Meeldib mõelda, et kirjanik hakkas minus välja kujunema kohe sündides, kirjutasin ju ka oma raamatu „Suusamütsi tutt” tiitellehele „luuletusi aastatest 1974–2000”. Varvaste lugemisest võis asi alguse saada, see ilmselt oligi rohkem lugemine kui loendamine, sest varvaste arv oli tollal midagi liiga abstraktset. Mida ma neist varvastest välja lugesin, seda võib laasthaaval mu loomingust välja sõeluda.

Legend kõneleb, et kirjatähti lugema olevat ma õppinud juba kolmeaastaselt. Kuidas seda üldse mõõta, mis hetkel hakkad oskama, aga nii kuke- kui ka karuaabits olid ammu enne kooli risti-põiki läbi loetud, sest mul oli juba varajases lapsepõlves olemas minust kolm aastat vanem õde.

Teine legend, mida ma ise oma mälu järgi räägin, et laenasin raamatukogust raamatuid lausa kümnekaupa ja vahel lugesin kõik ühe päevaga läbi, võiks küll tõele vastata, vähemalt ühe korra nii kindlasti juhtus. Küllap lasteraamatud olid tollal minu jaoks liiga kergekaalulised.

Meil oli ka kodus palju raamatuid. Kui hakkasin mõtlema, mis lasteraamatud meil KINDLASTI olid, siis meenus kõigepealt „Kui isa kinkis raamatuid” (Jüri Parijõgi). Päris lõbus mõelda, kui ainuke lasteraamat oleks kodus just sellise pealkirjaga, aga päris nii hull see asi ka ei olnud. „Värdi” (Riho Lahi) oli alati käepärast võtta, selline äge poistekas, mulle meeldis, ja kui Värdi oli raamatu lõpuks noormeheks sirgunud, oli see ka huvitav, sest Värdi oli juba nii omaks saanud. „Kilgi võti” (Elar Kuus) meenub ka, aga rohkem seetõttu, et keegi lastest (vist ikka mina ise) oli ka mingi Maksim Gorki raamatu peale kirjutanud KILGI VÕTI.

Meenub veel kaks raamatut, mille olemasolu võiksin võtta kui enda luuletajateele aluse panijat – „Jänesepoeg, kes luuletas” (Elar Kuus) ning „Minu vaarisa ja mina” (James Krüss). Muusa külastas mind küll aastaid hiljem, aga ma mäletan, millise erilise huviga neid raamatuid lugesin.

Entsüklopeediad olid mu lapsepõlve lugemislaual tähtsal kohal. Eriti suured ENE-d, neid tõi meile üks sugulane Tallinnast, kes töötas vist trükikojas, olid küll praakeksemplarid, mõnes kohas puudus 20 lehekülge, mis vahel tegi nalja, vahel vihastas. Korrastatus ja süsteem meeldivad mulle tänase päevani, ja see, kui asjad on tähestiku järjekorras. Ehk tõmbas seegi, et teatmeteostes on nii palju asju lühidalt ja arusaadavalt ära seletatud. Tehnikaleksikonigi lugesin hoolega, kuigi tehnika kui selline ei ole praktilisest küljest mind kunagi huvitanud.

Proovisin isegi oma entsüklopeediat kirjutada, iga tähe all üks märksõna. Leidsin selle katse kord vanade paberite hulgast, tavalises koolivihikus muidugi, pärast kaotasin jälle ära, aga jäi meelde U-tähe all Ungari, mida võiksin nimetada oma esimeseks teadaolevaks luuletuseks: Elu Ungari linnades käib niimoodi. Ungari linnud lendavad teistesse.

Võiks öelda, et kuigi kirjanik olin sünnist saati, pidasid minus tugevat võitlust kirjanduse- ja matemaatikahuvi. Pärast mitut edukat matemaatikaolümpiaadi hakkas kirjandus ometi võimust võtma ja matemaatikaõpetajad olid raisatud ande pärast pahased.

Tegelikult konkureeris nendega väga edukalt ka sport, esialgu rohkem tugitooli oma. Matemaatikat on spordis kõvasti, minu jaoks ehk rohkem kui keskmise spordisõbra jaoks, aga ka sporditeemaline ilukirjandus on mul alati tähtsal kohal olnud. Jaan Rannapi „Kukepoks” oli meil kodus olemas, meenub nüüd, kusjuures jutust „Kolme minuti piir” sain tõeliselt aru alles suure mehena, kui olin ise ka mõnevõrra jooksuga tegelenud, trenniga ennast väsitanud, puhkusega taastunud, aga kogenud sedagi, mis juhtub siis, kui taastumine ära jätta.

