Jumal, lase minu hingel küpseks saada, enne kui see koristatakse!
Selma Lagerlöf, „Surmakutsar”

„Surm, surm, surm. Muld. Muld. Muld. Ei aita palve, ei ole pääsu: kaputt ja valmis. Surm, muld, surm, muld igavesest ajast igavesti.”^[1]

See tsitaat norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi romaanist „Igaviku metsa hundid” võiks sobida kammertooniks järgnevale pistelisele mõtisklusele kirjanduse ja surma seosest – nimelt pistelisele, sest kuigi teemal on väliselt selged piirded, on võimalusi sellele läheneda tohutul hulgal, kuivõrd surmast kõneldes räägi­takse ühtaegu ka elust ja iga kirjandusteos lisab killu, rohkem või vähem intensiivse fragmendi elu ja surma suuremasse mustrisse.

Surm on küll üks, „muld igavesest ajast igavesti”, aga eri ajastutel on surma ja selle tähendusse suhtutud erinevalt. Enamgi, suhtumises surma peegeldub ühe või teise ajastu mentaalne iseloom, aja vaim, seesama raskesti käsitletav ja definitsioonide eest põgenev tegelane, mis kaudselt määrab sedagi, kuidas kirjandus surma mõistatust käsitleb.

Karl Ove Knausgårdi sõnastatu võib kõlada ehmatavalt, sest selles on surm kohal otsesõnu, jõhkralt, möödapääsmatult, aga surm ei talugi eufemisme, ei armasta keerutamist, ta on lihtsalt olemas ja sellest ei pääse keegi. On igati loomulik, et ka kirjandus on sellest elu ühest põhiantusest ja raamistusest läbi imbunud. Mida sügavamalt ja avaramalt kirjanduses elu kajastatakse, seda kiire­mini surma teema vastu tuleb. Nii pole surm teema kirjanduse ja elu ääre­maadelt, vaid otse selle keskelt, see on eksistentsiaalne tuumküsimus. Ka meid, kes me elame ratsionaalselt üles ehitatud, demokraatlikus, arenenud meditsiiniga ühiskonnas, paigutavad vananemine ja surm ühele pulgale.

Surma paistel mõõdetakse elu väärtust, aga seegi pole eri aegadel ühesugune: kord see suureneb, kord väheneb ja muutused võivad toimuda üleöö. Suhtumist surma muudavad ka inimühiskondi aeg-ajalt raputavad viha ja vaenulikkuse palangud ja sellega seoses plahvatuslikult kerkivad vägivallalained. Surma nähtavaimad alad on mõistagi sõjad. Sõda kui ekstreemum kalestab inimest, aga ka teravdab tema tundeid – nii teravdab kui ka moonutab, sest elu väärtus kipub olema rahuajal üks ja sõjaajal teine. Sõjad lahterdavad inimesi viimse piirini, normaliseerides vastastikuse surmamise, tekitades olukorra, et mõne inimese elu on väärtuslikum kui teise oma. Aga surmal väärtusmõõdustikku pole, surm on lihtsalt surm, nii nagu ütleb ka Karl Ove Knausgård.

Nõnda kui elus varieerub suhtumine surma, nii käsitleb ka erinevate usundite eshatoloogia surma mõistatust erinevalt. Tänapäeval, kui usuasjadesse suhtumine on üha leigem, ei mängi usundite surmajärgsed kujutelmad meedias ja üldse avalikkuses erilist rolli, sest usunditega kaasneb liiga palju abstraktset ja irratsionaalset. Ratsionaalsele inimesele kehastab surm muutust, mida ta ei mõista, selles on irratsionaalsust, mis analüüsile ei allu, sest ei saa analüüsida seda, mida ei aduta. Relativistlikus maailmapildis näikse surm olevat otsekui paaria, keda koheldakse üsna tõredalt, sest surm ei ole simulaakrum, surm ei ole sattumuslik, surm on alati absoluutne.

Järgnevas arutluses keskendun peamiselt meie kaasaegsete kirjanike Michel Houellebecqi ja Jon Fosse teostele, aga liigun ka ajas tagasi, noppides teema­kohaseid kirjakohti teistegi tuntud kirjanike loomingust.

Surm kõrvalt ja seest

Surma, õieti surmale lähenemise võimalusi käsitlevad nii Michel Houellebecqi romaan „Häving”^[2] kui ka Jon Fosse õhuke, aga elu ja surma piire küllaltki irratsionaalsel moel kompav lühiromaan „Valendus”.^[3] Kuigi mõlemad kirjanikud käivad teemaga ümber kardinaalselt erinevalt, on neil ka ühiseid jooni. Houelle­becqi tegelased ei hälbi kordagi tavateadvusest, Fosse peategelane aga sooritab ekskursi tavateadvusest välja, jättes lugejale mulje, et külmas metsas ekslev peategelane on sattunud hulpima kuhugi elu ja surma hämarale piirialale, kus tema kehalised protsessid aeglustuvad ja vaimsed sellevõrra kiirenevad. Võib-olla ta sureb, võib-olla mitte, sellest teadmisest olulisemaks kasvavad nägemused, mida ta ebatavalises teadvusseisundis kogeb.

Mõlemale autorile, nii Fossele kui Houellebecqile pole võõrad kliinilisest surmast naasnute jutustused, mis kirjeldavad kogemusi piiripealsetest seisunditest, mida teadus siiani tõsiselt ei võta, pidades neid kuhtuva aju hallutsinatsioonideks. Houellebecq räägib neist otsesõnu, Fosse kasutab oma tegelase nägemuste kirjeldamisel mõningaid motiive, arendades neid kujutlusvõime toel edasi. Jääb ka võimalus, et kirjanik on intuitiivselt jõudnud niisuguste kogemusteni loomingulise protsessi käigus.

