Vaatan taevasse
ja taevas vaatab vastu,
iga ilmaga.
Eeva Park

„Ennast tühjaks raputada / kuivaks sõnadest nagu koer veest / ma proovin / aga”^[1]… Peas muudkui keerleb, kirjutamine kripeldab − ka siis, kui see tuleb aeg-ajalt ära unustada −, pihib põhjatult sõna väge tajuv ja sõnaloitsusse uskuv looja­natuur Eeva Park.

Loomingulisele rajale astus ta mõnes mõttes juba siia ilma sisenedes, kui sulandus kirjanikest vanemate Minni Nurme ja Aadu Hindi tütrena kultuuri hingavasse miljöösse. Lapsepõlves ja nooruses võttis ta kätte maalimispintsli, laulis tütarlastekooris Ellerhein, osales kodus etendatud näitemängudes ja varju­teatris. Varakult vaevama hakanud suurt lugemisnälga^[2] kustutas ta muu hulgas täiskasvanute loominguga, vaimustudes näiteks juba kuueaastaselt Heinrich Heinest. Umbes 16-aastaselt valminud esimesed luule- ja proosakatsetused viskas ta aga „ema lause peale, et kõik te kirjutate − kas siis sul kah on vaja seda teha?”, paraku ahju. Tema otsus enam mitte ridagi kirjutada oli kaljukindel.^[3]

Võib-olla olekski nii läinud, kui mitte aastaid hiljem poleks üks salapärane käsi võtnud nõuks seda otsust tühistada. Ühel pilkasel 1983. aasta sügisööl ärkas 33-aastane pereema oma Saku korteris kellegi käepuudutuse peale üles, tundes samas väga selgelt ammu lahkunud ja armastatud vanaisa lähedust. Une kaotanuna suundus ta väiksesse kööki ning kirjutas seal, „punaseks värvitud laua taga, endalegi ootamatult neli-viis luuletust, mis olid [—] peas valmis kuni viimse tähemärgini”.^[4] Kripeldama need sõrmedesse jäidki, kuni pisut hiljem pääses kuu-kahega justkui paisu tagant valla samal aastal ilmunud luulekogu „Mõrkjas tuul”. Seejärel asus Eeva Park, kuna talle oli kirjastuses räägitud, et luuletajaid on Eestimaal tematagi palju, prosaiste aga vähe, kirjutama oma esimest proosateost, vanaisa päevikutel põhinevat romaani „Hullu Hansu lugu” (1988).

Tundlikult, poeetilise sõna abil jagab ta luuletajana, prosaistina ja näitekirjani­kuna tabavalt oma rõõmu ning muret maailmale ja maailma pärast.^[5] Hullunud, pööraseks muutunud, aina enam virtualiseeruvas ühiskonnas kasvab aga üha jõudsamalt temagi valu kurdistunud kõrvade, pimestunud silmade, kalgistunud südamete pärast: „Karju, / aga keegi ei kuule, / hüppa tulle, / keegi ei näe / nii palju on maailmas hullust, / et ükskõiksus sirutab käe / ja talutab päevadest läbi / läbi võõrastest valudest, / kõik on mäng&film / peale lõputuid lõputiitreid / osatäitjad kerkivad haudadest.”^[6] Kirjanik usub, et maailma suurim probleem pole mitte kliima, vaid inimene ise, „see üks ülearune liik, kelle eluruumi- ja tarbimis­vajadus meile lõpuks ka hingekella lööb”^[7].

Üksikisikute saatusi jälgides avardub Eeva Pargi ka iseenda suhtes vahedalt aus autoripilk vaistlikult üldinimlikkust ja universaalset sidusust püüdlevaks induktiivseks ajastupilguks, ületades seega ühe perekonna saaga piirid, millena tema loomingut mõnes mõttes ju käsitada võiks. „[E]neseküllane kontemplatiivsus või nartsissistlik meelisklemine”,^[8] nii nagu ka konformism ja hävitamistung, on tema olemusele võõrad. Tema sees elavad nähtamatu rüütel^[9] ja vastuvõtlik looja, kes võitleb, tõrgub ja kaitseb, kes on avatud muutustele ja võimaluste maailmale.

Sügavalt analüüsida või hinnata ning haavavat kriitikaastelt kasutada pole Eeva Pargi südameasi. Ta lihtsalt haistab, märkab, vaatab, tunnetab, kirjeldab ja näitab. Ja seda teeb ta ülimalt mõjusalt ning nauditavalt! Oma head kirjanikuvaistu kinnitab kaanonita prohvetiks peetud kirjanik^[10] esmajoones ajast ees oleva romaaniga „Lõks lõpmatuses”.