Tšehhi kirjaniku Eduard Bassi jalgpallimuinasjutu „Klapzuba meeskond” (tõlkinud Leo Metsar) võtsin lapsena raamatukogust, nüüd on see mul endal ka riiulis ja ikka loen vahepeal üle kui tõelist kultusteost. Mitmes raamatukogus seda enam ei leidu, rõõm, et äsja 100 aasta juubelit tähistanud Urvaste raamatukogus, kust seda lapsena laenasin, on teos endiselt olemas, kuigi uuem trükk.

Raamat, ilma milleta ei kujuta elu ettegi, on Hando Runneli „Punaste õhtute purpur”. Kui see ilmus, olin kaheksa-aastane. Kas avastasin selle just kohe, kui see koju tekkis, aga igatahes küllalt varakult. Midagi selles luules oli, mis tuntavalt erines õpikutes pakutavast. Mul on kuskil ajukäärude vahel kirjas, et mind võisid tollal enim paeluda küll õudukad – koonukad ja verised tähed ja tühi ruum, kus põrand rottidest paks. Tekib võrdlus tänapäeva Tähekesega, kus jubejutud on laste hulgas väga populaarsed.

Aga vahest tundus tollal sama tähtis Runneli luulekogu „süsteem”, mida uurida. Nimelt olid raamatus luuletuste pealkirjad luuletustest lahus. Tsükli alguses oli pealkirjade nimekiri, aga igal luuletusel ainult esimene rida suurte tähtedega kirjutatud ja arvan, et ma ei saanudki alguses aru, et need esiread ei ole alati pealkirjad. Kui selle avastasin, siis oli põnev nuputada, kas saan ilma näpuga järge ajamata kohe aru, mis pealkiri mis luuletusega kokku läheb. Raskem mõistatusmäng oli see, mida Jüri Arrak oma piltidel kujutab ja millist luuletust võiks see kirjeldada. Kui üldse.

Eks aastatega on „Purpurile” aina kihte juurde tulnud, koos teadmisega, et see oli omal ajal poolkeelatud kirjandus. Runneli raamatu teeb nii oluliseks see, et ta on igas vanuses mulle erinevaid asju öelnud. Nagu „Tõde ja õigus”, millel viis täiesti erinevat osa.

Jaa, mulle meeldivad endiselt raamatud, milles ma avastan, et asjad on kuidagi nupukalt omavahel seotud, läbi põimitud, eriti siis, kui hakkan nähtust alles pikapeale tajuma. Krimkad peaksid sellised olema, aga nendest olen pigem võõrdunud. Kunagi lugesin erilise hoolega Agatha Christiet, võib-olla kõike, mis raamatukogust leidsin, pluss veel raadio järjejutud, aga praegu peab krimka olema mingi kiiksuga või pigem paroodia. Kui ülesandeid lahendavad näiteks lapsed, joodikud või lambad. Jah, sõna otseses mõttes lambad nagu Leonie Swanni krimiromaanis „Glennkill”, kus karjus on mõrvatud ja ühtegi inimest ei huvita, et mõrv lahenduse leiaks. Võluv on ka Marcin Świetlicki sari „Kaksteist”, „Kolmteist” ja „Üksteist”, ei mäleta, mis järjekorras, igatahes mitte 11-12-13 (jälle süsteem), seal ei saagi aru, kas detektiivi teraval mõistusel on mingi roll lahenduseni jõudmisel, kuivõrd see mõistus tundub enamasti üsna nüri ja ära joodud. Igatahes on see raamat tekitanud minus vastupandamatu soovi Krakówit külastada. Üldiselt mul pigem ei ole tungi kõiksugu maailma kohti oma silmaga näha.

Supilinna vaatan küll pidevalt üle, kas või joostes, mõeldes tihti Mika Keräneni Rampsu lugudele. Need võluvad leidlikkusega juhtumite väljamõtlemisel – mida kõike võib varastada ja millisel moel ja põhjusel. Küttepuid olen ka ise varastanud – piirivalvurina tollimeeste putka tagant. Olen ühe korra ka raamatupoes vargil käinud, keskkoolis, põnevuse pärast. Väga head raamatud sai näpatud, ikka riiulis tähtsa koha peal – Priidu Beieri „Mustil päevil” ja Karl Martin Sinijärve „Vari ja viisnurk”. „Mustil päevil” on muide Rakke raamatukogust värskelt maha kantud, nii et sain selle tasuta veel teistki korda elus. Võiks nüüd esimese Antsla raamatupoodi tagasi viia, kui see oleks alles. Tähendab, raamatupood, raamat on muidugi.

