Kirjanik loeb… Uhke pealkiri. Kõlab peaaegu nagu kunstnik vaatab või helilooja kuulab. Kuigi tegelikult loevad ju kõik: töölised, talupojad, ministrid, koduperenaised, insenerid (ka lihtsad, mitte ainult inimhingede omad), sportlased, vaimulikud. Ja mustad elud loevad, nagu ma viimasel ajal olen lugenud. Just selles tähenduses lugevat tänapäeva eesti kirjanikud vähem kui näiteks eesti nõukogude kirjanikud: kirjanikusõna kaal ühiskonnas olevat viimase kolmekümne aastaga langenud.

Just olevat, sest mingeid mõõtmisi või uurimusi selle kohta ei ole ma lugenud. Kuigi mulle oluline ümmargune tähtpäev – seitsekümmend aastat lugemis­kogemust – on lähenemas (või juba möödus, ei teagi täpselt). Mulle on nimelt öeldud, et õppisin lugema suhteliselt noorelt, nelja-aastaselt.

Erilisel kohal minu esimeste aastate lektüüris oli tänapäeva termini kohaselt teatmekirjandus. Ehk otse öeldes Stalini aja lõpu ja sellele vahetult järgnenud aastate kalender-teatmikud. Seal olid kuupäevad ja sündmused, mis aastast aastasse kordusid ja nagu iseenesest meelde jäid. Tundub, et sellele enam-vähem kindlalt mälus paika saanud ajaskaalale olen hilisemas elus suhteliselt vähe juurde lisanud. Ehk midagi siiski, näiteks Pätsi ja Laidoneri sünnipäevi ning muid salatarkusi, mida 1950. aastate kalendrites ei olnud.

Möödunud palaval suvel viisin ellu mõtte, mida olin hellitanud juba kaua: et loeks õige uuesti üle mõne ebaküpses eas muljet avaldanud, et mitte öelda vaimustanud raamatu. Valisin alustuseks välja Zdenĕk Jirotka „Saturnini”. Aga ei lugenudki rohkem kui natukene. Punnitatud, tüütud naljad, ei midagi köitvat. Eeldades, et tekst on jäänud samaks, pean arvama, et muutunud on ülejäänud kaks – mina ja maailm. Nii et nüüd ei teagi, kas julgen veel millalgi „Saladusliku saare” või „Tom Sawyeri” ette võtta. Või Stanisław Lemi „Ijon Tichy kosmose­rändude päevikud”. Või Jerome David Salingeri „Kuristiku rukkis”. Või Cyril Northcote Parkinsoni „Parkinsoni seaduse”. Samas „Švejki” mõne aja eest üle vaadates, kui pidin sellest kirjutama, ei häirinud miski. Vahva sõdur oli jäänud endiseks.

Kahjuks on samal „Saturnini” meetodil – paar lõiku või paremal juhul lehekülge, ja asi selge! – kulgenud kogu minu viimase aja raamatulugemine. Kui käes hoitud teose kohta õnnestub lugeda ka mõnda retsensiooni, siis on mulje „asjaga” kursis olemisest täielik. Ja võib hakata lehitsema järgmist. Aga ime küll, isegi viimasel ajal, kui tundub, et aega jääb järjest vähemaks ja kas on mõtet seda lugemise peale raisata, on leidunud raamatuid, mis on õnnestunud kaanest kaaneni läbi lugeda. Äkki ainult neist maksabki kirjutada?

Üks sääraseid oli Dubravka Ugrešići „Romaanijõe forsseerimine”. See satiiriline romaan on kirjutatud juba siis, kui maailma kaarti ehtisid veel NSVL ja Jugo­slaavia FSV. Nii et ühest küljest nagu nostalgia, teisest küljest väga ­tänapäevane. Tegevus käib Zagrebi „pikaajalise ja viljaka traditsiooniga” kirjanike konverentsil. See toimub iga kahe aasta tagant, ja taktitundeline autor laseb lugejal endal ära arvata, kas neist konverentsidest ka kirjandusele kasu on. Selles mõttes, et ega eriti ei ole. Kirjanike kirju rahvusvaheline seltskond leiab huvikohast tegevust mitmel, sealhulgas ka alkoholi- ja seksirindel, ja nagu autor hästi teab – mida tõsisemalt keegi ennast võtab, seda naljakam ta on. Püüdlikult haritud kuluaarivestlused. Kõik räägivad üksteise kohta ühte juttu, aga kui kõnealune juhtub ise juures olema, siis teist juttu. Väga lõbus. Enamasti on eri rahvaste (kultuuride) esindajad just niisugused, nagu me neist eeldame, s.t kergelt stereotüüpsed. Aga see ei ole etteheide autorile, just tänu sellele eristuvad eri maade kirjanikud selgelt ja jäävad paremini meelde. Nõukogude venelane ei saa aru, „miks nad meid ei armasta”, horvaat tüüpilise idaeurooplasena võtab kriitikavabalt kõike ameerikalikku. Seevastu mees, kes unistab totaalsest kontrollist ühtlustatud tulevikukirjanduse üle, on Flaubert’i kauge sugulane, niisiis kahtlemata prantslane, kellelt ootaksime pigem vabameelsust. Järelsõnas annab autor mõista, et kõigil tegelastel on prototüübid. Aga nende kirjeldus on nii elav, et mina lugejana küll ei kahetse, et ma täpselt ei tea, mis nägu neist keegi väljaspool raamatulehekülgi oli.

