18.15. Jõudsin kohvikusse varem, kui olin arvestanud. Miks just täna ühistransport nõnda valutult liikus? Õues vingus tuul ja sadas lörtsi, nagu märtsis ikka. Rammus lumevihm langes nagu aegluubis ja tegi talvemantli täiesti märjaks. Õnneks oli mul selle all fliis, see hoiab hästi sooja. Astusin kerge kõlina saatel raamatukauplusse sisse ja otsisin pilguga, kuhu istuda. Vasakul pool olid kliendid endale juba magusamad kohad ära valinud, jäi üle suunduda paremale poole. Võtsin nobedalt üleriided seljast ja riputasin varna. Teenindaja ulatas mulle kohe menüü, tänasin kerge naeratusega.

Valisin istumiseks kušeti, mille vastu ootasin istuma sind. Diivanil olid padjad, mis tegid olemise eriti koduseks. Ma tean, sa oleksid seda valikut nähes öelnud, et tüüpiline mina. Kuna jõudsin oodatust varem, oli mul piisavalt aega mõelda, mida tellida. Menüü lugemisel kostis kõrva naaberlaudkondade jutukatkeid. Vasakul pool käis tüli maksmise üle – kas arve tehakse noormehe ja tütarlapse vahel pooleks või maksab noormees kokku. Ilmselt oli tegemist värske paariga, sest vaidlus oli leebe ja pigem viisakas, kui pikemat aega kestnud suhte puhul arvata võiks. Paremal vaatasid kaks vanemat daami oma Dubai-reisi pilte.

18.20. Mu meeleolu oli hea, sest olin jõudnud päeva jooksul palju asju teha – töö, lõuna, kerge trenn. Mõnus sumin ja lahe atmosfäär tegid mu tuju heaks – olin maailmale avatud. Kuna oli aega ja mulle meeldis inimesi vaadelda ja nende elusid ette kujutada, hakkas filmilint automaatselt mu peas käima. Nurgas paksu ajalooraamatut sirviv keskealine mees võis vabalt olla advokaat või jurist. Ta lehitses teost aupaklikult ja enesekindlalt, istudes hallis tugitoolis jalg üle põlve nagu kuningas. Silmad ta peas vilasid kiiresti ühelt realt teisele ja ta pööras lehti üpris kiiresti. Aeg-ajalt vaatas ta kella, nähtavasti ootas kedagi või tegi aega parajaks. Ta kandis ülikonda ja soliidset tumesinist lipsu lipsunõelaga. Mantlihõlmad olid eest lahti ja kulmud kergelt kipras. Ta oli selline klient, kes teab täpselt, mida tahab. Sinulik.

Top 10 raamatute ees seisev naine vaatas huviga otsa parimatest parimatele. Ilmselt oli tegu raamatusõbraga, sest tema käekotist paistis Loomingu Raamatukogu selgi. Naine näis hindavat ilusaid asju ja võttis kätte eelkõige luuleraamatuid. Kas peaksin ka ühe neist ostma?

Kassajärjekorras ootas närviliselt keskealine naine, kelle sagedased ohked ja jalalt jalale tammumine andsid märku, et tal on kiire. Käes oli tal Michelle Obama biograafia, mida ta uhkelt rinnale surus. Kindlasti suurepärane näide oskuslikult elatud elust, jõudsin mõelda. Naise taga sabas kädistasid kolm gümnasisti, kes hoidsid igaüks käes üht fantastika rubriigi raamatut. Nende elevus ja ülevoolav eluisu olid järsus kontrastis kärsitu daamiga.

18.30. Teenindaja tuli küsima, mida soovin. Mõtlesin hetke ja tellisin siis latet, küsisin ka neil leiduvate kookide kohta (tean ju, et oled magusamaias). Leidsin valikust halvaa-pähklikoogi, mis tundus eriline ja kutsuv. Pilk rändas õue, kus nähtamatu maru tiris jalakäijate mantleid ja jopesid, sikutas kotte ja sundis peakatteid käega kinni hoidma. Huuhh, mõtlesin endamisi, kui hea on olla siin kohvilõhnalises kambris soojas. Ainult sina olid veel puudu. Hakkas hämarduma, kuid märtsile iseloomulikult ei olnud veel kõle tuim tumedus taevast endasse mässinud. Ahmisin vaatepilti endasse, et seda mõnel hallil ajal rõõmuga meenutada.