Nähtusi, millega surev inimene kokku puutub, on põhjalikumalt kirjeldanud ja tüpiseerinud Raimond Moody oma teoses „Elu pärast elu”.^[4] Kliinilisest surmast naasnute lugudes korduvad kindlad motiivid: rahu- ja vaikusetunne, pime tunnel, kehast välja hõljumine, kohtumine surnud sugulastega, kohtumine valgusolendiga, oma elu nägemine tagasivaadetena. Houellebecq viitab neile kaudselt, justkui uurija, kes käsitleb neid kui surmaga kaasas käivaid võimalusi, Fosse aga läheb kaugemale, kujutades oma tegelast läbi elamas just seesuguseid piiripealseid seisundeid ja kogemusi, mida Raimond Moody on kogunud ja kirjeldanud.

Fosse romaani talvises metsas ekslev ja teadvusetaguse olendiga sise­kõnet pidav tegelane satub senitundmatusse reaalsusesse (surmaeelsesse hämar­olekusse?), triivib seal justkui tahtejõuetult, nähes üha kirkamaid nägemusi, kohtudes näota musta mehe, oma surnud vanemate ja valgusolendiga, kes ütleb, et tegelane talle järgneks. „Valendus” lõpeb sõnadega: „[—] jah, nüüd seisab too helendav olend meie ees, jah, olend, mis helendab sädelevalt oma valenduses ja ta ütleb, järgne mulle, ja siis me läheme tema järel, aeglaselt, sammhaaval, hingetõmbehaaval, mustas ülikonnas mees, too näota, mu ema, mu isa ja mina, me läheme paljajalu välja tühjusesse, hingetõmbehaaval ja ühtäkki pole enam jäänud ainsatki hingetõmmet, vaid ainult helendav, sädelev olend, mis valgustab hingavat tühjust, mida meie nüüd hingame, oma valenduses.”^[5]

Õieti pole lõpuni kindel, kas „Valenduse” peategelane külmub metsas surnuks või piirdub tema kogemus surmaeelse seisundiga, tunnistusega teatud transist, elu ja surma vahepealsest olekust, kus ollakse juba teadvusetu, aga mitte ka päriselt surnud. Selle oleku kirjeldustes korduvad väljendid nagu „sädelus”, „valendus”, „tühjus” või „hingav tühjus”. Fosse ujutab meid üle kujutluspiltidega, mis pärineksid otsekui müstilisest, unenäo- või poeetilisest reaalsusest, kusjuures ükski neist nimetustest ei pruugi olla täpne. Ent just kliinilist surma kogenute tunnistustes kohtame samasugust helendavat olendit, kellega „Valenduse” tegelane kohtub.

Vahelepõikeks: „Valenduse” tegelase erksad nägemused toovad meelde episoodi filmist „Akira Kurosawa unenäod” (1990), kus surnuks külmumise ohus mägironija nägi ülalt enda poole laskumas ja kohe taevasse tagasi tõusmas kirevas riides naise vaimu, kes aitas mehel leida pääsemiseks vajalikku jõudu.

Fosse romaanist rääkides ei saa mööda rütmi olulisusest. See on saavutatud korduste abil, mis muudavad teksti „õõtsuvaks”, edasi-tagasi pendeldavaks, ja võivad alguses ärritadagi, aga pikapeale haaravad lugeja kaasa, mõjudes otsekui unelaul hällis kiikuvale lapsele. See pole mitte modernismist tuttav teadvuse vool, pigem on see šamanistlik, transsi loov sisuelement. Siin tahaks teha kerge möönduse: Fosse moodi transs on küll hüpnotiseeriv, aga ei lase siiski unustada, et korduste näol on kõigepealt tegemist sugestiivsust lisava stiilivõttega, mida kirjanik on doseerinud just niisuguse määrani, et lugeja ei viskaks raamatut käest. Võiks öelda, et Fosse puhul on ühest stiilivõttest saanud maneer, mis lubab teda pidada, natuke irooniliselt küll, suisa manerismi suurmeistriks.

Kui Fosse tegelased teevad läbi Moody lugudest võetutega sarnanevaid „kliinilisi rännakuid”, siis Houellebecqi tegelasi iseloomustab samuti teatud letargi­lisus, aga hoopis teistsugune, kõrvaltvaataja oma: see on tundeeluline loidus, mis sunnib maailma vaatama varjatud põlastusega, tundega, nagu ei sobitutaks sinna. Fosse tegelane aga ei jälgi kõrvalt, vaid elab läbi, reflekteerib ja aistib, kirjeldades olukorda, kus inimteadvusest saab tundmatute jõudude tallermaa. Houellebecqi teose peategelane näeb elu läbinisti mõistuspäraselt, argiteadvuse seisukohalt, aga argiteadvus kohtleb surma väljajätteliselt, suutmata omaks võtta elu ja surma tervikut. See on põhimõtteline puudujääk. Enda asetamine väljapoole maailma muudab küüniliseks, ent küünilisus on alati olnud ratsionaalsuse kannupoiss ja selle kohta ütleb Houellebecq nii: „Ta ei arvanud, et ratsionaalsus tagaks pikemas perspektiivis õnne, ta oli isegi peaaegu kindel, et see viib kõikidel juhtudel musta masendusse [—].”^[6]