Kooli ajal paelusid kohustuslikust kirjandusest eriti „Faust” ja „Kuristik rukkis”. Holden Caulfieldi mässumeelsusest ehk isegi inspireerusin, eelkõige väljendus see suhtumises koolitöösse. „Fausti” lugesin vist nii, et jätsin „reklaamipausid” vahele, mingite pillerkaaride kohad, kus kõiki tegelasi üksipulgi kirjeldati. Keskendusin ikkagi elufilosoofiale, või kuidas neid Mefistofelese tarkusi nimetada. Ja kui meisterlikult oli August Sang tõlkinud värsid, seegi võis olla oluline mõjutaja, miks ma isegi tahtsin luuletamist proovida, igatahes keskkoolis kirjutasin „Ilus hetk, oo viibi veel” motiivil luuletuse.

Keskkooli ajal olid kaks tähtsat õppevälist lugemisvara Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique’i „Daam sinises” ning Vikerkaar, mis sisaldas P. S-i jutu „Kuidas karastus teras”. Et nimemärgi taga peitub Peeter Sauter, selgus mitu aastat hiljem. Aga seksistseenid, ropendamised ja tinapanek olid poistele väga põnevad teemad. Saime veel sellise naljaga hakkama, et kui lugesime kirjanduse tunnis kogu klassiga Aleksis Kivi „Seitset venda” ette, siis poetasime poistega Vikerkaarest sinna mõne lause sekka. Muidugi mõista mitte kõige mahlakamaid kohti (vana hea vitt, ainult et liiga läbi ligunenud, jms), aga kohe nende kohtade kõrvalt, et teised võiksid põnevusega oodata, kas jõuab Sinnani ka. Igatahes õpetaja meie tegevust ei katkestanud, võib-olla otsustas, et kui poistele niimoodi raamatute lugemine rõõmu pakub, siis lugegu pealegi. Teisalt võivad Sauter ja „Seitse venda” harmoneeruda ka, nii et petabki ära. Ja kes meist siis ei loeks vahepeal mitut raamatut korraga.

Hüppan nüüd uuemasse aega ja tõesti – loen vahel sama raamatut korraga eesti ja läti keeles. Näiteks on mul niimoodi loetud „Väike Illimar” ja „Kolme katku vahel”. See on ka praktiline harjutus, kui tahad ise ühest keelest teise tõlkida. Vahel harva olen tõlgete suhtes kriitiline, aga pigem siiski vaimustun tõlkeleidude üle ja inspireerun, sest meie tõlkijad on tublid ja targad.

See, et ma hakkasin läti keelest tõlkima, on mu silmaringi tugevalt laiendanud. Minu esimene autor ja läti keele juurde tooja Eduards Veidenbaums avas tõeliselt mu silmad Juhan Liivi suhtes, sest neil kahel oli õige palju ühiseid jooni. Kuivõrd Veidenbaums huvitus iidsetest keeltest ja kirjandustest, siis lugesin millegipärast läbi ka korraliku telliskivi Vana-Rooma kirjandusest. Ja see osutus täiesti vapustavaks. Aga Silver Anniko „Rusikad” lugesin läbi siis, kui mulle räägiti, et seal esineb samasugune tegelaskuju nagu minu tõlgitavas raamatus „Sõnad olid liigsed” (Guntis Berelis).

Praegu loen põhjalikult Baudelaire’i luulet mitmes tõlkes, sest mul oli tema luuletusest „Teekond” (Ilmar Laabani tõlkes „Matk”) kolme rida vaja ühe Anna Auziņa kontseptuaalse luuletuse tõlkimiseks, mis peaasjalikult rääkis nii nõukaaegsetest kui ka tänapäeva poodidest, pigem lihtsalt luges neid üles. Ja ma ei saa nüüd aru, miks ma ei ole varem Baudelaire’i juurde jõudnud.

Henryk Sienkiewiczi „Ristirüütleid” lihtsalt pidin lugema, kui Andris Kalnozolsi romaani „Kalender on mu nimi” peategelane mainis, et see oli kõige paksem raamat, mille ta lapsepõlves läbi luges. Võib-olla ma ei oleks eraldi raamatukokku otsima läinud, kuid see vaatas mulle Rõuge bussijaamas teiste raamatute seas vastu.

Korjangi palju raamatuid tasuta riiulitelt (ja sokutan sinna ka enda omi, mida tükib üle jääma). Vanade raamatute hulgas on küllaga väärtuslikke avastusi. Nõukogude ajal välja antud Norra novellide kogumik on lausa vaimustav. Kahe väga autoriteetse soovituse peale kahmasin kuskilt riiulilt kaasa Teet Kallase romaani „Heliseb-kõliseb…” ja pettumust ei vähimatki.

