegemist üleloomulike nähtustega või peitub kõige taga ikkagi inimlik kurjus? Lenz jääb oma loogikale kindlaks ja otsib maist seletust. Samas ei välista autor võimalust, et maailmas võib leiduda ka midagi seletamatut.

„Rõngu roimades” tegutseb Lenz valdavalt üksinda, saatjaks vaid kiriku vöörmünder Kaarna-Johan, kuid „Põrgutõllas” on aidanud uurimisprotsessile dünaamikat lisada ka partnerite kaasamine. Näiteks teose nimiloos tegutseb Lenzi kaaslasena Otepää pastor Bernhard Gottlieb Hehn ning nende dialoogid pakuvad huvitavaid vaatenurki ja võimaldavad näha, kuidas üht olukorda erinevalt käsitletakse.

Muutunud on ka kiriku ja koguduse kujutamine. „Rõngu roimade” esimeses osas olid kirikutööga seotud mured, nagu lagunev kirik või koolipidamine, süžeega tihedamalt seotud, kuid „Põrgutõllas” on põnevuslik seiklus need fookusest välja tõrjunud. See lisab lugudele küll tempokust, kuid muudab mõnevõrra ka lihtsakoelisemaks. Lenzi tõe ja õigluse jalule seadmise püüdlus on „Põrgutõllas” taandunud põnevaks süžeeks. Kadunud on aga seos kuritegude lahendamise ning koguduse toimetuleku parandamise vahel, mis tuleb esimeses osas selgelt välja. Kirik jääb taustaks ega kanna enam samasugust rolli.

Joel Jans kirjutab ladusalt ja ilmekalt. Tema laused voolavad kergelt ning sobivad hästi žanri tempoka olemusega. XIX sajandi alguse mitmekeelne ja sotsiaalselt kihistunud maailm võiks aga pakkuda võimalusi ka rikkalikeks keelemängudeks. Näiteks lisaks elulähedust ja huumorit aadlike ja talu­poegade vahelised dialoogid, kus saaks esile tulla nende erinev keelepruuk, segakeelsus või vastastikune arusaamatus. Selline lähenemine mitte ainult ei avardaks ajaloolist usutavust, vaid looks ka võimalusi situatsioonikoomikaks ja tegelaste avamiseks.

Kindlasti on „Rõngu roimade” mõlemad osad nauditav lugemismaterjal, mis ärgitab mõtlema ka faktide ja fantaasia piiride üle. Raamatud ei paku mitte ainult põnevat krimi­süžeed, vaid ka ajaloolises võtmes arutlusi inimloomuse ja ühiskondlike pingete üle. „Rõngu roimad” on olustikuliselt rikkad jutukogud, mis kõnetavad nii põnevus­kirjanduse austajaid kui ka neid, keda paeluvad pärimuslik ja ajalooline tasand.