Fosse ei tegele ratsionaalse inimesega, nii nagu tegeleb Houellebecq, teda huvitab pigem inimesega kaasas käivate tunnete ja seisundite kirev palett, mis on sõltuvalt väliskeskkonna mõjudest täis üllatusi. „Valenduses” on Fosse „materjaliks” õhk, unenäod, nägemused ja kujutlused. Tuntav on surma kui suure ja erilise rahuseisundi tervitamine, peaaegu rõõmus sisenemine valgusnägemustega täidetud olekusse. See on suur muutus, võrreldes Houellebecqi tegelastega, kes tunnevad surma ees ainuüksi hirmu või siis lepivad sellega apaatselt, teadvust tuimestavate valuvaigistite abil. „Hävingu” vähki haigestunud peategelane püüab romaani lõpu poole surmahirmuga küll ka toime tulla: „Juba ainuüksi see, kui inimene suudaks meeles pidada omaenda surma, surmaseisundit ise­endas, mõjuks inimkonnale äärmiselt rahustavalt, sellise järelduse võis kliinilisest surmast väljatulijate tunnistusi lugedes teha.”^[7]

Tundub, et surmateemaga suudab inimene hakkama saada ühe läbiva konstandi abil ja see kõlab nii: surevad alati teised. Näiteks küsib Olga Tokarczuki teoses „Empuusion” Thilo Wojniczilt: „Kas tead, missugune on kõige sagedasem viga, mida inimene teeb ohu korral? Talle tundub, et tema elu on erakordne ja surm ei käi tema kohta. Inimene ei usu omaenese surma. Kas sa arvad, et ma usun oma surma?”^[8]

Niisiis, Fossel läheb mees metsa ja külmub surnuks (või jääb hädavaevu elama?), Houellebecqil saab mees vähi ja ootab surma, toeks palliatiivne ravi ja veidrad unenäod. Houellebecqi tegelaste reaalsus on läbinisti mõistuspärane, puhas ja klaar, nägemusi seal ei nähta ja kogu surmale lähenemise stsenaarium võetakse jaheda selgusega omaks.

Fosse läheneb surmale unenäoliselt, teise teadvusseisundi kaudu, viies oma lugeja justkui „teisele poole”, jättes mulje käeulatuses olevast transtsendentsest mõõtmest. Houellebecq kirjeldab surma argireaalsuse ja -teadvuse pinnalt, ühtaegu kirjaniku ja sotsioloogina, kes kaevab tänapäeva ühiskonna valupunktid halastamatult välja. Tema tegelastele on surm üksainus „õudne lõpp”, Fosse aga käsitleb surma protsessina. Fosse teemaks on surm kui kogemus, Houellebecqil surm kui võimalus, eelkõige võimalus selle üle arutleda.

Juba tsiteeritud Karl Ove Knausgård on romaanis „Koidutäht” omistanud fiktsionaalsele tegelasele Egil Strayle essee, kus surmajärgse elu üle arutledes viidatakse Aristotelese teosele „Filosoofiast”: „Aristoteles ütleb siin kolme asja: uni tühistab aja, uni ja surm on sugulasolekud ja hing elab edasi, kui keha on surnud. Aga kuidas? Ja kus? Sest kui surnud elavad edasi, olgugi vaid kehatu hingena, siis peavad nad ju kusagil olema?”

On tähelepandav, et üldiselt oma teostes autobiograafiliselt üksikasjalik kirjanik on surma teema üle lasknud arutleda varitegelasel. Nii ei seo ta iseennast otse universaalsete, aga raskesti vastatavate küsimustega, mis huvitavad kõiki. Kuna ta vastust esitatud küsimustele ei tea, siis laseb ta Egil Strayl selle teadmatuse kokku võtta just nii ebamääraselt, et see paistaks võimalikult tõene, kuigi ütleb suhteliselt vähe:

„Ühiskonnas, kus inimlik ei ole lõplikult paigas ja hingel pole piire, ei saa ka surm olla lõplikult määratletud, ka selle loomus on voolav ja muutuv kõrvuti kõige elava ja selle metamorfoosidega.”^[9]

Inimelu väärtus

Oma elu erakordsuse taju, individualismi triumf on tänases maailmas surmahirmu määra kõrgeks kruvinud, surma eitamiseni välja, sest surm ei mahu erakordse inimese kuvandisse: erakordne inimene peaks olema surematu inimene. Meediaruumi täidavad noored kehad, sportlikud saavutused ja kehalised ilu­etalonid. Vananemine on aga lihtsalt hale ja seetõttu pole vanal inimesel teha muud kui järjekordset pensionipäeva oodata.

Ka Houellebecq räägib vanade inimeste kõrvaleheidetusest, nende surutusest hooldushaiglatesse ja vanadusest kui häbiasjast. Kirjanik nendib, et vanemad inimesed mitte ainult ei jää „elu keskpõrandal” toimuvast kõrvale, vaid muutus on palju põhimõttelisem: „Peaaegu kõik inimesed tänapäeval arvavad, et mida vanemaks inimene saab, seda väiksema väärtusega tema elu on, et noore inimese ja ammugi siis lapse elul on palju suurem väärtus kui väga vana inimese elul. [—] Aga see on tõeline kannapööre, radikaalne antropoloogiline muutus,” arutleb „Hävingus” Briani-nimeline tegelane.^[10]

Mõte jätkub umbes nõnda: kui saame vanaks, siis pole ei meil ega ka meie tegudel, töödel, saavutustel enam mingit tähtsust, ja väga kiiresti pole neil enam väärtust ka meie enda silmis. Haihtub kõik, nii meie kui meie teod ja meie aeg. Seda nimetab Brian „tegelikkuse devalveerimiseks”, mille all peab ta silmas inimelu väärtuse pöördvõrdelist kahanemist tema vanuse kasvades. Ta küsib, kas viimastel aastakümnetel inimese elus on veel üldse tähtsust.