See, et enamikku prototüüpe ei õnnestunud tuvastada, ei häirinud ka Peeter Helme romaani „Kirka valguse pimestav sära” lugedes. Ilmselt ei olnud „Ajalehe” ajakirjanikest hüperrealistlike portreede maalimine ka autori eesmärk. Vilunud „Postimehe” lugejana arvasin niigi üsna täpselt aimavat, miks on tegelastel just niisugused nimed nagu Kaur Uussaar, Hilja Tiislar või Eli Irbis. Ja keda üldse ei aimanud, siis jumal nendega! Eks lehetegemine ongi kollektiivne kunst ja meeskonnatöö, kus hääled vahel sulavadki kokku, nii et iga kord pole kerge jälgida, kes mida ütles või mõtles. Või kus kõik räägivad üksteise kohta ühte juttu, aga kui kõnealune juhtub ise juures olema, siis teist juttu. Kas ma kirjutasin selle lause ka eelmise raamatu kohta? Aga see ongi üldinimlik ja -­kehtiv! Igatahes on lehelugejal kasulik teada, või vähemalt Peeter Helme romaanist teada saada, kui ta tõesti varem ei teadnud, et leht sünnib võitluses. Lehemeeste konkurentsis. Toimetuse kodusõjas. Lisagu see teadmine vürtsi kõikidele artiklitele, mida väikekodanlane, olgu ta või kirjanik, igahommikuses kodurahus ajalehest loeb.

Kui nüüd jäi mulje, et mind huvitavad ainult raamatud, mis kujutavad inimesi, keda olen ka päriselus lähedalt näinud – kirjanikke ja ajakirjanikke, siis päris nii see ei ole. Lõpuni köitis ka baski kirjaniku Fernando Aramburu romaan „Isamaa”, mis annab läbilõike tervest ühiskonnast, kes võitleb oma vabaduse eest. Ja samas haigest ühiskonnast, kes võitleb vahendeid valimata, üheks vahendiks terror. Kogu aeg tahaks neid ETA (Euskadi ta Askatasuna – Baskimaa ja Vabadus) pommimehi õpetada: „Ärge, poisid, jamage! Parem laulge ennast vabaks! Vaadake, kus meie omal ajal…” Aga ega nad siis, romaani tegevusajal, ei oleks veel õppust võtnud – ETA palus kõigilt andeks ja läks laiali alles 2018. Seda, kuidas ETA punane terror baskide maal inimsuhteid mürgitas, näitab „Isamaa” igatahes väga reljeefselt. Nii et kes iganes meil siin ei räägiks, et Eesti ühiskond on lõhenenud – mulle näitab see inimene oma jutuga, et Aramburu „Isamaad” ei ole ta veel lugenud ega tõelist lõhenemist näinud. Sest üks asi on siinne kanakarja seakisa, teine asi aga veri Baskimaa tänavatel ja sõprade-sugulaste laibatükid puu otsas. Aga muidugi oli „Isamaal” minu jaoks veel üks oluline lisaväärtus. Ma sain taas kogeda midagi sarnast, mida, ma arvan, on kogenud ka näiteks Maiga Varik, Agu Sisask, Tiiu Relve, Krista Kaer ja paljud teised: „Oi, minu tütar tõlkis jälle raamatu, ja tegi seda päris hästi.”

Kui küsida tubli ajakirjaniku kombel, kas minu riiulil on ka mõni raamat, mille ma ikka ja jälle kätte võtan ning mida hinge kosutuseks loen, siis üks on kohe kindlasti – Stanisław Jerzy Leci „Myśli nieuczesane”. Poola keelt oskamata on seda paarisajaleheküljelist aforismikogu eriti huvitav lugeda. Et kas saad mõttest aru või ei saa? Enamasti on igas lauses üks või kaks täiesti arusaamatut sõna, ja siis tuleb võtta üks teine raamat, mille ma ikka ja jälle kätte võtan – „Польско-русский словарь”. Aga selle võib jätta ka võtmata ja lugeda edasi, lootes, et järgmine lause on lihtsam. Või ülejärgmine. Ja kui see on näiteks „Okno na świat możno zasłonić gazetą”, siis on ju selge, et „Akent maailma saab katta ajalehega”. Muidugi olen ma omal ajal lugenud ka Aleksander Kurtna ja Arvo Valtoni tõlgitud Leci „Sugemata mõtteid”, aga nii, nagu ma praegu loen, on palju huvitavam. Ristsõna lahendamine on huvitavam kui lahendatud ristsõna lugemine. Ja see ei ole mitte Leci, vaid minu aforism.