Suurima portsu vanu raamatuid olen korraga saanud ühest Vana-Antsla korterist, kuhu mind viidi ja öeldi, et võta kõik, mida tahad, ülejäänu läheb homme – ei mäleta kuhu – prügimäele vist. Siis ma sõelusin välja neli-viis kastitäit, sest see oli tõeline raamatukogu, mitte ainult raamatute rohkuse, vaid ka riiulite korrastatuse poolest. Sarjad eraldi, tähestiku järjekorras, nii nagu peab olema. Püüan ka oma riiulitel raamatuid sättida nii, et otsitava kergesti üles leiaks.

Aga veel suurem leid oli korteri kunagise perenaise päevikud. Kahmasin igaks juhuks needki kaasa, see osutus väga põnevaks lugemisvaraks. Natuke nõutuks tegi, et ise elas sellises raamatute paradiisis, aga lugemisest on päevikus juttu väga vähe, ikka rohkem ilmast, aiatööst ja lootusetust armastusest. Ja usk kommunismi, mis oli nii siiras ja helge, et ei tundunud tulevat tahtmisest võimumeestele meeldida, vaid tuli tõesti hingest. Elulooraamatuid loen ma üldiselt üsna vähe. Oleneb muidugi, kelle oma. Näiteks Jack Londoni elu on minu jaoks väga köitev lugemine.

Ma ei mäleta, kui palju ma lugesin pärast kooli, pigem siiski usinalt, aga mingi tagasilöök toimus majandusõitsengu ajal (umbes 2002–2007), mil töid ja tellimusi tuli palju peale või mattis blogide surve raamatud enda alla. Kui aastal 2011 kuulutati välja lugemisaasta, siis panin järsku tähele, et olen lugemise ära unustanud, ja tol aastal lugesin jälle tõesti palju. Nii et tervitan ikkagi heade asjade kampaaniaid, kuigi need tunduvad vahel natuke õõnsad ja tobedad. Igatahes rohkem ei ole ma lasknud ennast raamatutest eemale kiskuda. Ja muide, kui hakkasin uuesti lugema, läks ka sportlik vorm paremaks, mis iganes selle tegelik põhjus oli. Küllap see oligi mingi doominoefekt.

Tänapäevase kirjandusega olen kursis pigem pisteliselt. Vahel soetan ka vanemat, isegi vanemat kui Lehola Lembitu – Sei Shōnagoni „Padjamärkmed” on tõesti kirjutatud rohkem kui tuhat aastat tagasi. Kuigi oma kaasaegsus seal on, sest kui ei teaks ajastut, võiks arvata, et on kokku koondatud sotsiaalmeediapostitused. Raamat on tõesti vaimustav.

Uued raamatud jõuavad minu juurde enamasti laatadelt või esitlustelt, kuhu ma trehvan. Võimalik, et isekirjastavaid autoreid satub mu riiulisse seetõttu rohkem. Ja näiteks poola kirjandust, sest Hendrik Lindepuu on olnud oma tõlgete üsna aktiivne levitaja.

Kaanest kaaneni ja rida-realt saavad läbi loetud kõik raamatud, mida minu abikaasa Daila läti keelde tõlgib, sest meie tava on teineteise tõlkeid üle kontrollida. See on päris hea sõel, sest kui mingi raamat on väärt tõlkimist, siis midagi peab temas ju olema. No olgu, mõni raamatututvustus ajab mu ikka raamatupoodi ka. Aliis Aalmanni „Pääsulinna” läksin otsima Rein Raua FB-postituse peale, kuigi… eks mul mingi oma eelnev kogemus oli ka olemas.

Ma ei julge öelda, et kõige rohkem loen luulet, aga igal juhul on kõige suurem rõõm, kui märkan võtta kätte mõne luulekogu ja seda siit-sealt natuke lugeda. Või pigem käin ta ikka kaanest kaaneni läbi, lihtsalt vaatan, kuhu pilk pikemalt klammerdub.

Kõige rohkem loen raamatuid õhtul voodis või kempsus istudes. Kui õnnestub piisavalt vara sängi minna, siis mitu tundi järjest. Mida ma aga üldse ei suuda teha, on ekraanilt raamatu lugemine. Ka siis, kui tõlgin, palun endale ikka paberraamatu, millest teksti vaadata ja pärast üle kontrollida.

Võib-olla paberraamatul ei ole tulevikku, sest metsad saavad intensiivse majandamisega otsa. Aga minu roheline mõtteviis selle koha peal takerdub, minu põlvkonnal on kindlasti veel paberraamatut vaja, pealegi ei ole üldse kindel, et digitaalne ressurss loodushoidlikum on.