Kui mõne earühma jaoks muutub tegelikkus tähendusetuks ja läheb temast justkui mööda, külvab see pettumust ja lahterdatusetunnet. Houellebecq võtab üles küll vanuselise diskrimineerimise teema, aga ei viita sellega seoses veel ühele kriitilisele asjaolule, mis ei seostu enam otseselt vanemate inimestega, vaid hõlmab ka teisi vanuserühmi: mööda läheb tegelikkus ju ka nendest, kes eelistavad elu (ja surma) üle sügavamalt mõelda, sest sotsiaalmeedia ajastu külvab avaliku ruumi üle lihtsakoelist uudishimu rahuldavate sõnumitega, summeerib pisiasju ja puhub üles torme veeklaasis. Sotsiaalmeedia tulek on teinud inimeste­vahelise suhtlemise hõlpsamaks kui kunagi varem, aga selle kaasnähtusteks on võimendatud isekus, triviaalsuse, lapsikuse ja pealiskaudsuse plahvatuslik levik. Me võime küll naerda Barbi ja Keni nukumaailma või keksivate tiktokkerite üle, aga ei suuda takistada nende pretensioonikat imbumist ümbritsevasse tegelikkusse. Ka igasugune iroonia on jäänud jõuetuks, sest alltekstidega pikitud maailmasuhe on „lihtsate asjade” ja trivialiseeritud tegelikkuse keerises kaotamas oma jõudu.

Houellebecqi tähelepanekutega ei pruugi alati nõustuda, aga tihti sisaldavad need mingit oraakellikku ja hoiatavat momenti. Ka „Hävingus” on selline pretensioon olemas, kuid ühiskondlike arengute ennustamisel on kirjanik seekord vähem kõnekas. Ta manab efektselt esile digiühiskonna pahupoole, ent militaarsete jõudude nii märkimisväärne esilekerkimine, nagu see päriselus on toimunud, pole seekord tema teema. Veelgi enam, ajal, mil ühiskond meie ümber liigub tapmiskursil, sest näiteks laskemoona soetamise vajadusest on saanud samasugune mantra nagu nõukogude ajal oli loosung „Au tööle!”, tundub ka Houellebecq olevat pigem romantiline kui küüniline kirjanik.

Houellebecq personifitseerib surma ja teeb seda efektselt, seostades surma „maailma vanima ameti” esindajaga. Kui „Hävingu” peategelase Pauli isa tabab ajuinfarkt ja Paul teda haiglasse vaatama läheb, arutleb ta nähtu üle nii: „Haiglas valmistusid omaksed lahkuma; selge see, et ka neil oli isiklik elu ja töö. Kui nad oleksid veel paar minutit kauemaks jäänud, oleksid nad teda näinud, näinud surma. Ta valvas sissepääsu ligiduses, oli valmis iga hetk trepist üles minema; ta oli hoor, aga pigem kõrgema klassi stiilne ja seksikas hoor. Ometi võttis ta ühtviisi lahkelt vastu kõik kadunukesed, tema poole võisid pöörduda nii töölisklassi kuuluvad kui ka rikkuritest surijad; nagu kõik hoorad, tema klientidel vahet ei teinud.”^[11]

Võrdpilt surmast kui hoorast on vaimukas, sobitudes hästi tänasesse üle­seksualiseeritud ühiskonnapilti, ent tuttavam on mõistagi traditsiooniline kujutelm surmast kui Vikatimehest. Ühe niisuguse, väga iseloomuliku välimuse ja varustusega Vikatimehe, kes pole küll Surm ise, vaid kuulub Surma kaaskonda, leiame Selma Lagerlöfi jutustusest „Surmakutsar”: „Tema huuled on sinakasmustad, põsed kahvatuhallid ja silmad ähmased nagu puruks löödud peeglid. Tal on seljas pikk must plekiline mantel, mille suur kapuuts katab ta nägu, ja käes hoiab ta pika varrega roostes ja nüri vikatit. Ja vaadake, härrased, see mees, kes seal istub ja jätkatud ohjadega sõidab, ei ole tavaline kutsar, vaid ta on karmi peremehe, Surma teenistuses.”^[12]

Seevastu teine rootslane Stig Dagerman võrdleb surma skulptoriga, kelle tööriistaks on ajamõõde. Surm kord aeglustab, kord kiirendab oma käiku: „Ääretu kannatlikkusega lisab kõige suurem skulptor päevast päeva meie nägudele surma­jooni. Me kõik oleme modellid ühe surmakuju tarvis. Aga ühel päeval kaotab skulptor kannatlikkuse, hullunult laseb ta meislil käia, muutused on mõõdetavad tundidega.”^[13]

Kaduvusega silmitsi

Surm seostub kaduvusega, nii kehalise kui hingelise kuhtumisega. Sureva inimese kehalisi moondumisi üles tähendades ei hoia värvidega kokku Stefan Zweig novellis „Amokijooksja”, milles merereisil olev jutustaja kirjeldab üht laeval kohatud arstist meest ja kuulab tema vapustavat lugu abielus naisest, kes mehe pikema äraoleku ajal on armukesest lapseootele jäänud. Naine sureb halvasti tehtud abordi tagajärjel, ta ei lase ennast ravida, sest ei taha, et tema abieluväline suhe saaks avalikuks. Arst istub võimetuna surivoodi juures ja kirjeldab naise surmaeelset agooniat:

„Kas te teate, teie, võõras inimene, kes te siin muretult tekitoolil istute, läbi maailma jalutuskäigule sõidate, kas te teate, kuidas see on, kui inimene sureb? Olete te juba korra selle juures olnud, olete te näinud, kuidas keha end silda ajab, sinised küüned tühjusesse haaravad, kuidas kurk koriseb, iga jäse end kaitseb, iga sõrmeots sellele hirmsale vastu hakkab, ja kuidas silm võpatab õuduse mõjul, mille kirjeldamiseks pole sõnu?”^[14]