18.35. Hakkasin sagedamini oma käekellale pilku heitma. Sa hilinesid. See ei olnud esimene kord, nii et ma ei osanud muretseda. Pealegi olin süüvinud oma mõtteisse ja unelmatesse.

Ma ei olnud kindel, kas raamatupood oli kohtumiseks õige valik. Siin oli vaimne ja õdus õhustik, kohvitasside ja lusikate taldrikule asetamise ühetasane kõlin tuletas meelde vanaaegset üleskeeratavat muusikatoosi. Võtsin kotist välja Chocolala šokolaadikarbi ja asetasin selle laua nurgale, et su pilk võiks kohe sellel peatuda ja sinugi tuju rõõmsaks teha. Midagi muud materiaalset mul sinu meelitamiseks kaasas ei olnud. Teenindaja tõi naeratuse saatel late ja koogitüki. Küsisin kahte kahvlit, sest kavatsesin kooki sinuga jagada.

Mitmes kohting see meil juba oli, hakkasin mõttes mälestusi sorima. Viieteistkümnes või kuueteistkümnes? Mitte et ma arvet oleksin pidanud. Lihtsalt huvitav oli sellele mõelda. Olin sel päeval selga pannud kleidi, mille kohta sa olid enim komplimente teinud. Teadsin ju, et kohtume.

18.40. Ei pannud kohe tähelegi, et olin hakanud näppudega vastu lauda trummeldama. Rütmi lõhkus korraks kolmepealine lõbusalt lõõpiv noorukite seltskond, kes rõkkas äkitselt üle kogu raamatukohviku. Praalijad jäid ingliskeelse menukirjanduse riiulite ette seisma ja vadistasid häälekalt viimastest lugemiskogemustest, osutades riiuleil olevaile teostele.

18.50. Sinu sõnum tuli.

Vajusin kušetil kössi. Esimene rida, mis vabandas hilinemise pärast, oli neutraalne ega pälvinud suurt tähelepanu. Teine rida aga lõi pulsi segi. See oli pikantne lause meie natuuride kokkusobimatusest, mis pani mind silmi pilgutama ja lauset uuesti üle lugema. Ma ei osanud muud teha kui mõru pill latesõõmuga alla neelata. Aga sõnum läks edasi. Me ei tundvat rõõmu sarnastest asjadest (sinu jalgpall, videomängud, jõusaal) ega veetvat koos kvaliteetaega. Kas teatris käimine ei tulnud siis üldse arvesse? Lihtsam olla suhe lõpetada nüüd, kus on ilmne, et tulevikku sel ei ole. Head aega ja kõike head.

Kuidas saavad kaks inimest, kes on suhtes, teineteisest samal ajal nii teistmoodi mõelda? Kõik meie tehtud plaanid, lubadused, ootused – kõik see pudenes kokku nagu kaardimaja. Kuidas ma seda ette ei näinud? Mahajätmine oli pauk. Istusin keset inimesi, keset vestlusi, keset melu ja tundsin end nii väikse ja üksildasena. Põrnitsesin pettunult koogitükki. Haukasin veel kaks kahvlitäit. Minust pääses valla vaid kerge ohe, ehkki tegelikult oleksin tahtnud kriisata ja end üle kogu keha raputada.

19.00. Nüüd siis tean, mis tunne on olla kaugteel maha jäetud. Sa ei tulnud kohale, sest kartsid, et teen stseeni? Nutimaailma areng on toonud inimsuhetesse uue tasandi, nagu näha, virtuaalse neutraalsuse, kus tunded jäävad mängust välja. Vaatasin šokolaadi laual. Pistsin tahvli kiiruga kotti, et oleks silme alt ära. Püüdsin mõelda, kuidas teha end väliste mõjude vastu nii tugevaks ja vastupidavaks, et mitte miski mu olekut närtsima ei paneks. Aga ma ei teadnud, kuidas see käib. Tundsin, kuidas keha vajus aina rohkem kössi ja käed libisesid sülle. Kaotusvalu murdis läbi mõtete laviini ja peas kumises vaid vastuseta küsimus: mis ma siis nii valesti tegin?