Aga nagu öeldakse: ükski prohvet pole kuulus omal maal, mida kinnitab ka Eeva Pargi loomingu vastuvõtt näiteks Saksamaal ja Soomes. Mitte et kodus poleks talle tunnustust jagatud.^[11] Siinsel kultuurimaastikul on aga Eeva Pargi ümber, keda juba tema esimese raamatu „Hullu Hansu lugu” järel tituleeriti austavalt Jaan Krossi konkurendiks, jäänud ometigi värelema kummaline ambivalentsuse võrk. Kas seda tingis vanemate vari või midagi muud, igatahes arvati ta 2001. aastal ilmunud ligi 700-leheküljelisest „Eesti kirjandusloost” välja ning nõnda sattus ta mittekanooniliste loojate kasti. Liiga vähe on Eesti kirjanduskriiti­kud ja -teadlased toonud Eeva Parki pildile, kui välja arvata mõned erandid, nagu Kärt Hellerma, Johanna Ross ning Hollandis elav eesti kirjanduse uurija, Tartu Ülikooli audoktor Cornelius Hasselblatt, kes oli juba 1994. aastal veendunud, et teda võib õigustatult pidada üheks Eesti tähtsaimaks kaasaegseks autoriks. Doris Kareva aga tunnetab Eeva Pargi loomingu – esmajoones luule – positsiooni ja tähendust veelgi laiahaardelisemalt, nähes sellele kohta väljaspool Eesti piiregi: „Aga Eeva Park ongi minu jaoks eeskätt Põhjamaade, mitte üksnes eesti luuletaja.”^[12]

Kuid mis oleks määravam kui lugejad, kes on suurepärase „portreteerija, vahendaja ja kujutaja”, tundliku sotsiaalse närviga, „peene psühholoogi ja hea loojutustaja” raamatud üles leidnud ja need innukalt „sõna otseses mõttes kapsaks” lugenud.^[13] Juba XXI sajandi alguses kujunes Eeva Pargist üks loetumaid eesti kirjanikke ja 2024. aastal oli ta näiteks Helsingi Pasila raamatukogus „täitsa tegija”.^[14] Nüüdseks on temast saanud ka õpetaja, nagu viitavad Kätlin Kaldmaa sõnad Eevale kingitud luulekogus „Mu tiivad on mu juured” (2023): „[—] ja mõtlemise õpetamise eest.” Üleüldse on kultuuriloolisi, välgusähvatuslikult elulisi ja vaimseid kogemusi tulvil Eeva Park huvitav isiksus, inimene, kes ise on jäänud paljuski saladuslikuks nagu see taevaski, mida ta ikka ja jälle armastab akendest vahtida.

---

^[1] E. Park, Vaba langemine. Tallinn, 2022, lk 54.

^[2] Kaksteist eesti kirja. LR 1995, nr 1–2, lk 66.

^[3] E. Park, Ringmäng ehk aedniku 12 kuud. Tallinn, 2022, lk 13.

^[4] Sealsamas.

^[5] Vrd: J. Ross, Naised, nišid ja nullid. Keel ja Kirjandus 2011, nr 3, lk 208.

^[6] E. Park, Hundirattas. Tallinn, 2025, lk 38. Vt ka luuletust „Maailmakord” kogus „Metsalise loits” (Tallinn, 2018, lk 35).

^[7] E. Park, Ringmäng ehk aedniku 12 kuud, lk 91–92.

^[8] D. Kareva, Nähtamatu rüütel (2014). Rmt: D. Kareva, Terendused. Kirjutisi aastaist 2005–2019. Tallinn, 2019, lk 51.

^[9] D. Kareva, Nähtamatu rüütel, lk 57; vrd lk 51.

^[10] K. Hellerma, Vaateid Eeva Pargi proosasse. Sirp 26. XI 2010.

^[11] 1994. aastal omistati Eeva Pargile Friedebert Tuglase novelliauhind („Juhuslik”), 2004. aastal Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind („Lõks lõpmatuses”), 2004. aastal stipendium „Ela ja sära”, 2017. aastal Elise Rosalie Auna nimeline Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia ja 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vabaauhinna kategooria aastapreemia pihtimusliku raamatu „Minu kuninglikud kaelkirjakud” (2018) eest.

^[12] D. Kareva, Nähtamatu rüütel, lk 54.

^[13] K. Hellerma, Vaateid Eeva Pargi proosasse.

^[14] Eeva Pargi e-kiri autorile 7. VI 2024.