Surmaprotsessi lähedalt nägemine on elavatele raske, seetõttu juhtub kirjanduses sageli, et surrakse siis, kui surivoodi kõrval istuja on korraks välja läinud:

„Tal oli raske hingata / kriis pidi saabuma öösel / nüüd oli keskpäev / Pan Cogito läks koridori / läitma sigaretti / enne kohendas patja / ja naeratas sõbrale / tal oli raske hingata / teki peal / liigahtasid / sõrmed / tagasi tulles / ei leidnud Pan Cogito enam sõpra eest / tema asemel / lamas midagi muud / pea viltu / ja silmad pungis”.^[15]

Surma on võrreldud ka tuulega, liikuva õhuga, mis kõike oma teelt pühkides muudab kaduvuse peaaegu kombatavaks. Näiteks Stefan Zweigi novellis „Raamatu-­Mendel” kõneleb jutustaja bibliofiil Mendelist, kes jäi sõjale jalgu, sest tema, kes ta mitukümmend aastat oma harrastusele pühendunult ühes kohvikus oma laua taga istus, ei teadnudki, et sõda käis. Mingi rumala juhuse tõttu süütu mees ikkagi vahistati ja tema laud jäi tühjaks. Jutustaja mõtiskleb: „Mu huulile tuli mõru maik, kaduvuse kibe maik: milleks me elame, kui tuul juba otse meie jalakandade tagant viimse kui jälje ära pühib?”^[16]

Ka Houellebecqi tegelased, kes suudavad küll rafineeritult mõtestada tänapäeva elu, ent jäävad surma mõistmisel hätta ega suuda ületada surmahirmu, on ainiti silmitsi elu kaduvusega, ees ootava pimeda teadmatusega: „[—] ja kogu elu ongi tegelikult, mõtles ta endamisi, rohkem või vähem üks elulõpp.”^[17] Ja veel mõtleb Paul: „Ta mõistis murega, et see, mida ta tegelikult ei talu, oli kaduvus kui selline; mõte, et kõik saab kord otsa: ta ei suutnud taluda seda, mis polnud tegelikult midagi muud kui üks elu peamisi seaduspärasid.”^[18]

Kaduvus on ellu sisse kodeeritud, kuid nagu igal nähtusel, nii on ka kaduvusel omadus võimenduda nii siis, kui teda rõhutatakse, kui ka siis, kui teda väe­võimuga peita püütakse. Kergemaks ei tee elu kumbki võimalus. Pole siis ime, et vaimsetest teraapiatest, millest alalõpmata surmahirmuga võitlev inimene peaks justkui abi saama, on meie ajal välja kujunenud terve tööstusharu.

Võimalus, et inimese hing ehk mingi nähtamatu osa meist elab pärast surma edasi, ei ole teaduslik küsimus ja seetõttu on loogiline, et Raymond Moody teose eesti keelde tõlkija soovis jääda anonüümseks: keegi ei soovi ju ratsionaliseeritud ja teaduspõhises maailmas saada stigmatiseeritud. Ent elu ühiskonnas, kus tunnistatakse ainult keha ja kehaga seonduvat, tekitab alatihti küsimusi. Kas see, mida me näeme ja puudutame, ikka on kogu reaalsus? Materialistlik elukäsitlus aitab küll hoida „jalad maas”, kuid alati sellest ei piisa. Meie aja kirjanikud üldiselt Jumalat ei usu, Jumal ei ole neile ei kriteerium ega tõsiasi, vajadus trans­tsendentsete kogemuste järele aga jääb, olgu või teadvustamatult, ning kui need eemaldada, siis saabki elust vaid tühi rähklemine ja „pidev elulõpp”.

Tõsi, usku Jumalasse peetakse tänapäeval nõrkade lohutuseks, nende vaja­duseks, kes elus hakkama ei saa ja vajavad seepärast kujutlust mingist kõrgemast abilisest. Ent kujutlust inimesest kui hingestatud olevusest ei pea ilmtingimata siduma kujutlusega kõrgemast olevusest, kes inimest juhib või suunab. Ka see, kes pelgab religioosse inimese staatust, võib mõnikord läbi elada metafüüsilisi hetki, mis panevad ta mõtlema, kas pole seesama „kõrgem olevus” olemas iga inimese sees, muutes ta kordumatuks ja väärtuslikuks, olenemata tema sotsiaalsest staatusest või pangakonto seisust. Mõtteviisi puhul, mis ei pea ­keskseks mitte niivõrd kehalist, kuivõrd vaimset elu, muutub ka kaduvusekoorem kergemini talutavaks, sest vaimne elu avab ukse ajatusse olemisse, avaramasse maailma, kus eksisteeritakse ühekorraga nii kehalise kui ka vaimse olendina. Keha on topoloogiline, vaim ontoloogiline. Vaimsel olendil on ajaga teistsugune suhe kui kehalisel. See muudab tervet tema eluperspektiivi ja aitab kergemini leppida ka surmaga.