Kust saada lohutust? Kas helistada kellelegi, kes kannatlikult kuulaks? Rääkimine ehk pisendaks kaotusvalu, mida tunnen, seda auku, mis neelab endasse. Korraga taipasin, et olen täpselt õiges kohas – raamatupoes. Kust leida soojust ja mõni pai? Eneseabiraamat on üks variant, luule teine, ehkki esimese puhul tuleb hoiduda sellest, et üles kiskuda kunagiste armumiste mälestusi. Või polnudki see päriselt armumine? Oli see esialgu meeldivaid emotsioone tekitanud kooshoidev klamber, mis roostetas kinni?

Liigutasin masinlikult late vahtu lusikaga, poolik koogitükk kõrval närtsimas. Tundsin, kuidas silmad läksid vesiseks ja klomp tõusis kurku. Sõge kurbus. Inimesed ümberringi toimetasid oma asju, ent see kõik näis toimuvat kuskil kaugel, sel ajal kui mina püüdsin hakkama saada enese tõrjumise ja tagasilükkamisega.

Tuli teenindaja ja küsis, kas kõik on hästi. Valetasin ja palusin ühe Prosecco. Mõtlesin, et enesehaletsuse asemel hoopis pühitsen lahkuminekut. Nimme. Kui tahes veider see ka ei tundu. Jäin silmitsema ajalooraamatut sirvivat keskealist meest. Keda ta, huvitav, ootas? Mida mina ootasin? Dubai-reisi üle muljetavad daamid palusid arve ja sättisid aeglaselt minekule. Võib-olla teatrisse, see ju siit üle sõidutee kaks sammu minna. Kes tuleb nende asemele? Mis kell see koht üldse kinni pannakse? Rüüpasin janusena viimase sõõmu latet ja ampsasin peale nüüd kibedana tunduva koogitüki. Pidin ju magusavaba dieeti pidama, välgatas hetkeks peas enesesüüdistus. Tühja sellest, praegu on ikkagi force majeure. Olen tükikese magusat ära teeninud.

Kassasaba oli haihtunud, raamatupoe kohvikut täitis sume jutuvadin. Ennist top 10 juures seisnud naine oli taas edetabeliriiuli juures ja haaras lehitsemiseks midagi Tänapäeva „Punase raamatu” sarjast, pealkirja ei näinud. Tahaks olla selle naise kingades. Ei oleks siis seda pitsitavat valu ja häbi, seda nadi saamatuse ja läbikukkumise tunnet. Sundisin end vägisi rahulikult sisse ja välja hingama, otsides enda mõttevoole tegevust poekülastajate jälgimisest. Nad kõik tundusid nii muretud, nii täiuslikud. See kogemus tuleks talletada, mõtlesin. Ühel pool erksus, uudishimu, ostmistuhin, teisel pool painav kurbus, ja kuristik nende vahel.

Sobrasin käekotis, et leida üles pastakas ja märkmik. Pöörasin kalendrilehed masinlikult vasakule ja kirjutasin parempoolsele, ruudulisele lehele üles kuupäeva. Seejärel käsi tardus. Peas oli üks suur küsimärk. Mida õieti kirjutada? Ja mis toonis? „Lahkumineku tähistamine”, valgus viimaks aegamisi paberile. Jäin uuesti lehte jõllitama. Inspiratsioon oli puudulik, leebelt öeldes. Tellisin veel ühe Prosecco. Lasin taas silmadel üle külastajate käia ja registreerisin, et keskealine härra luges endiselt ajalooraamatut, raamatusõber oli maandunud aknaalusele istmele ning rüüpas peenelt cappucino’t, silmad ahnelt neelamas teost ta käes, kädistavad gümnasistid olid valinud julgelt ruumi kõige kesksema laua, kust oli hea vaade kogu kohvikule ja poele. Nad olid valinud keskpunkti. Vastandina mulle, kes ma tahtsin muutuda tolmuks ja kaduda nähtamatuna oma istmelt.

Puurisin uuesti märkmikulehte ja pigistasin siis välja mõned konarlikud read. Kirjutasin askeetlikult. Ainult omadussõnadega. Tunnete inventuur. Hakkas kergem. Kus mujal end laiali laotada kui mitte raamatupoes, kus sõnad igast kandist ümbritsevad. Inspireeriv keskkond. Panin pastaka käest. Siis aga haarasin kirjutusvahendi otsustavalt uuesti ja vajutasin paberile viimase sõnumi – kõike head. Kallasin kurgust alla viimase piisa Proseccot ja suundusin keskealise mehe poole. Kas lubate endale kohvi välja teha?