Kui aga küsida, kuidas (või vähemalt kas) on mõni läbi loetud raamat mõjutanud ka minu kui lugeja omaloomingut, siis siin on kaks vastust. Esimene ja kõige mugavam, ühtlasi trafaretne ja igav: eks nad kõik on omamoodi mõjutanud. Ning teine, juba konkreetsem: David Vseviovi „Elulugu. Kaks esimest nädalat”. Lugesin seda teksti kui toimetaja. Kusjuures olin nii enne kui ka pärast lugemist täiesti veendunud, et minu elus ei ole olnud küll midagi nii olulist ja üldhuvitavat, et sellest raamatu mahus elulugu vormistada. Pealegi ei ole ma kunagi päevikut pidanud, ja mälu, kui see iga päevaga muutubki, siis vaevalt, et paremaks. Ainult Vseviovi raamatu alapealkiri „Kaks esimest nädalat” ei andnud kuidagi rahu. Sest tekkis mõte: kui ma leiaksin veel jaburama nipi, veel tobedama konksu, mille külge oma elulugu riputada, et siis äkki võiksin minagi… Ja ennäe! Võttis aega mis võttis, aga ma leidsin vajaliku nõksu. Nii et nüüd ma kirjutangi oma „Minu elulugu”. Olgu või enda jaoks, sest teisi see tõesti vaevalt huvitab.

Aga vähe sellest. Ükspäev internetis ekseldes – see on aga teatavasti üks lugemise eriliike – sattusin mingis Soome portaalis eluloole, mis vastas täielikult minu ideaalile. See lühibiograafia on nimelt veel jaburam kui David Vseviovi oma. Päeviku vormis. Algab oktoobris sissekandega: „Minu elu algas täna.” Edasi räägib minajutustaja, kuidas ta vanemad veel ei teagi, et ta on juba olemas. Nimelt on tegemist loote jutustusega sellest, kuidas ta areneb. Kuidas ta ühel päeval juba teab, et ta on tüdruk. Kuidas tal on seal pime, aga kuidas ta loodab, et kunagi paistab ka valgus. Ja et ta näeb päriselt neid lilli, millest ta praegu alles unistab. Kuni siis, paar päeva pärast jõule, kirjutab see valmiv tüdruk: „Täna mu ema tappis mu ära.”

Vapustavaid lugusid on internetis teisigi. Näiteks kirjutab oma mälestusi akadeemik Sahharovi autojuht. Aga kirjutab stiilis, nagu oleks ta ise vähemalt akadeemia kirjavahetajaliige. Üks viimase aja huvitavamaid lektüüre on olnud „Teine tulemine II. Välisministeeriumi taasloomise lugu”. See on ilmunud juba 2008, aga paraku raamatuna, mis minuni ei olnud veel jõudnud. Ja oi kui põnev! Ma ju ei tea, võib-olla on seal ministeeriumis ka praegu sama põnev kui siis, üheksakümnendatel. Aga selleks, et mind selles veenda, peaksid ka praegu­sed Indrek Tarandid ja Tiit Pruulid oma mälestused kuidagi minuni, lihtsa lugejani tooma. Oleks hea, kui nad teeksid seda eelnimetatutega võrdväärse elegantsi, sarkasmi ja üleolekutundega.

See ei ole muidugi ainus raamat, mille olemasolu on mind viimasel ajal üllatanud. Eriti suurt valgustustööd teevad kõigelugejad – see nähtamatu vägi, kes täidab oma blogid hinnangute ja arvamustega raamatute kohta, millest ma ei ole kuulnudki. Sealhulgas kogu uue aastatuhande krimi-, ulme-, laste- ja noorsoo­kirjanduse kohta, kus minu lugemus on null. Omaette vaatamis­väärsus internetis on ka kõikvõimalikud ametlikud tekstid, kust mingit emotsiooni ei oskagi esialgu oodata. Näiteks Euroopa Liidu tollieeskirjad, kus kõik juukse­karvad on mitu korda lõhki aetud ja eraldi on kirjas, kui palju peab tolli maksma jalutus­keppide, kui palju aga istmepingiga jalutuskeppide ühest riigist teise toimetamise eest. (Selgub, et ühepalju!) Muidugi ei pea sedasorti teksti tingimata lugema, eriti kui jalutuskepp ei ole veel isiklikult aktuaalne teema. Samas, kuidas sa jätad lugemata, kui ta korra juba ekraanile on tulnud. Aeg aga kaob.

Kogu see lugemismaterjali rohkus ja kirevus ainult kinnitab minu kohutavat aimust: tekste on juba ammu liiga palju. Keegi ei jõua enam kõike lugeda. Hoopis sellest peaks kirjutama. Mitte sellest murdosast, mida kirjanik loeb.