Laama Anagarika Govinda, kes on olnud üks austatumaid budismi ja tiibeti eluviiside tõlgendajaid läänes, annab teoses „Valgete pilvede tee” nüüdisaegse inimese elutunnetusele karmi hinnangu: „Meie aja katkirebitud ja piinatud inim­olend, kes ei tea oma piiramatut minevikku ega ka oma piiramatut tulevikku, sest ta on kaotanud kontakti oma ajatu olemisega, on nagu inimene, kes kannatab ravimatu amneesia käes, vaimse haiguse käes, mis röövib talt tema teadvuse jätkumise ja seetõttu võime toimida järjekindlalt ja oma tõelise loomusega kooskõlas. Selline inimene sureb tõepoolest, sest ta samastab end oma hetkelise eksistentsiga.”^[19]

Toodud tsitaadis on rõhk väljenditel „ajatu olemine” ja „tõeline loomus”, mis annavad lootust, et neid, kes oskavad saavutada ajatut olemist ja avastada oma tõelist loomust, säästetakse kaduvusest ja sellega seotud kannatustest. See eeldab teekonda virgumise suunas, aga niisugusest teekonnast ei tea see, kes pole budist, enamasti midagi.

Surmaeelsed seisundid

Hinge olemasolu või mitteolemasolu pole tänases teaduspõhises maailmas ilmselt teema, mille üle liiga palju pead murtaks. Ometi pole tänapäeva üldiselt ratsionaalses mõõtkavas toimiva inimese leksikast kuhugi kadunud väljendid nagu „hingelaad”, „hingepiin”, „hingevalu”, „hingevalgus”, „hingeseisund”, „hinge­maailm” jne. Nende mõistete kasutamine pole sugugi tühipaljas ilukõne, vaid puhas psühholoogia, pealegi üldmõistetavas sõnastuses. Millele see osutab? Sellele, et hinge traditsioonilisemad tähendused, mis seostavad hinge eelkõige inimese tuumolemusega, nähtamatu vaimkehaga, millel on oma salapärane elu, on hakanud taanduma kujutluse ees, nagu võiks hinge pidada ainult meie emotsionaalseks keskmeks või elu jooksul kogetu summaks. Hingest on saanud või saamas psühholoogiline mõiste, sest „hingeelu” ja „tundeelu” vahele asetatakse sageli võrdusmärk. Hing ei ole aga meie emotsionaalne, vaid transtsendentaalne kese, mille sisu me lõpuni ei kontrolli ja mis avaldub näiteks Maurice Maeterlincki järgi eelkõige vaikuses.

Nõnda kerkib küsimus, kas ei jäta maailm, mis ehitab end üles vaid kehaliste tingmärkide najal, midagi olulist oma vaatepiirist välja. Ega hing või „eluvaim”, nagu on hinge tähendus soome-ugri traditsioonis, seetõttu kao. Ja hinge mõistet kasutades on nii elust kui ka surmast rääkimine justkui hõlpsam kui teha seda üksnes kehaliste tunnuste kaudu.

On palju kirjanikke, kelle teostes on hingel ja hingeliikumistel oluline koht, näiteks iirlasest poeet William Butler Yeats, kelle huvisid on seostatud esoteerilisteks ja müstiliseks peetavate valdkondadega. Essees „Anima mundi” osutab ta mitmele reaalsusele, seostades seda erinevate seisunditega, mida inimese hing võib kogeda. Yeatsi meelest elab hing nii kehas kui ka väljaspool keha ning surmale lähenedes teeb hing läbi keerulise, mitmeid astmeid läbiva protsessi, mis päädib ajatusse seisundisse jõudmisega. Yeatsi subtiilses tekstis sulatab hing ja hinges elav loominguline jõud endasse nii mälu mõiste kui ka müstikute kirjeldatud maailma eeterlikke algosi.

Yeats kirjutab: „On kaks reaalsust, maapealne ja tuleseisund. [—] Vahepeale jääb õhuseisund, milles kujunditel on kõigest laenatud elu, mälestuste elu või see, mis nendest peegeldub, kui nad sümboliseerivad tule värve ja intensiivsusi: see on koht varjudele, kes keerlevad „kahvatujate keerises” [—]. Kui kogu jada jõuab lõpule, jõuab lõpule ka aeg, ning hing rüütab ennast rütmilisse ja spirituaalsesse kehasse ehk helendavasse kehasse ning kontempleerib kõiki oma mälu sündmusi ja igat võimalikku impulssi enese igaveses valdamises ühesainsas hetkes.”^[20]

Yeatsi, nii nagu ka Fosse puhul, jääb kajama see, et erinevate teadvusseisundite kirjeldused ei seondu kehaga, kehaliste kogemustega, sest need ei puutugi kehasse, keha on justkui „ära”, suikunud, letargiasse või unne vajunud, samal ajal kui teadvus töötab, aga töötab teistsuguse reaalsuse tuuridel, mis pole päriselt uni, aga pole ka ärkvelolek. Uni võib olla surma eelpost. Samuti võib seda olla minestus, nagu seda ilmekalt kirjeldab Edgar Allan Poe tuntud novellis „Kaev ja pendel”, mille peategelane leiab end vangikongist, kus kõigub „pimeduseriigi” ja piinarikka ärkveloleku vahel. Sügavasse kaevu heidetud peategelase kohal hakkab võnkuma terava äärega pendel, justnagu teda veristada ihkav kirves, mis jõuab iga võnkega tegelasele lähemale. Elame kaasa hirmuagooniale, mida kogev peategelane räägib mustast pimedusest, mingist meeletust allasööstust, tundest, „nagu langenuks hing Hadesesse”.^[21]

Selle novelli pimeduses ja tühjuses pole mingeid valgusolendeid ega valendavaid kujusid. Surm tähendab vaid üht – langemist pimeduseriiki. Novell kajastab sümboolselt inimese piinu siin maailmas, kus aeg on kui pendel, mis muudkui kõigub, tuues surma lähemale. Inimene on aja ori, musta pimeduse ohver.

Poe pendlimetafoor on klassika, seda kasutades võiks öelda, et kirvetera kiigub ka Houellebecqi tegelaste kohal, kes on aheldatud tänapäeva ühiskonda kui kaevu, kuhu pendli võnkumine toob vanaduse, haigused ja siis kardetud surma. Küllap võiks teatud mööndustega omistada Houellebecqile meie aja õudus­kirjaniku tiitli, kuigi klassikaline õuduskirjandus on oma koha loovutanud pigem kõikvõimalikele kirjandusse sugenenud düstoopiatele. Ajad on muutunud. Kui kunagi peeti õuduskirjanduse isaks Edgar Allan Poed, siis tänase kultuuri kontekstis võib tema jutte vaadelda juba kerge muigega, liigitades autori kas baroksete stiilimeistrite või fantaasiakirjanike kilda. Jah, ta paistab silma pimeduse põrgu osava esilemanamise poolest, aga nii pime, kui see põrgu „Kaevus ja pendlis” ka poleks, jääb peategelane siiski ellu. Seda ei saa öelda Houellebecqi ja (vististi) ka Fosse tegelaste kohta.

Ent novellis „Kaev ja pendel” ei ärata tähelepanu mitte ainult põrgut iseloomustavad kujundid, kuigi need on sütitavalt tumemeelsed, vaid ka erinevate teadvusseisundite dünaamika. Elab ju peategelane läbi minestuse kui surma eelastme, nimetades minestust küll „kuristikuks”, aga sellesse kuristikku ei kuku tegelane lõplikult, vaid ärkab üles ja naaseb tavaellu. Ta lahterdab ja seletab oma olukorda nii: „Minestusest elluärkamisel on kaks astet: esiteks hingelise või vaimse, teiseks füüsilise eksistentsi tajumine. Näib tõenäoline, et kui me teisele astmele jõudnult suudaksime meenutada muljeid esimeselt astmelt, leiaksime need olevat tulvil mälestusi sealtpoolt kuristikku. Ent mis siis on see kuristik? Kuidas vähemalt eristada tema varje haua varjudest? Kui aga muljeid sellest astmest, mida olen nimetanud esimeseks, ei saa tahtlikult meenutada, kas ei tule nad siiski tüki aja pärast palumata ja me imestame, kust nad tulevad? See, kes pole eales minestanud, ei leia hõõguvais sütes kummalisi paleesid ja pööraselt tuttavaid nägusid; ei näe õhus hõljuvaid nukraid viirastusi, mis teiste pilgu eest on varjatud; ta ei juurdle tundmatu lille lõhna üle ega vii teda segadusse muusikaline kadents, mis pole iial varem ta tähelepanu köitnud.”^[22]

Moraalne mõõtkava

Kuigi Uues Testamendis on vähe räägitud sellest, mis juhtub inimese hingega pärast surma, põhitähelepanu on pööratud üldisele eshatoloogiale, siis Selma Lagerlöfi kristlikus jutustuses „Surmakutsar”, mille idee olevat pärit Bretagne’i surmalegendidest, on kesksel kohal just üksikisikule suunatud moraalne mõõtkava: tegelased peavad mõistma, et enne surma tuleb saada heaks inimeseks, siis võib väärikalt surmale vastu minna. Surma eel „katsutakse inimene läbi”, surmakutsar toob kõik tema teod, nii head kui halvad, päevavalgele, ja vastavalt sellele kujuneb ka surmajärgne saatus. Headus teeb suremise kergemaks, aga heaks inimeseks saamine pole kerge, see tuleb läbi kannatuste ja nende mõistmise.

„Surmakutsar” on koelt mitmekihiline, aga põhiosas on see jutustus kurja­tegijast David Holmist, kes mõistab lõpuks oma kurje tegusid ja kahetseb neid. David Holm on oma tegudega enda ümber püstitanud müüri, mis ei lase tal surra enne, kui ta on enda külvatud kurjuse heastanud. „See oli jõuetukstegev veendumus, et ta ei pääse kunagi välja oma tegudega enda ümber püstitatud müüri seest.”^[23]

„Müür” valgustataksegi teoses põhjalikult läbi: David Holm ei saa surra, ei saa minna Jumala palge ette enne, kui ta halvad teod on lunastatud, kui ta mõistab, mida ta valesti on teinud, miks ta seda on teinud, tundes lõpuks, kuidas headus ja armastus temas järk-järgult ärkavad. Surmakutsar varem surnud sõbra isikus käib koos David Holmiga peensusteni läbi tema elu etapid. On tähelepandav, et sama narratiivi kohtame ka Moody raamatus: kuidas kliinilisest surmast välja tulnute pilgu eest käis kiirkorras, mälupiltide kaudu läbi kogu nende elu.

Surmakutsariks muutunud mees on David Holmi vana sõber nimega Georges, kes Davidit manitseb: „Varsti on uusaastahommik, David, ja kui inimesed ärkavad, mõtlevad nad kõigepealt uuele aastale ja kõigele sellele, mida nad sellelt aastalt soovivad ja loodavad, ja seejärel kogu oma tulevikule. Aga siis tahaksin ma neile öelda, et nad ei sooviks üksteisele õnne, edu, rikkust, võimu, pikka iga ega tervist, ma tahaksin, et nad paneksid käed kokku ja mõtleksid üheleainsale palvele: Jumal, lase minu hingel küpseks saada, enne kui see koristatakse!”^[24]

Surmakutsar on justkui kahes rollis: ta on nii kohtumõistja, kes teab, et surra ei saa enne, kui ei ole kahetsetud oma patte, teisalt on ta justkui Ahasveerus, elu ja surma piiril rändav tegelane, kes ise ei saa päriselt surra enne, kui ta on oma ameti kellelegi üle andnud. Oluline on, et surmakutsari jaoks pole surm midagi hirmsat, vastupidi, see on õnnistus, võimalus saada maapealsetest kannatustest lõpuks vabaks.

Jutustus koputab lugeja südametunnistusele, aga me ei tea selle tõeväärtust, ei tea, kas halvad inimesed saavad pärast surma karistatud, sest kliinilisest surmast naasnud ei räägi põrgutulest, ainult leebest valgusest, mis võtab neid „sealpool” vastu, samuti sattumisest sellisesse dimensiooni, kust ei taheta tagasi tulla.

„Surmakutsaris” ei puudutata taassündimise teemat, sest ristiusk üldiselt sellega ei tegele, põhitähelepanu on lunastusel ja ülestõusmisel, ent taassünni idee on keskne Tiibeti budismis, millest kõneleb teoses „Valgete pilvede tee” laama Anagarika Govinda: „Karma seaduse kohaselt ei lähe kaotsi mitte ükski meie tegu ega mõte. Igaüks neist jätab jälje meie iseloomule ja ühe elu üldsumma on teise elu baas.”^[25]

Mistahes figuuridena me surma kirjandusteostes ka ei kohtaks, kas hoora, surma­kutsari või vikatimehena, pole sugugi harvad olukorrad, milles surmakutsari kui sümboolse kohtumõistja rolli võtab üle inimese südametunnistus. Selles seoses meenub esmalt muidugi Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”, aga markantse näite leiame ka Stefan Zweigi elulooromaanist „Maria Stuart”. Inglise kuninganna Elisabeth mässib Maria Stuarti vandenõusse, mida ta ise mahitas, ja saadab ta pettuse teel tapalavale, kannatades hiljem suurte süümepiinade käes.^[26] Nii Zweig kui ka Lagerlöf kujutavad oma tegelasi kaastundlikult, kaasa elades, näidates inimese väiksust Jumala kui südametunnistuse, Jumala kui suure kohtumõistja ees.

Tulgem tagasi eespool toodud näidete juurde. Kui mõelda Lagerlöfi David Holmi valulisele sisemisele kasvule ja kõrvutada seda moraalse loidusega, mida näeme Houellebecqi Pauli puhul, kes läheneb surmale kui „pimedale teadmatusele” ja elule kui „pidevale elulõpule”, kooruvad sellest võrdlusest välja radikaalselt erinevad elutunnetused – neist kahest kuulub minu sümpaatia Lagerlöfi teosele. Houelle­becq, kes ikka tavatseb fookusesse võtta nüüdisaegse ühiskonna valupunkte, teeb seda ka „Hävingus”, mis ei näita meie aja ratsionaalset inimest kaugeltki heas valguses, pigem osutab tema hingelisele taandarengule, seda kõigist tehnoloogilistest edusammudest hoolimata. Kuigi võime „Hävingu” pealkirja seostada eelkõige häkkerite surmatoovate sepitsustega, millel on romaani narratiivis tähtis koht, tundub pealkiri endas peitvat ka viidet lääne ühiskonnas maad võtnud lootusetusele, niisamuti igatsusele millegi üldinimliku järele, mida oleme kaotanud või kaotamas.

---

^[1] K. O. Knausgård, Igaviku metsa hundid. Tlk S. Tooming. Tallinn, 2024, lk 121.

^[2] M. Houellebecq, Häving. Tlk T. Tamm. Tallinn, 2024.

^[3] J. Fosse, Valendus. Tlk E. Aschjem. Tallinn, 2024.

^[4] R. Moody, Mõtisklusi elust pärast elu. Tlk E. Kassin. Tallinn, 1995; Elu pärast elu. [Tõlkija nimeta.] Tallinn, 2016.

^[5] J. Fosse, Valendus, lk 71–72.

^[6] M. Houellebecq, Häving, lk 355.

^[7] Sealsamas, lk 427.

^[8] O. Tokarczuk, Empuusion. Tlk H. Lindepuu. Tartu, 2024, lk 55.

^[9] K. O. Knausgård, Koidutäht. Tlk S. Tooming. Tallinn, 2022, lk 602.

^[10] M. Houellebecq, Häving, lk 298.

^[11] M. Houellebecq, Häving, lk 45.

^[12] S. Lagerlöf, Portugali keiser. Surmakutsar. Liliecrona kodu. Tlk T. Arnover. Tallinn, 1998, lk 176.

^[13] S. Dagerman, Pulmasekeldused. Tlk M. Mäestu. Tallinn, 2023, lk 169.

^[14] S. Zweig, Novelle. Tlk L. Kibuvits. Tallinn, 1964, lk 164.

^[15] Z. Herbert, Pan Cogito vaatleb surnud sõpra. Rmt: Luuletused. Tlk H. Lindepuu. Tartu, 2022, lk 297.

^[16] S. Zweig, Novelle, lk 320.

^[17] M. Houellebecq, Häving, lk 343.

^[18] Sealsamas, lk 345.

^[19] Laama Anagarika Govinda, Valgete pilvede tee. Tlk P. Repnau. Tallinn, 2010, lk 184.

^[20] W. B. Yeats, Sümbolid. Luuletusi ja esseesid. Tlk M. Väljataga. Tallinn, 2023, lk 302.

^[21] E. A. Poe, Novelle. Tlk H. Kross. Tallinn, 1989, lk 83.

^[22] E. A. Poe, Novelle, lk 83.

^[23] S. Lagerlöf, Portugali keiser. Surmakutsar. Liliecrona kodu, lk 254.

^[24] S. Lagerlöf, Portugali keiser. Surmakutsar. Liliecrona kodu, lk 244.

^[25] Laama Anagarika Govinda, Valgete pilvede tee, lk 184.

^[26] S. Zweig, Maria Stuart. Tlk R. Sepp. Tallinn, 1970, 2. tr 1983.